Kuulamisest

Kas me oskame kuulata? Oskame! Aga mismoodi see kuulamine välja näeb? Kas ma kuulen neid helisid, mis on praegu minu ümber? Mina näiteks kuulen praegu oma keskmist last pillil mängimas, silmanurgast jälgin meie kiisu Lilyt, kuidas ta kõrvad helide peale liiguvad. Lily kuulab. Kas teate kui mõnus on vihmasabina hääl või metsakohin? Kevadine linnulaul või sügisene kurgede äramineku jutuajamine?

Kuulata saab päris mitut moodi. Kusjuures me ei mõtle ju, kuidas me teist inimest kuulame. Kuulamisoskus on hädavajalik. Seda just inimsuhete loomisel ja hoidmisel. Kui tähtsaks me üldse kuulamist peame? Ma kardan, et me alahindame seda oskust. Läheme korra selle vihmasabina kuulamise juurde, või linnulaulu … kas need ütlevad meile midagi? Vist ei, me ei olegi üldse süvenenud, mis need hääled meile ütlevad. Nii me kuulame tegelikult ka teisi inimesi. Me nagu kuuleks, aga … . Kipume olema kuidagi pealiskaudsed, teist inimest kuulates tekivad juba omad mõtted, tahaks kohe õpetama hakata, arvamust avaldama, teemat vahetama, väitlema. Teise inimese mõistmine on justkui sama keeruline kui linnulaulu „tõlkimine“.

Tegelikult lihtsalt kuula, ära pea ennast teisest paremaks, tähtsamaks – sõnasta öeldu ümber, esita küsimusi, et mõistaksid, mis su vestluspartner sulle öelda tahab. Mõne probleemi lahendus on juba su vestluspartneri jutu sees olemas, sina pead ainult seda märkama. Kuula! Lapsevanemana kehtestame ennast, seame reeglid, piirid ja sõlmime kokkulepped. Ära unusta siingi – kuula, mis laps ütleb, sest aegajalt võib meil mõni väga tähtis sõnum lapselt tähelepanuta jääda. Ärme alahinda oma elus kuulamist. Oskus seda teha – see ei ole nõrkus. Alati ei pea väitlema. 

Lähen vihmasabina häält kuulama …

Signe