Tarkus tarviline vara

Tutvustuses mainisin, et käin koolis. Natuke tarkust juurde saada ei ole liiast. Esimene koolinädal jäi oktoobri algusesse, rõõm oli taaskohtuda oma kursusekaaslastega. Meil on üks ütlemata tore ja vahva grupp, selline ühtehoidev. 

Esimese päeva emotsioonid aga ei ole mul üldse kooliga seotud. Käin kodust, see teeb päeva kilometraažiks 120 km. Kusjuures sõitmine ja tee pikkus mind ei häiri, kuigi minu "rikkis" käele on see tõsine koormus. Küsimusi tekitas hoopis muu asi. Sõidan lubatud kiirusega ja see on ju 90? Või olen millestki valesti aru saanud? Millegipärast kipun teistele jalgu jääma. Kui aus olla, ega ma kiiremini ei julgegi sõita ja liigun ka edaspidi mõnede jaoks „tigukiirusel“. Teistel päevadel ma jalgu ei jäänud, ju siis oli lihtsalt põhjus esmaspäevas. Reedel kohtusin autoga sõites põdraga. Hommikul kell seitse on ikka veel meeldivalt pime. Aravetelt tankla poolt tulles olin peale laugjat kurvi saanud just hoo üles, kui nägin ühte naist tee ääres lehvitamas kätega, momentaalselt võtsin hoo maha, peast käis läbi mõte, et keegi on kraavi sõitnud. Järgmisel momendil vaatasin põdraga tõtt, kes seisis teepeenral. Arvan, et mind päästsid auto katusel olevad „põdraviled“, ta jäi neid kuulama ning hüppas kraavi poole koos oma seltsilisega. Jälle ühe kogemuse võrra rikkam. Küll see põder on suur loom.

Teisipäevane tarkus oli minu jaoks huvitav, tuleb välja, et ma olen tegelenud enese teadmata ümberdefineerimisega – ehk siis refreimine või refreimimine. Kumb sõna oleks õige? Seda nii poja käitumisprobleemide korral kui ka valikulise mutismiga. Refreimine on aidanud väga paljude asjadega hakkama saada, mõnedest asjadest olen juba kirjutanud tütre valikulise mutismi blogis, lisan millalgi postitused ka siia.

Kolmapäeval toimus praktikaseminar, jess – tehtud. Samas on see alles algus, neid praktikaid tuleb veel ja veel ja veel.

Ma ei hakka muljetama, mida õppisin. Hea on teada, et paljud tõdemused ning järeldused mis olen teinud, on olnud õiged. Oma teadmistele olen saanud taha nii öelda teoreetilise pagasi. Nii mõnedki teemad, mida olen käsitlenud tütre blogis, ei ole tegelikult midagi uut, teooria on täitsa olemas, lihtsalt mina olen pidanud tegelema jalgratta leiutamisega ja siis olen üritan teile ta siia loetavaks ja mõistetavaks kirjutada. Aga leiutaja saatus ei kurvasta mind, see hoiab vaimu virge.

Väga positiivne nädal oli. Nautige ka Teie õppimist.

Signe