Linnapäev

Kirjutan Teile enamasti mingitest oma mõtetetest, mis mind kuskilt kummitama jäävad, aegajalt viskan lugemiseks mõne loo oma igapäevastest tavalistest tegemistest. Eile öösel kell kaksteist mõtlesin, et soh, lugu kirjutamata ja asi jääb teil lugemata ja ainult sellepärast, et mu silmad otsustasid minu eest magamamineku üle.

Meil oli linnapäev suure tüdrukuga täna. Kevadel millalgi arst helistas ja ütles, et paneb psühholoogi aja meile, jutt oli põgus ning miks ta selle aja paneb, aru nagu ei saanudki. Me maainimesed käime linnas rongiga, ei tule minul kätesse seda julgust autoga Tallinna linna sõitma minna. Aga mulle meeldib isegi rohkem see ühistranspordi variant, sest teate, näeb ja kuuleb rohkem. Linnas liikleme ka jala, sest need agulimajad, kust me läbi jalutame, tekitavad mõnusaid mõtteid. Seekord oli tunda, et viimatine loetud raamat Herman Sergolt „Meri kutsub“ mõjutas neid mõtteid. Vaatasin neid maju ja silme ette tuli pilt tänavast ja inimestest, mis võis siin olla sada aastat tagasi.

Polikliinikusse jõudes sain šoki, saabusime 20 minutit enne vastuvõttu ning kui ma registratuuri järjekorra pikkust nägin, siis sain aru, et õigeks ajaks kabineti ukse taha me ei jõua. Järjekord liikus teo tigi-tigu sammul. Vastuvõtuajast oli juba kümme minutit möödas, kui mu telefon helises. Helistajaks tundmatu number. Võtsin vastu. See oli meid ootav doktor, ütlesin kus olen ja tulen, ei tea millal. Lõpetasime kõne. Minuti pärast nägin, kuis registratuuri proua tõusis ja pistis nina ukse vahelt välja ning jõudis küsida, kellel on arsti aeg? Meil. Vaatas otsa ja sõnas, lipake üles. Tütrele oli kavas arstil teha mingi test, mille tegemine võtab kaua aega. Peale vestlust läksime teisele korrusele, tüdrukule anti juhtnöörid kätte. Mainisin tüdrukule, et lähen koridori, nurga taha raamatut lugema.

Käisime enne poest läbi ja piiga ostis kolm raamatut. Võtsin need kotist välja, kiikasin ning valisin Jesper Parve „Minu Bali“ . Hakkasin lugema. Ega ma enne silmi ei tõstnud raamatult, kui see läbi oli. Vaatasin kella ja pidin ehmatusest istuli kukkuma, ah mis istuli, ma ju istusingi, polnud kuhugi kukkuda. Kahmasin ennast püsti ja läksin kiikasin ukse vahelt, kus tüdruk pidi olema. Kabinet tühi!!!. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin alla. Tüdrukud polnud ka siin. Saatsin sõnumi. Peale veerand tundi ootamist polnud vastust ikka veel. Läksin õue ja helistasin, enne märkasin, et aku kohe-kohe läheb tudule. Oh, õnneks tuli helistamise peale sõnum vastu ja siis pistis mu telefon oma pea padjale. Piiga polnud lihtsalt tähele pannud seda, kus ütlesin, et jään koridori lugema ja kuna kabinetist välja astudes ei olnud mind võimalik näha, siis läks ta mind maja peale otsima.

Raudteejaama poole jalutades vaatasin aga seda ühte agulimaja, mis mul iga kord silma jääb. Maja on täitsa viltu juba vajunud. Ülemisel korrusel paistab, et elanike ei ole, üks aken on lausa eest ära vajunud, aga esimesel korrusel on majal lausa aknad vahetatud ning elatakse sees. Huvitav lääpas maja.

Rongis olime juba peatusevahe sõitnud, kui piletimüüja meieni jõudis. Neiu ostis pileti enne mind, ta saab sooduspiletiga sõita. Klienditeenindaja pöördus minu poole.

Mina: „Aegviidu palun“

Klienditeenindaja: „Täis?“

Mina: „ Jah, äää, eee, ei!!! Ma olen täitsa kaine!!“

Klienditeenindaja: „Õhtu pikk ees, küll jõuab veel“ ja siis vaatab ehmunult mulle otsa. Nüüd oli tema kord ääää ja eeee teha „Appi, ma ei saanud kohe pihta“, saan oma täispileti ja lahkub minu juurest laginal naerdes. No teate, see eesti keel.

Koju jõudes ootas mind hernesupp, uh, milline nälg on kallal. Supp söödud, jõuab ema minu juurde ja viin ta kontserdile. No kui suvetuur koju kätte tuleb, siis tuleb ema välja viia. Kuna mulle meeldib tantsida, siis ei jää sellel kontserdil tantsud tegemata, oma jala sain keerutatud.

Kell on kaksteist, vaatan kella ja ei jaksa kirjutama hakata. Ütlen, et homme hommikul postitust ei saa. Mulle vaadatakse ümmarguste silmadega otsa ja lausutakse umbes sellised sõnad: „Olgu hommikul valmis kirjutatud ja kogu lugu!“

Nojah.

Ilusat päeva!

Signe