Sellel kõige tuisusemal
päeval ja tuisusemal hetkel oli mul ühel päeval vaja ema juures käia. Sest ema
palus poest ja apteegist mõnda asja.
Tee ei olnud väga
tuisanud, sõitmiseks oli tee keskel lausa lumevabakene ala. Ja sellel momendil
keset tuisku ei tulnud mul mõttessegi, et võiks ju sahaga selle lahti keegi
ajada, sest möllukene polnud väga pikalt kestnud ning tegemist külavaheteega. Õnnetuseks
oli tee libe kah selle värske lume all. Kurvides olid tantsuliigutused
kindlustatud. Tegelikult ei midagi hullu, täitsa tavaline talvine olemine ja
liiklemine. Minu mõistus sai otsa hoopis siis kui vastu tuli mõni auto. Et kui
kesk teed on lumevaba kohakene liiklemiseks, siis see ongi mõeldud „minu“
jaoks, vastutulev auto mingu kuhu tahab? See siis tähendas korduvalt enese tõsist
lumevaaludesse sõitmist nii et auto tantsis tangot. Korra tekkis isegi selline
olukord, kus vaatamata sellele, et ennast ikka väga lumevaalu surusin, möödus
teine auto nii ligidalt, et hää meel selle üle, et peeglid alles jäid. Õnneks nägin
mäkke sõites auto tulevihkusid ning võtsin hoo maha, suurema hoo korral olnuks
tango märksa energilisemate liigutustega ja vaevalt siis mööduv autogi
koksamiseta jäänuks.
Egod laksuvad igal pool. Minu
ego laksub ka praegu, palun arvesta ka teiste liiklejatega. Kiitsin ema, et
selliste teeoludega ise poodi ja apteeki ei läinud. Ja ei ole mõtet riidlema
hakata, mis ronid siis liiklema kui nii
koba oled. Jama hakkab sealtmaalt, et pooleteisekäeline inimene peab ka elama
ja toimetama. Ja kui ühte kätt terviklikult olemas pole, siis olen sinu ja
teiste jaoks „koba“.
Jälle kogemuse võrra
targem.
Vat selline pahur põrsas
olin seekord.
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar