Ei kakle

Oma eelmise kirjutise peale jäin mõtlema, ega ma riiakas polnud? Meil kõigil tekivad mingitel hetkedel kahtluse momendid. Ei ma polnud väga riiakas, juhtisin tähelepanu sellele, et inimestena oleme väga erinevad. Ja palusin arvestada selle erinevusega. Me ei saa kunagi olema kõik ühtemoodi inimesed.

Mida põhjustab aga erinevus – konflikte. Olin puudutatud sellest, et minu aastatega tehtud töö ja saavutatu võis lihtsalt nelja tuule poole lennata. Minus sai võitu negatiivne emotsioon.

On siis kaklus hea või halb? Sirvisin Golemani raamatut „Emotsionaalne intelligentsus“ ja leidsin pealkirja, „Hea tüli“. No järelikult võib konflikt ka hea olla. Järele mõeldes oli minu tunne, et mind rünnatakse hea, sest see sundis mind kirja panema mõned mõtted. Oluline on oskus toime tulla konfliktsituatsiooniga. Mõnikord on see raske, sest mina näiteks olen kohati keskmisest natuke temperamentsem, eriti kui asi puudutab lähedasi. Aga ma olen õppinud seda, et tuleb sellel vihastumise/solvumise momendil ennast situatsioonist „välja tõsta“ ning katsuda vaadata tekkinud olukorda asjaga mitteseotud inimese pilguga. Tekib palju selgem pilk ning edasise tegutsemise otsused on loodetavasti mõistlikumad ja ratsionaalsemad.

Ma ei tea, kas suutsin ennast mõistetavaks praegu teha. Konfliktid on elu osa. Sest me oleme erinevad ja meil on emotsioonid. Mõtle sellele energiakogusele, mis sa vihastumise peale kulutad. Äkki ma saanuks seda energiat kasutada kusagil mujal? Mõnes endale palju meelepärasemas tegevuses.

Käime selle mõtte nüüd uuesti läbi. Ma tundsin ennast puudutatuna ja minus sai võitu negatiivne emotsioon – õhus oli konfliktioht, tahtnuks inimest koheselt rünnata. Astusin korra olukorrast välja ja vaatasin asja teise inimese pilguga – jõudsin tõdemuseni: see kaklus ei vii kuhugi, panen kirja mõned õpetussõnad, et rohkem nii ei juhtuks. Lõppkokkuvõttes kasutasin tekkinud vihaenergia positiivse asja tegemisele, mitte teisega kaklemise peale.

Et inimest muuta, tuleb alustada tema vanaemast. (Victor Hugo)

Aga me võime muutuda ja muutumegi, kui püüdleme millegi  poole.

Signe

Laoriiulis Daniel Goleman „Emotsionaalne intelligentsus“