Istun laua taga ja ees
on paperilipik, et kirjutada poe nimekiri valmis. Aga ma ei suuda sinna kohe
mitte midagi kirja panna, sest pea on tühi. Tühi nagu kapsas, mille lehtede
vahel on õhuvahed.
Poes suutsin ainult
mõnda hädavajalikku asja meenutada, mis osta tuleb, sest ainult mõned hommikused mõtted
meenusid, millest kodus puudus on.
Lasen nagu auruvedur,
siuh siia suunda ja siuh teise suunda. Miks mitte nagu mõni moodne kiirrong? Teate
mis, mulle meeldivad vana aja asjad. Mulle meeldib eriti kohe raudtee ajalugu. Nädalapäevad
tagasi käisin selle kõige pesamunamaga Paides arstil, liiklusvahendiks
ühistransport. Bussijaamas palusin lapsel lugeda, mis tänavaga tegemist on – Vaksali tänav. Laps isegi teadis, mis on vaksal. Selgitamist vajas see, et Paides on kunagi raudtee olnud ning imestus selle üle oli suur.
Ei ole need auruvedurid midagi papist poisid. Kiirusrekord on aastast 1938, kus 3. juulil auruvedur Mallard saavutas katsesõidul 202 km/h (osadel andmetel 203km/h) kiiruse.
Aga praegu lasen
vedurist teile vilet.
Lihtsalt nii on J
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar