Pariisi? Nuustakule? Ei, hoopis Kotkasse!

Enne kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära. Pariisi vaevalt satun ja Nuustakul pole ka veel käinud. Aga jah, oleme katsunud igal suvel lastele mingit ilusat Eestimaa paika näidata. Seekord juhtus hoopis nii, et sihtmärgiks sai  Soomes Kotka.
Rahvas sai hommikul poole viieks üles aetud, et laevale jõuda. Laevas nägi pesamuna esimese asjana trepi all magavat Kalevipoega ja mul oli pikalt seletamist, miks see nii on ja miks ei pea alati selliseid asju vaatama halva pilguga.
Esimeseks sihtpunktiks sai Maritime Centre Vellamo ehk siis meremuuseum. Tegelikult meeldis mulle  Tallinna Lennusadamas nähtu rohkem, natuke huvitavam. Aga vaatamist oli üksjagu, targemaks sai ka. Ei saanud me muidugi ka ilma äpardusteta, poisid on poisid ning nende leidlikkusel pole piire.

peegeldus

Järgmiseks sihtpunktiks sai Langikoski Imperial Fishing Museum ehk siis koht, kus keiser kalastamas käis. See koht lummas mind oma iluga. Veevalajana armastan ma vett vaadata, ujuda ma kahjuks ei oska.

Kahjuks peab mu pere leppima ilusates kohtades sellega, et toimetan kuskil kaameraga

Ööbisime ilusas paigas, Hotel Patruunantalo. Ei saanud me siingi ilma pesamuna paukumiseta. Enne sai mainida, et ööbime hotellis ja kui noormees ööbimispaika nägi, tegi ta meile selgeks, et see pole hotell. Hotellid on suured majad valgete tubadega, mitte mingid vanad talumajad. Vot nii. Mis me täiskasvanud ka teame. Järgmisel hommikul noormehe arvamust küsides, jäi ta tegelikult kohaga väga rahule. 

Hotell, või siis vana talumaja?

Kuna meid on palju, siis saime enda kasutusse eraldi maja.

Enne kui järgmisel päeval edasi liikusime, külastasime hotelli kõrval olevat lindude varjupaika (Pühtään lintuhoitola). See on koht, kuhu tuuakse leitud vigastatud linnud, neid ravitakse siin ja osad jäävad siia ka elama.

See kena neiu (või noormees?) jalutas mööda aia äärt meiega kaasa, nii et kes keda vaatas?

Startisime edasi Kotka Maretariumisse.

Jätkasime jalutuskäiguga Sapokka Water Gardenis.

Kõrgust kartev inimene viidi ka kõrgustesse ehk siis tuletorni. Lahe teenindajaproua oli seal. Tööd tuleb teha mõnuga, kui pole vaja kliente aktiivselt teenindada, võib tegeleda kirjatöödega, kõrval veinipokaal.

Haukkavuoren Näkätorni

Vastu seina toetudes oli kindlam tunne, üle ääre eelistasin mitte vaadata. Vot nii!

Kui seltskonnas on ülekaalus naised, tuleb külastada ka kaubanduskeskust. Ja siis suund sadama poole. 

Laeva jõudes olime kõik vääääga väsinud. Kõht sai kah ääretasa täis pugitud, no on head toidud, eriti kui saad aga uuesti ja uuesti selle taldriku head paremat täis panna. Lõpuks noormees teatas, et ta läheb otsib trepialuse ja keerab magama. Jaksu oli tal ainult ühest trepist alla minna ning keeras ennast sinnasamasse trepinurka põõnama.
Pilte sai palju, eriti loodusest. Tegemist tavalise lihtsa ja odava  Pentaxi kaameraga. Koju jõudes sattus kätte Digi viimane number ja leidsin sealt odavate kaamerate testis hinnangu "kõige parem tööriist", õpi lihtsalt kaamerat kasutama. Ega ma taha ja vajagi miskit suurt ja vägevat pildiaparaati, emotsioonipiltide jäädvustamiseks on mu odav asi parim.

Korralikult järele mõeldes, olen küll Pariisis käinud. Eestimaal on olemas selline koht nagu Pariisi. 

Seni olete blogis mu enda tehtud fotosid saanud vaadata, antud postituses ei ole kõikide piltide autor mina.

Signe