Mind on pikka
aega vaevanud paar küsimust. Olin jõudnud Martti Paloheimo raamatu „Lapsepõlve
mõjud“ lugemisega veerandi peale, kui mind tabas mõte – see on see info, mida
otsinud olen. Kust tuleme ja kuhu läheme ning oskan nüüd ka nimetuse anda mind
vaevanud teisele küsimusele – kodukahjustus.
Kodu on meie
kindlus. Oma peret luues on meil head soovid ja mõtted. Millegipärast juhtub
mõnikord nii, et asjad ei lähe hästi. Seda isegi siis, kui sinus on tahet, häid
soove ja armastust. Kuskilt on meiega kaasa tulnud mingi vari, millele meie
oska nime anda ja veel vähem oskame selle varjuga midagi peale hakata. Sain
raamatut lugedes teada, et seda varju saab nimetada kodukahjustuseks. Armastuse
puudumine, ma ei olnud kunagi nii mõelnud. Püüdsin seda teemat juba varemalt
mõista ning sellest aru saada, sest nägin, kui ei ole kelleltki õppida, siis ei
ole ka oskuseid. Samas paljud püüavad vaatamata oskuste puudumisele anda endast
parimat. Elu võib aga pakkuda segadusse ajavaid, hirmu tekitavaid olukordi, mis
tekitavad abitu inimese tunde ning oskuste puudumisel teeme inimestena asju,
mis hiljem võivad väljenduda kodukahjustuse nimetuse all.
Ma arvan, et
väga paljud inimesed pole mõelnud selle peale, kui palju paha võib elus
põhjustada armastuse puudumine. Oleme isekad, enesekesksed ja nõudlikud. Näen
viha, mida hoitakse elujõulisena, sest põhjust vihata leiab alati,
millegipärast põhjust armastada ei osata leida. Inimesed eemalduvad üksteisest,
sest viha talumine on lõpuks ränkraske ning tekitab vastuviha. Ka kõige mõistvam
inimene lõpuks murdub ning vajab võimalust öelda: „Minus on viha“. Selle
tunnistamine annab võimaluse edasi liikuda, sest vihale kulunud energia on nüüd
vaba. Martti Paloheimo ütleb: „Armastus kas on või seda ei ole“ (Paloheimo,
2002, lk 25) . Armastuse saamiseks ei saa esitada
tingimusi. Neid tingimusi mittetäites võib sattuda vihaobjektiks, tekib halvav
hirm. Aga vaja on öelda EI, kuskilt tuleb leida julgus.
Viha on imelik
sõna ja viha on raske teema. Me kõik oleme seda tundnud, seda välja näidanud,
samas olen kindel, et paljud ei julge seda tunnet endale tunnistada ja mõned
kardavad seda ka välja näidata. Meid on ju kasvatatud selliselt, et viha on
paha asi ning paha tunde tundmine on vale, selle välja näitamine veel halvem.
Aga on inimesi kes keevad vihast ning ei hoia seda enda teada, samas
eitavad oma viha. Viha võib meid muuta kättemaksuhimuliseks või hoopis
hirmunuks. Me ei tea, mis meid vaevab ning kuskohast on pärit see tunne.
Selleks, et selline tunne, nagu viha tekkida saaks, peab olema midagi halba
juhtunud. See ei pruukinud olla eile, või üleeile, see halb võis olla palju
varem, võib-olla oli see halb nii ammu, et meil pole sellest teadliku
mälestust. Enda vihast kinni hoida on nagu kuumade süte hoidmine,
et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina. Need on Buddha sõnad. Tahaks öelda, et jäta see vihatunne maha, aga nii
pole seda võimalik teha. Proovida ronida selle tunde juurteni, teada saada
selle tunde põhjus ning lubada endale põletushaavadeta olemist. Tahtsin öelda,
et viha ei ole tegelikult keelatud tunne ja selle pärast ei pea ennast halvasti
tundma, mõistes seda tunnet endas kahjustame nii ennast kui ka teisi vähem.
Mõistmata/teadmata selle tunde põhjustajat hävitame iseend, halvimal juhul
kahjustame ka enda ümber olevaid inimesi.
Kodukahjustus ja alkohol, omavahel seotud rohkem, kui arvata võib.
Alkohol võib teha väga palju kurja. Vähe sellest, et see võib majanduslikult
laostada, kaob ka inimene ise ära. Eks sellepärast põgenetaksegi, et see
tekitab tunde, et maailm ei ole jube, kaob ära pinge, mis tekib lõputu
üksindustunde pärast. Tahetakse peitu saada selle painava varju eest,
millele nimetust anda ei osata. Aga lähedastel võib olla raske, kui alkoholi
mõjul muututakse agressiivseks, hakatakse tüli norima, minnakse vägivaldseks.
Elada hirmus, tunda seda kontrollimatut kätevärinat, üle õla pilguga otsides
taganemisteed.
Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Kui seda meenutad, siis jääb meelde ju
memme musi ja papa süle. Kui oligi midagi negatiivset, siis mõtled, ju oli
põhjust vitsa saamiseks, tutistamiseks. Seni kuni valdavaks on teadmine, et
sind on armastatud, on kõik hästi. Kõigil ei ole nii hästi läinud, on ilma
jäädud paljudest õigustest, mida laps peaks saama – hoolimist, armastust,
hellust. Martti Paloheimo nimetab neid vältimatuks heaks. Aegade jooksul on
muutunud arusaamad nii lapsepõlvest, lastest ning samuti kasvatusmeetodid. Aga
ei ole muutunud see, et me kõik saame täiskasvanuks ning meie kujunemist
mõjutab meie lapsepõlv. Tänasel päeval on õnneks hakatud tähelepanu juhtima
sellele, kui tähtis on suhtumine lastesse kodus. Nendele vigadele on tähelepanu
suunanud Anne Kleinberg, kes on täheldanud, et oleme läinud mugavaks ning ei
viitsi oma lastega tegeleda. (Rattus,
2015) Aja
jooksul on probleemid lihtsalt muutunud.
Laste jaoks on oluline siiras südamest tulev armastus. Olla peresse
oodatud mõlema vanema poolt, tunda, et teda aktsepteeritakse täielikult ning
tingimusteta, õigus omada sõpru, olla ära kuulatud kõiges ja ka õigus olla
suunatud teadmises, mis on õige ja mis vale.
Hellust, armastust ja hoolimist!
Signe
Riiulis Martti Paloheimo raamat "Lapsepõlve mõjud" ja
Riiulis Martti Paloheimo raamat "Lapsepõlve mõjud" ja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar