Kirjanik

Seekord pani mõttelao riiuleid korrastama sõna kirjanik. Teeme endale kõigepealt selgeks selle mõiste. Kirjanik on isik, kes kirjutab ilukirjandust. Ma ei kirjuta ilukirjandust, ma laon mõtteid laoriiulisse. Nagu lubasin, on neid mõtteid seinast seina. Mõnikord paneb kirjutama loetud artikkel, mõnikord elus kuuldu, juhtunu, natuke kirjutan ka oma tegemistest, kogemustest, kuis muidu mõistate ja aru saate sellest, kust tulevad need mõtted. Miks see sõna kirjanik mind kummitama hakkas? Eks ikka kommentaarid, mis mööda inimesi mitmest kohast minuni on tulnud. Ei ma ei kurda, need on tegelikult väga positiivsed olnud. Aga ma ei ole kirjanik.

Mulle meeldib raamatuid lugeda. Kui hakkasin mõtlema, kas mul on oma lemmik kirjanikku, siis ega ikka ei ole küll. Samas lemmikuteks on Herman Sergo raamatud. Ma pole eriti ilukirjanduse lugeja, pigem on lugemisvaras muud huvitavad raamatud, momendil on käsil üks Joe Navarro ning Marvin Karlinsi kirjutatu „Kehakeelest“. Huvitav on lugeda. Mõnikord sirvin elulooraamatuid, meeldivad ka ajalooga seotud teosed. Ühe suure lugemiselamuse sain, kui kätte sattus Lennart Meri „Hõbevalge“ ning järgmisteks olid Herman Sergo „Vihavald“ ja „Randröövel“. See oli emotsioone tekitav raamatute järjestus. Head kolumnid meeldivad. Millised on head kolumnid? Jüri Pino kirjutab hästi ja mõnusalt. Ja need ivakesed nendes kirjutatud tähtedes on täppipanevad.

Kahtlesin kaua selles mõttes, et blogis kirjutama hakata. Tegin seda siiski, enda jaoks. Aegajalt ma targutan, aegajalt olen ka ninatark, enamus ajast tegelikult tahan öelda, et maailm on ilus ja värviline, mitte must ja valge. Kõik saab alguse meist endist. Negatiivsele tuleb pilk peale visata ning õppida sellest. Positiivse talletamine tahab õppimist, aga me saame sellega hakkama.

Värvilist maailma laotöölise seltsis 

Signe