Mõned päevad tagasi
lugesin lehest fotograafist, kes sattus metsas silmitsi karuga. Ei taha endale
ette kujutada seda olukorda. Ise olen korra metsaretkel kaameraga käies sattunud
metsanotsude söömahetkele. Vaatamata sellele, et mul kaamera kaasas oli, ei
teinud ma mitte ühtegi pilti. Mu ainus mõte oli tookord, et saaks tuldud teed
tagasi mindud enne kui nad mind märkavad. 😊
Lugesin lookese juures
olevat Aleksei Turovski kommentaari, mida teha siis kui mõmmik metsas sinu teele
satub. Mis oli esimene nõuanne? „Karjuda ei ole vaja mitte kellegi peale“. Ja minul
tekkis mõttekoht. Kui laps teeb pahandust või ei kuula meie sõna, mis me
tavaliselt teeme? Karjume. Kui mõne inimesega ei saa kohe kuidagi suheldud, mis
me siis teeme? Karjume. No mis pagana pärast me karjume? Hea küsimus. Me ei
oska teistmoodi oma hetketundeid, emotsioone väljendada.
Turovski soovitab
karuga rahulikul häälel rääkida, siis loom rahuneb ja läheb minema. Kui aga
karjud, siis võib ta sind rünnata.
Ehk oled jälginud kasse
või koeri omavahel hetk enne seda kui nad karvupidi kokku lähevad? Nad on turris
ja kurja häälega.
Räägi lapsega ka rahuliku häälega, siis ta
rahuneb. Mõnikord võib see rahunemine jupike aega võtta. Suppi sa naljalt tulisena
ei söö, nii et tekkinud muret, pahandust saab lapsega arutada siis, kui ta on
rahunenud. „Asjaga tuleb kohe tegeleda! Muidu arvavadki, et kõike võib!“ Jah,
tulebki kohe tegeleda, aga suurema tõenäosusega leiame positiivsema tee siis,
kui laps on rahunenud ning valmis meiega diskussiooni laskuma.
Natuke räägin siia juurde
ka konfliktidest. Konflikti olemuse oskas kaasahaaravalt lahti seletada üks
minu õppejõud. Tavaliselt kui küsida, mis on konflikt, siis vastatakse, et
erimeelsus. Seda kindlasti. Aga kui minule maitseb seljanka ja lauanaabrile
hernesupp, siis on meil erinev arvamus lemmiksupist ehk siis erimeelsus, kuid
ometigi pole me selle pärast konfliktis. Supp pole põhjustanud peretülisid. Kui
ma nüüd arvan, et lauanaaber peaks ka oma lemmiksupiks seljankat pidama, siis
vististi on lahti kodusõda. Konflikt ja emotsioon, need on teineteise osad.
Karjuma hakataes valame vaid
õli tulle. Mõlema osapoole emotsioonid vaid kerkivad ja kerkivad. Tulemuseks konflikt.
Minu ümber on tõsiselt vahvaid
inimesi, kelle silmis on sära, ind, soov muuta maailm paremaks paigaks.
Mõnikord olen aga
kurvemast kurvem. Oma üleolekut näidates näitad kahjuks enda kõige haavatavamat
külge.
Signe
artikkel tasuline
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar