Maha kantud

Kevade hakul ühes blogipostituses kirjutasin vaid ühe lause: „Äraaetud hobused lastakse maha“. Rohkem ma seda teemat ei käsitlenud.

Võimalusel armastan lugeda. Minu lugemisvaraks ei ole ilukirjandus, ei viitsi armastusromaanidele kaasa elada. Pigem leian enda jaoks huvitavat enamuse inimeste jaoks imelikest raamatututsest. Nii ka seekord ajendas mõtteid kirja panema loetu.

Ma jõudsin sõnani loovus ning üllatusin. Hans J. Eysenck on loovust eristanud kahel viisil – loovus kui iseloomujoon ja loovus kui saavutus. Lühidalt öeldes loovus kui iseloomujoon näitab meie võimet olla looja ja loovus kui saavutus meie võimet oma tegevuse tulemusel teha midagi uut. Neid viimaseid on vähe.

Üldiselt ollakse loovuse defineerimisel suhteliselt üksmeeletus seisus.

Tänu targale raamatule tean oma peas nüüd loovuse levinumat käsitlust, kuid teile edasi ma seda anda ei oska. Veel. Pean mõtteid setitama.

Kui kirjutan loovusest, siis miks kirjutan maha kandmisest? Sest mõtted läksid laperdama lugedes lauset: „ ...kõik näivad ülistavat loovust, kuid ei armasta loomingulisi inimesi.“ („Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, lk108). Seletus sellele lausele oli üks, lihtsam on töötada inimestega, kes täidavad kiiresti ja täpselt ülesandeid.

Kas sellepärast siis kantaksegi meist mingil moel erinevad inimesed lihtsalt maha, sest nad on tülinaks? Sest meie mugav elu saab häiritud? Sest nad mõtlevad teistmoodi? Sest nad ohustavad meid ja meie edu ning saavutusi? Sest nad teevad asju teistmoodi? Sest nende loovuse tulemusel loodu võib olla midagi väga uut ning selle uue valguses näime me sõna otseses mõttes lollina? Valisin oma mõttekäikude lahti seletamiseks meelega Eysencki käsitluse loovusest 😉

Vastus ka Eysencki küsimusele, miks on nii vähe neid viimaseid?Sest me tapame nad eos.

Ei ole pessimist, olen täitsa optimist. Sellepärast kirjutangi.

Signe

Laoriiulis: https://et.wikipedia.org/wiki/Loovus ja

"Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, 2018, Tartu Ülikooli Kirjastus