Kuri

Olen kuri. Kuri nende peale, kes tegelevad lollide asjadega. Ning tänu nendele lollidele asjadele jäävad kannatajaks süütud inimesed, veel hullem – lapsed. Võiks ju arvata, et täiskasvanutel inimestel on mõistus peas, aga kus sa sellega. Arunatukese keerud-käärud on sirged kui veetorud. Jah, just veetorud ja vesi kah sees tarkuse asemel.

Miks nii kuri? Oskan olla küll. Kui ikka inimene oma isikliku elu elada ei oska, siis ajab tigedaks. See, kes minus kurjuse välja meelitas, on kurjusest piinatud inimene. Tegelikult ma ei tea ega tunne teda, seda inimest. Ta lihtsalt viskas ühe mu tuttava sülle suure hunniku ebameeldivat ollust, mida tuleb nüüd „nautida“.

Platoni ütlust mööda on rumalus kõige kurja algus ja lõpp. Kui inimene ei näe, mida ta oma lastele ja lastega teeb, siis on tegemist rumalusega. Omad lapsed peaks ju olema kõige kallim vara, armastus peaks olema tingimusteta. Ei saa näha ja vaadata oma liha ja verd kui vahendit kättemaksuks, sest endal ei ole hea olla.

Kurjusel on komme kombata sinu piire. Algul puudutab sind natukene ja kui saa seda ei adu ega aru saa, siis järgmine kord tuleb ta sinusse juba karmimal moel, kuniks oled täielikult kurjuse embuses.

Kurjuse vastu kurjusega ei saa. Iseendaga tuleb jääda sõbraks, olla aus ning tunnistada seda, mis on tõde. Tõde ei murra. Tõde üritatakse küll väänata, kuid tuleb loota, uskuda ja mitte unustada armastust. Headus on siiski olemas.

Usu ja looda.

Signe