reede, 25. november 2016

Kärsitusest

EKI on üks tark raamat. Mida siis tähendab sõna kärsitu? Kannatamatu millegi suhtes. Olen väga kannatlik inimene, oma arust. Ikka ja jälle avastan, et mõnede endaga seotud asjadega olen kärsitu. Viimastel kipsiga päevadel tundsin ennast väga hästi, võrreldes eelmise kipsi ajaga mu näpud liikusid ideaalselt. Arvasin, et kui kips maha võetud, siis esimese asjana kaevan auto lume alt välja ja proovin sõita. Tegelikult tundsin peale kipsi maha võtmist ennast kuidagi … käsi oli nagu lehmanisa otsas. Ega eelmine kord oli samamoodi, siis oli vaja juba järgmine päev proovida ehk siis tiir autoga ümber maja sõita. Tegelikult oli targem oodata ja käel harjuda lasta. No ja aastaga siis kõik meelest läinud, kuidas asjad olid ja käisid. Tuli meelde lapsepõlv, kui isal jalg kipsis oli, ta oli sama tark kui mina või olen mina sama tark kui isa? Paps istus samamoodi kohe rooli ja tegelikult ei suutnud meetritki sõita. Selge, käbisid ei ole kännu juurest kaugele lennutatud.

Auto on lume all, ei kaeva veel seda välja. Vist? Tegelikult tuli ikka välja kaevata, sest arsti juurde oli vaja minna. Aitäh Kristi, et autojuhiks olid. Imelik oli oma autos kõrvalistuja olla.
Jälle ta ei liigu ei alla ega...

...ülesse. Aga õpetame uuesti liikuma, harjutused veel meeles :)
Aiai :) :)
Kärsitult kannatlik




Signe 

reede, 18. november 2016

Lahing

Olen püdel ja vedel ja andke palun andeks minu viimase aja aeglus ning kirjutatud teksti lühike olemus.

Kui ei taipa, miks ei jaksa, siis hakkad otsima, mis seda mittejaksamist põhjustab. Ravimite infolehed andsid ammendava vastuse. Viimase aja elu koosnes sellest, et ennast valude taustal inimesena hoida. Jah, see on täitsa võimalik, et mingi kehaosa valutamine võib sind täielikult maha keerata. Aga asjad tahavad tegemist, toimetamist, loomus kah selline püsimatu, vajadus on kogu aeg mingi tegevus või siht silme ees hoida.

Sellest püdelast ja vedelast olemisest enese tagasi sikutamine minu jaoks endisesse tihedasse konteksti ei kulge kergelt. Olen nagu manuaalkastiga auto, millel on kuues käik puudu. Paneks kuuenda käigu, aga mida pole, seda pole.

Oh, ärge nüüd heituge! Ma ei ole pessimist, olen täitsa optimist. Aegajalt peab ka iseendaga lahingut pidama!

Võitlusvalmis meelt!

Signe

reede, 11. november 2016

Tibi

Mul oli kolm sekundit vaba aega, ning ma mõtlesin, et hakkaks tibiks. Tegelikult jäin väga ruttu hätta, sest ma ei suutnud välja mõelda, milline siis välja peaks nägema ja mille alusel siis mind tibiks defineerima peaks. No blondiin oskan olla küll ja blondiinitembud ja mõtlemised pole minu jaoks võõrad. Aga tibi?

Ainuke asi, mis välja mõelda suutsin, oli see et tahan omale roosasid tööriistu. Ma mõtlen ikka roosat haamrit ja kruvikeerajat ja muud sellist, mitte küüneviili ja kammi. Ehk siis tööriistakohvrist kruvikeerajat võtma minnes leian sealt ka kruvikeeraja, mitte nagu praegu, kus pean üle korteri kõva häälega karjuma, et jälle oled mu kohvrist asju laenanud ja tagasi pole pannud.

Väga rasked kolm sekundit olid need minu elus. Kontsakingadele mõeldes, no ma ei oska ju kõrge kontsaga käia. Garderoob näeb mul igav välja, see tähendaks totaalset tühjendust ja uuesti täitmist, p….e rahast kahju.

No aidake! Ma ei mõista toda mõistet defineerida.
Ja sünnipäevaks paluks siis tööriistakohvrit roosade riistadega.


Signe

reede, 4. november 2016

Jälle kipsis

Jajah, olen jälle kipsis ja ikka seesama vasak käsi, minu diktaator. Kui keegi oleks mulle eelmine aasta öelnud, et oled 11. kuu pärast jälle kipsis, siis oleksin ta saatnud sooja koha peale.  Ehk nüüd peale seda operatsiooni lõpetab käsi oma diktaatori rolli. Kui eelmine aasta lapiti purunenud sidet, siis seekord korrigeeriti liigest natuke – vaeva ja valu pakkus selline peen nimi nagu liigeste artroos.

Operatsioonile sattumine oli ootamatu, seni oli peale viimast arstil käiku teadmine, et läheb oi kui kaua, sest järjekorrad on pikad. Aga hea, et asjad nii läksid, sest olen oi kui pikalt rivist väljas olnud. Vaatamata valuvaigistitele kippus see valu randmes „ajudele“ ja tundsid, kuis reaktsioonikiirus oli kadunud ei tea kuhu … .

Ma rohkem ei kirjuta Teile. Ühe käega trükkides tuleb hunnikus kirjavigu.
Naeratused näole!
Ja kuidas ühe käega hambapastat hambaharjale saada?
Signe

reede, 28. oktoober 2016

Me oleme tundlikud



Tundlikumad kui tunnistada tahame.
Tundlikumad kui välja näitame.
Juba julguse puudumine seda tunnistada näitab kui tundlikud me võime olla.

Signe

reede, 21. oktoober 2016

Edu ja läbikukkumine

Mis on edu?
Mis on läbikukkumine?
Edu – edasiminek aga ka kordaminek ja tunnustus.
Läbikukkumine – ehk siis ei miski.

Kuidas saada edukaks? Ma ei tea. Pole olnud edukas, veel vähem oskan vastust anda sellele. Samas võiks ikkagi katsuda uuesti seda sõna edu defineerida. Meie tänapäeva maailmas tegelikult kiputakse eduks  pidama seda, mis välja paistab: hea töökoht, karjäär, majanduslik kindlustatus – maja, auto kallid riided. See kui näiteks insuldi läbi elanud inimene on õppinud uuesti oma eluga toime tulema, millegipärast avalikkuse silme all eduks ei nimetada. Minu silmis aga küll. Et siis see, kui inimene satub olukorda, mida võib nimetada „ei miski“, on läbikukkumine. Insult – seis on ei miski ju tegelikult. Ja kui ta suudab naasta igapäevaellu moel, et suudab enamvähem oma eluga hakkama saada, siis leian et ta on tunnustust väärt. Ühiskonna jaoks tänapäeva Eestis on ta siiski kahjuks kui keegi, kes on koormaks. Jah, on asju, milles vajab ta tuge ja toetust.

Oma soovis edukad olla kipume tihti mitte tähele panema endast nõrgemaid. Ütleme et meil on kiire. Ei ole minagi sellest patust puhas, ütlen minagi, et mul on kiire. Ja siis tõmban selle kiire olemisele ruttu augu sisse, ühe osa kiirest jätan praeguseks ja teise osa kiirest lükkan eemale. Kahe kiire olemise vahele saab kenasti paigutada mõne sellise tegevuse, mis teeb kellelegi head. Leia aega oma naabrimemme mure kuulamiseks, leia aega lapsega lauamängu mängida, leia aega hobi jaoks, leia aega tähele panna inimesi enda ümber.

Kardame läbi kukkuda? Ikka. Aga milles läbi kukkuda? Mis see läbikukkumine siis ikkagi on? Ma ei ole saanud edukaks, olen siis läbi kukkunud? Ei ole jah karjääri ja uhket maja jne. Aga ma ei tunne ennast läbikukkununa. Seni kuniks suudan õppida igapäevaelust, näha maailma ning tunda rõõmu inimestest enda ümber, saada inspiratsiooni lihtsatest vestlustest, tegemistest, olemistest, siis võin öelda, et olen edukas – iseenda jaoks ja iseendale. Mul ei ole vaja kellelegi midagi tõestada!

Jah, maailm milles elame on üks, aga meie silmad näevad seda erinevalt.
Natuke lugemist minu tegemistest mujalt ka:

Signe

reede, 14. oktoober 2016

Raskused elus

Mõnikord ei lähe elus asjad lihtsalt. Sulle antakse lahendada ülesanded, millele lõpptulemuse leidmine tundub võimatu. Samas lahendamatuid olukordi pole olemas, ikka on mingi väljund asjale olemas. Ja kui sa tõesti olukorda kuidagi lahendada ei suuda vaatamata pingutustele, siis peab mõtlema, kas see on üldse sinu probleem. Lahendus seisneb hoopis kellegi teise tegemises või tegemata jätmises.

Kuidas defineerida sõna raske? Ühtepidi palju kaaluv. Teistpidi rohket vaeva nõudev või keeruline ülesanne.

Tihtipeale on üksi raskeid olukordi elus lahendada keeruline. Hea nõu ja abi kulub marjaks ära. Tore, kui sul on toetav pere või tugivõrgustik ümber. Kui juhe kokku jookseb ja mõtted otsa saavad, siis sinu kõrval oleval inimesel võivad probleemile lähenemisel hoopis teised vaatenurgad olemas olla. Tihtipeale tasub mingi probleemi ilmnemisel lihtsalt kõikvõimalikud lahendusvariandid paberile kirja panna ning neid ükshaaval kellegagi koos analüüsima hakata. Üllatusena võib lahendus seisneda esmapilgul kõige võimatumana näivas variandis.

Paljusid meid on õpetatud ikkagi üksi asjadega maadlema. Kurvaks teeb, kui lähedaselt abi küsides tehakse sulle selgeks, et saa ise hakkama. Või kui oled omadega nii katki, ei oska isegi abi küsida ning lisaks need inimesed, kes peaks sinu kehva enesetunnet nägema, muutuvad hoopis sinu suhtes ülinõudlikuks? Me taluvuspiir on erinev, kuidas me raskustega elus hakkama saame. Mõni vajab rohkem toetust ja abi, mõnele piisab lihtsalt uue suuna näitamisest.

Ka lapsevanemana võiksime rohkem näha oma lapsi, isegi siis kui nad juba täiskasvanud on. Ei saa võtta asju nii, et vaata ise kuidas hakkama saad. Sul on elukogemus suurem kui temal. Kurb kui mõne  mure lahendamiseks tuleb kaasata võõrad inimesed. Samas hea teada, et on hoolivaid ja tähelepanevaid kaaslasi su ümber.

Mina tänan minu ümber olevaid inimesi.


Signe