Kulgemine

Istun pingil. Jälgin inimesi enda ümber. Ühel pool toimub koolitus seltskonnale, kuulan. Põnev. Teisel pool jälgin oma last, ta tuleb terapeudiga, ronib hobuse selga ja nad lähevad. Metsa.

Minul on aeg mõtiskluseks. Kulgemisest. Ma ei näe siin kiirustamist. Ma näen siin aega liikumas omas mõnusas tempos ja mul on hea olla. Ma tunnen ja tunnetan eesmärke. Siin ei ole segajaid, mis takistaks mõtete liikumist ja ma ei muretse, et miski ebaõnnestuks. Minu jaoks suurepärane hetk, jõudsin taipamiseni.

Kulgeme

Signe

Mida sina (mina) ka tead(n)?

Ei tea jah. Aga mõnda asja ikka tean ka. Ma tean seda, mida ma tean ja ei tea seda, mida ma ei tea. Lihtne. Mis on teadmine? Põhjendatud uskumused tegelikkuse kohta. Platoni ütlust mööda on „Teadmine tõene arvamus koos seletusega, aga arvamus ilma seletuseta pole teadmine“. (Meos, lk 11). Tõde?  Mõte, vaade, väide, mis teadmiste ja kogemuste põhjal vastab tegelikkusele ja faktidele. Mulle meeldib Meose teoses arutluskäik „Väide ma valetan on tõene siis ja ainult siis, kui ma tegelikult valetan; aga kui ma nüüd tegelikult valetan, siis ma räägin tõtt; aga kui ma tegelikult räägin tõtt, siis ma valetan.“ (Meos, lk 50)

Arutlesin ükskord facebookis teadmise üle: Ma ei tea midagi, mida ma tean ja tean midagi, mida ma ei tea. Ma tean, et ma tean, et ma midagi ei tea ja mittemidagi teadmine paneb teadma, et ma tean midagi, mida ma tean. Mittemidagi teadmise teadmine paneb teadma teadmise teadmise millegi teadmisest. Teadmise teadmine mittemidagi teadmisest paneb teadma millegi mitteteadmisest. Teadmine on teadmine teadmise pärast.  Tean, ei tea?  Nii et mida ma ka tean.

Mõnda asja ei tahagi teada. Uudishimust jääb puudu.

Mõnda asja arvan? Kui seletust juurde ei lisa, siis pole teadmine.

Ma tean, kuidas kartuleid koorida. Ma tean, kuidas jalgrattaga sõita. Ma tean, et kevadel lähevad puud lehte. Mõni teadmine tuleb läbi kogemuse.

Ma ei tea, kas minu istutatud lilled lähevad kasvama. Ma ei tea, kuidas tehakse leiba. Ma ei tea, kas minu käsi saab kunagi terveks. Lihtsalt ongi asju, mida ma ei tea.

Väärt teadmist jagan.

Laoriiulis Indrek Meose "Filosoofia põhiprobleemid" 2010

Signe

Kuri

Olen kuri. Kuri nende peale, kes tegelevad lollide asjadega. Ning tänu nendele lollidele asjadele jäävad kannatajaks süütud inimesed, veel hullem – lapsed. Võiks ju arvata, et täiskasvanutel inimestel on mõistus peas, aga kus sa sellega. Arunatukese keerud-käärud on sirged kui veetorud. Jah, just veetorud ja vesi kah sees tarkuse asemel.

Miks nii kuri? Oskan olla küll. Kui ikka inimene oma isikliku elu elada ei oska, siis ajab tigedaks. See, kes minus kurjuse välja meelitas, on kurjusest piinatud inimene. Tegelikult ma ei tea ega tunne teda, seda inimest. Ta lihtsalt viskas ühe mu tuttava sülle suure hunniku ebameeldivat ollust, mida tuleb nüüd „nautida“.

Platoni ütlust mööda on rumalus kõige kurja algus ja lõpp. Kui inimene ei näe, mida ta oma lastele ja lastega teeb, siis on tegemist rumalusega. Omad lapsed peaks ju olema kõige kallim vara, armastus peaks olema tingimusteta. Ei saa näha ja vaadata oma liha ja verd kui vahendit kättemaksuks, sest endal ei ole hea olla.

Kurjusel on komme kombata sinu piire. Algul puudutab sind natukene ja kui saa seda ei adu ega aru saa, siis järgmine kord tuleb ta sinusse juba karmimal moel, kuniks oled täielikult kurjuse embuses.

Kurjuse vastu kurjusega ei saa. Iseendaga tuleb jääda sõbraks, olla aus ning tunnistada seda, mis on tõde. Tõde ei murra. Tõde üritatakse küll väänata, kuid tuleb loota, uskuda ja mitte unustada armastust. Headus on siiski olemas.

Usu ja looda.

Signe 

Muusa

Nüüd on paras aeg kirjutada muusast. Muusa? Inspiratsiooniallikas. Mõeldes muusadele, võime minna vanakreeka mütoloogiasse. Muusad olid seal kunsti ja teadust kaitsvad jumalannad ning neid kujutati noorte kenade neidudena. Kas teate, mitu neid oli? Mina ei teadnud, nüüd tean. Üheksa. Iga muusa spetsialiseerus omale teemale. Vot, sain targemaks. Kreeklased ise olid suured müütide loojad. „Ilias“, „Odüsseia“, ehk teate neid?

Inspiratsioon on üks selline huvitav asi. Sul võivad olla mõne asja kohta omad mõtted või arvamused ja siis juhtud tähele panema midagi, mis erineb sinu mõttekäikudest. Selleks peab olema keegi, kes oskab sind juhtida nägema asju ka teisiti, kui harjunud oled. Tegelikult tahtmist on ka vaja. Kui ikka tahan oma joru ajada, siis ei näe ma peale oma õiguse mitte miskit muud. Ja igapäevaelus on  seda inspiratsiooni vaja. Remonti tehes, reisile minnes, üritusel mängude läbi viimiseks või ürituse korraldamiseks ja nii edasi …

Mul on ka oma muusa. Mis siis et ma ei tee kunsti ega teadust. Aegajalt on meil aega rääkida. Tal on mingi omapärane omadus lasta lendu sõnu, mis mina kinni püüan koos kaasa lennanud mõttega ning lisan sinna oma mõtte juurde. Kokku saab lahe „gemüse“. Juba selle „gemüse“ pärast meeldivad mulle me vestlused.

Inspiratsiooni Teile mille iganes korraldamiseks, läbi viimiseks, kirjutamiseks, joonistamiseks

Signe

Kirjanik

Seekord pani mõttelao riiuleid korrastama sõna kirjanik. Teeme endale kõigepealt selgeks selle mõiste. Kirjanik on isik, kes kirjutab ilukirjandust. Ma ei kirjuta ilukirjandust, ma laon mõtteid laoriiulisse. Nagu lubasin, on neid mõtteid seinast seina. Mõnikord paneb kirjutama loetud artikkel, mõnikord elus kuuldu, juhtunu, natuke kirjutan ka oma tegemistest, kogemustest, kuis muidu mõistate ja aru saate sellest, kust tulevad need mõtted. Miks see sõna kirjanik mind kummitama hakkas? Eks ikka kommentaarid, mis mööda inimesi mitmest kohast minuni on tulnud. Ei ma ei kurda, need on tegelikult väga positiivsed olnud. Aga ma ei ole kirjanik.

Mulle meeldib raamatuid lugeda. Kui hakkasin mõtlema, kas mul on oma lemmik kirjanikku, siis ega ikka ei ole küll. Samas lemmikuteks on Herman Sergo raamatud. Ma pole eriti ilukirjanduse lugeja, pigem on lugemisvaras muud huvitavad raamatud, momendil on käsil üks Joe Navarro ning Marvin Karlinsi kirjutatu „Kehakeelest“. Huvitav on lugeda. Mõnikord sirvin elulooraamatuid, meeldivad ka ajalooga seotud teosed. Ühe suure lugemiselamuse sain, kui kätte sattus Lennart Meri „Hõbevalge“ ning järgmisteks olid Herman Sergo „Vihavald“ ja „Randröövel“. See oli emotsioone tekitav raamatute järjestus. Head kolumnid meeldivad. Millised on head kolumnid? Jüri Pino kirjutab hästi ja mõnusalt. Ja need ivakesed nendes kirjutatud tähtedes on täppipanevad.

Kahtlesin kaua selles mõttes, et blogis kirjutama hakata. Tegin seda siiski, enda jaoks. Aegajalt ma targutan, aegajalt olen ka ninatark, enamus ajast tegelikult tahan öelda, et maailm on ilus ja värviline, mitte must ja valge. Kõik saab alguse meist endist. Negatiivsele tuleb pilk peale visata ning õppida sellest. Positiivse talletamine tahab õppimist, aga me saame sellega hakkama.

Värvilist maailma laotöölise seltsis 

Signe

Pariisi? Nuustakule? Ei, hoopis Kotkasse!

Enne kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära. Pariisi vaevalt satun ja Nuustakul pole ka veel käinud. Aga jah, oleme katsunud igal suvel lastele mingit ilusat Eestimaa paika näidata. Seekord juhtus hoopis nii, et sihtmärgiks sai  Soomes Kotka.
Rahvas sai hommikul poole viieks üles aetud, et laevale jõuda. Laevas nägi pesamuna esimese asjana trepi all magavat Kalevipoega ja mul oli pikalt seletamist, miks see nii on ja miks ei pea alati selliseid asju vaatama halva pilguga.
Esimeseks sihtpunktiks sai Maritime Centre Vellamo ehk siis meremuuseum. Tegelikult meeldis mulle  Tallinna Lennusadamas nähtu rohkem, natuke huvitavam. Aga vaatamist oli üksjagu, targemaks sai ka. Ei saanud me muidugi ka ilma äpardusteta, poisid on poisid ning nende leidlikkusel pole piire.

peegeldus

Järgmiseks sihtpunktiks sai Langikoski Imperial Fishing Museum ehk siis koht, kus keiser kalastamas käis. See koht lummas mind oma iluga. Veevalajana armastan ma vett vaadata, ujuda ma kahjuks ei oska.

Kahjuks peab mu pere leppima ilusates kohtades sellega, et toimetan kuskil kaameraga

Ööbisime ilusas paigas, Hotel Patruunantalo. Ei saanud me siingi ilma pesamuna paukumiseta. Enne sai mainida, et ööbime hotellis ja kui noormees ööbimispaika nägi, tegi ta meile selgeks, et see pole hotell. Hotellid on suured majad valgete tubadega, mitte mingid vanad talumajad. Vot nii. Mis me täiskasvanud ka teame. Järgmisel hommikul noormehe arvamust küsides, jäi ta tegelikult kohaga väga rahule. 

Hotell, või siis vana talumaja?

Kuna meid on palju, siis saime enda kasutusse eraldi maja.

Enne kui järgmisel päeval edasi liikusime, külastasime hotelli kõrval olevat lindude varjupaika (Pühtään lintuhoitola). See on koht, kuhu tuuakse leitud vigastatud linnud, neid ravitakse siin ja osad jäävad siia ka elama.

See kena neiu (või noormees?) jalutas mööda aia äärt meiega kaasa, nii et kes keda vaatas?

Startisime edasi Kotka Maretariumisse.

Jätkasime jalutuskäiguga Sapokka Water Gardenis.

Kõrgust kartev inimene viidi ka kõrgustesse ehk siis tuletorni. Lahe teenindajaproua oli seal. Tööd tuleb teha mõnuga, kui pole vaja kliente aktiivselt teenindada, võib tegeleda kirjatöödega, kõrval veinipokaal.

Haukkavuoren Näkätorni

Vastu seina toetudes oli kindlam tunne, üle ääre eelistasin mitte vaadata. Vot nii!

Kui seltskonnas on ülekaalus naised, tuleb külastada ka kaubanduskeskust. Ja siis suund sadama poole. 

Laeva jõudes olime kõik vääääga väsinud. Kõht sai kah ääretasa täis pugitud, no on head toidud, eriti kui saad aga uuesti ja uuesti selle taldriku head paremat täis panna. Lõpuks noormees teatas, et ta läheb otsib trepialuse ja keerab magama. Jaksu oli tal ainult ühest trepist alla minna ning keeras ennast sinnasamasse trepinurka põõnama.
Pilte sai palju, eriti loodusest. Tegemist tavalise lihtsa ja odava  Pentaxi kaameraga. Koju jõudes sattus kätte Digi viimane number ja leidsin sealt odavate kaamerate testis hinnangu "kõige parem tööriist", õpi lihtsalt kaamerat kasutama. Ega ma taha ja vajagi miskit suurt ja vägevat pildiaparaati, emotsioonipiltide jäädvustamiseks on mu odav asi parim.

Korralikult järele mõeldes, olen küll Pariisis käinud. Eestimaal on olemas selline koht nagu Pariisi. 

Seni olete blogis mu enda tehtud fotosid saanud vaadata, antud postituses ei ole kõikide piltide autor mina.

Signe

Nauding

Pintsel käes, tuba rõvedat värvihaisu täis, aru ma ei saa, kuidas on võimalik sellise värvi otsa sattuda ning mäkerdis nagu ma olen, igatepidi ise ka värviga koos. Vot selliste asjadega tegelen praegu. Ma ei tea tegelikult ehitustöödest midagi. Aga ikkagi on nauding selliseid töid teha. Mõned aastad tagasi peale akende vahetust vahtisin neid aknapalesid nagu ilmaimet, et mis ma siis nüüd tegema pean aga lõpptulemusega jäin väga rahule. Saaks lõpuks selle esiku ka korda … see eelmiste elanike ajast, tapeet laste ja kasside poolt ära retsitud, laest värv koorub ja põrandast ma ei räägi … Tegelikult esiku remondini läheb natuke veel aega, praegu on saanud siin ainult väikeseid eeltöid teha, esmalt tuleb korda saada konku, siis on olemas väike panipaigakene.

Selline siis enne

Ah et nauding? Hea on ju teha oma kätega midagi, põnev on tegevus, kus pead midagi õppima ja teha enda jaoks ja enda rõõmuks.

Lily käis ka abiks

Nii pisikesesse ruumi riiuli leidmine oli paras "ooper", lõpuks leidsin  hoopis laoriiuli, mis vastas mu soovidele ja nõudmistele

Töökat olemist. Hahaa, mul töökas puhkus 

Signe