Virr virr virr virisema. Ja seda virinat tuleb aga
isuga, ma ei näe kuskilt lõppu. Oh meid inimhingi küll. EKI andis mulle
virisemise kohta erinevaid sõnu, hädaldama, kaeblema, nurisema.
Miks me viriseme? Ma ei virise, minu arvamus on kriitiline –
sellisena võiks kõlada vabandus. Kuskohast läheb siis piir virisemise ja
kriitika vahel? Mulle tundub, et see on ikka väga õhkõrn. Kriitiline meel peab
olema, muidu ei liigu asjad paremuse poole edasi. Samas leian, kui oskan olla
kriitiline, siis oskan asjadele välja pakkuda lahendusi või muul moel tegeleda
probleemiga. Virisejana teen suu lahti ja nõuan. Ise jälgin eemalt ning kõigele
lisaks tegelen süüdistamisega (virisemisega) ning viskan õhku tuhandeid mikse. Nii
et õppigem vahet tegema mõistlikul kriitikal ja virisemisel.
Tahad asju paremaks muuta? Aga palun! Hakka tegutsema ja ära näita
oma naabri peale näpuga, nagu väike laps.
Mis meid virisema paneb? Me pole rahul mingi antud olukorraga. Mis
siis teha? Võiks mõelda kõigepealt tekkinud olukorra üle, mis asi on see nüüd
ja praegu, mis mind virisema paneb. Sõnastada enda jaoks tekkinud tunne – enda jaoks,
mitte teisi süüdistades. Seejärel mõelda, millised on minu soovid – jälle et ei
suunaks seda soovi teiste kaela, vaid paku välja tegevus, kuidas olukorda
parandada. Tulemuseks peaks olema koostöö. On ju meie elus tavaliseks saanud,
et on inimesi, kes tegutsevad, teevad, organiseerivad ja teine pool on siis selliseid,
kes ainult virisevad tegutseja inimese tehtu/tehtava üle. Õppigem siis seda
õhkõrna piiri nägema/tundma, tahame ju tegelikult kõik, et elus asjad paremaks
muutuks ükskõik siis mis valdkonnas, selleks peame me õppima ka ise asjade
parandamisele kaasa aitama ja mõistlikul moel.
Küsimus Teile, kas ma praegu virisesin või olin kriitiline?
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar