Pärlid meie elus

 

Meie lapsed on pärliteks meie elus. Nad annavad sihi, teekonna, nad on meie tulevik. Oleme uhked oma võsukeste tegemiste, saavutuste üle. Mõnikord oleme ka kurvad, õnnetud, pahased, sest nad suudavad pahandust teha või siis pole me lapsevanematena nende saavutustega rahul. Aga tegelikult on lastest rõõmu ikkagi ju rohkem, kui muid negatiivseid tundeid. Mõnikord aga võib elu olla selline „kurjem“ ja annab lapsele terviseprobleemid. Lapsevanemana oled pandud sellisel juhul tõsiselt „rakkesse“. Küll kappad arstide vahet, kurvastad, kui saad arstilt halbu uudiseid, lähed rõõmust segaseks, kui kuuled paranemisest. Mõtled, nuputad, võimled, teed lapsega harjutusi, istud ja õpid temaga koos läbi mängu – püüad kõike teha nii, et laps õpiks ka ise tundma rõõmu oma edusammudest. Vead teda taastusravisse, paned pea tööle, kuidas mittemillestki nuputada vahendeid, mänge, tegevusi tema arendamiseks. Suur osa erivajadustega laste vanematest elavad kui topeltelu, kes teevad mis aga vähegi võimalik oma lapse heaks on teha, samas peavad nad tööl käima, sest elama peab kusagil ja kõhutäis maksab ka midagi, riideid on selga vaja jne. Kui paljud peavad vastu sellele koormusele? Ma ei tea.

Tegelikult ei olnud mul mõttes kirjutada sellest vaevast ja valust. Laps on rõõm, suuuuuuur rõõm. Enamus lapsevanemaid tõesti rabelevad, et võimaldada oma erivajadusega lapsele parim. Mõnikord tähendab see üle mõistuse „lolli“ rabelemist. Lapse tervisemured tähendavad lapsevanemale praegusel momendil tõsist liiklemist mitmete erinevate instantside vahet. Tervis – meditsiiniasutus, haridus – haridusasutus, teenused – sotsiaalvaldkond  (ehk siis ühed teenused) ja rehabilitatsioon (ehk siis teised teenused). Tihtipeale juhtub, et nii mõnigi teenus dubleerib teist – näiteks käid lapsega rehabilitatsiooniasutuses logopeedi teenusel ja seda pakub ka kool, või hoopis vastupidi, kool keeldub sinu lapsele logopeedi teenust andmast vaatamata vajadusele, sest eelmisel aastal said sa rehabilitatsiooniasutusest seda teenust. Kuna neid erinevaid instantse on mitu, siis võib ka kõige püüdlikumal lapsevanemal tekkida segadus, et siis kelle poole ma mingi murega pöörduma pean. See süsteem on tegelikult üks paras Körtpärtli särk.

Reet Rääk on teinud ettepaneku erinevate teenuste sidustatud mudeli. Probleemid on väga hästi lahti kirjutatud ning ettepanekud on asjalikud. Seda oli hea lugeda selles suhtes, et on aru saada, et inimene ei istu kuskil „kõrgemal“, vaid on olnud kahe jalaga maa peal. Mul õnnestus viibida kohtumisel ministeeriumi esindajatega ning kasutasin võimalust küsimus õhku visata. Esimese „hurraaga“ ma oma küsimusele: kelle asi on HEV lapsed, ei saanud. Vastus rahuldas mind sellel määral, et seesama teenuste sidustatud mudeli ettepanek on töös ja lootust on, et lapsevanemal läheb natuke kergemaks ning lõppeb ka lõputu raha raiskamine teenuste dubleerimise osas. Peale kohtumist püüdsin ikkagi kinni mulle vastuse andnud inimese ja kordasin küsimust: „kelle mure on HEV lapsed?“. Lähtuvalt perekonnaseadusest on see lapsevanema mure. Jah, seda ma tean isegi. Oskan seaduseid lugeda ja ma arvan, et enamus lapsevanemad ju rabelevadki selle nimel, et oma tervisemuredega lapsele võimaldada parim, mis antud olukorras on. Muretsen nende laste pärast, keda ei märgata, kelle vanematel puuduvad oskused, tahtmine, jaks, võimalused ja mis iganes mured või probleemid. Kes küll peaks märkama õigeaegselt, et miskit on halvasti? Õigeaegne märkamine on väga oluline!

http://erivajadus.ee/uritused/

Eesti rahva tuleviku jaoks peaks olema iga laps väärtuseks … .

Millised on meie väärtused inimestena? See on koht, kuskohast peaksime alustama. Mõelgem oma väärtuste üle.

Signe