Aeg ei peatu ... või siiski?

Aeg – kel on ja kel ei ole. On inimesi, kel on igav, neil on aega laialt käes ning nad ei oska selle ajaga midagi peale hakata. On inimesi, kes tormavad oma tegemistega nagu segased, sest peas on sada mõtet ja projekti, mis kõik tegemist tahavad. Üllataval kombel need viimased suudavad kõik oma mõtted ja projektid ka ellu viia. Mingil viisil nendele inimestele omasel moel lihtsalt teevad kõik ära ja õigeks ajaks.

Vaatasin seda kella, see on pandud vana hoone seinale. Ja see kell meeldib mulle selle räsitud olemisega taustal. Pilk kellale tuletab meelde aja mõõdet ja mõtet. Aeg ei peatu.

Anname sõnale „aeg“ tähenduse. Kas me mõistame selle sõna tähendust kõik üheselt? Inimteadvus annab sõnale ühe tähenduse, suheldes teistega ehk siis kommunikeerides avastame, et teine inimene ei anna sellele sõnale samast tähendust. Ühele on aeg väärtus, teisele on aeg veniv. Tähendus tekib tõlgendavas meeles ja igaüks tõlgendab tähendusi individuaalselt. Mina tõlgendan nii, sina teistmoodi ja mina ei saa seda, mida mõtlen ja näen sinu teadvusesse kanda. Aga ma saan oma kogemust ja mõtteid, ehk siis neid tähendusi, mis ma asjadele, olukordadele ja kõigele muule annan, antud momendil sõnale „aeg“ jagada teistega ehk siis ma kommunikeerin. Samas me teame, mis on aeg – kirjeldus lähtub objektist, mitte ei tugine sellest. Tõlgendamine toimub oma arusaamadest lähtuvalt ning tegutseme vastavalt sellele, mis tähenduse me asjadele ja sõnadele anname. Ja nii tulebki välja, et on inimesi, kel on aega ja kel ei ole.

Aeg ei peatu, aeg on väärtus. Hindamatu väärtusega on aeg oluliste inimeste seltsis.

Riiulis oli seekord Raivo Palmaru artikkel „Kommunikatsioon ja kultuur“ ajakirjast Akadeemia

Signe