Viha

 

See on nii imelik sõna – viha. Olen kindel, et me oleme kõik seda tundnud. Aga kas me seda endale tunnistada oleme julgenud ja ka välja näidata? Või veel hullem, näitame välja viha, seda endale tunnistamata? Viha on raske teema. Selleks, et selline tunne tekkida saaks, peab olema midagi halba juhtunud. See halb ei pruukinud olla eile või üleeile, see võis olla ka millalgi varem ja isegi nii palju varem, et meie mälus ei pruugi olla teadliku mälestust sellest. Viha võib meid panna tegema halbu asju … teeme sellega halba endale, teistele … . Viha taltsutada  - võimatu?

Kas peab viha peitma, taltsutama? Viha peitev inimene võib muutuda kättemaksuhimuliseks või vastupidi, olla hirmunud. Ta ei tea tegelikult, mis teda vaevab, kuskohast pärineb see tunne ning mis on vihatunde algpõhjus.

Meid kõiki on mingil moel kasvatatud, õpetatud seda, mis on ilus ja hea ja mida teha ei tohi, pole ilus. Kas pole nii, et meile on selgeks tehtud, et halva tunde tundmine on vale ja paha? Ja siis üritame käituda „hästi“ kuni see paha tunne nimega viha meist ikkagi välja ronib?

Enda vihast kinni hoida on nagu kuumade süte hoidmine, et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina. Need on Buddha sõnad. Tahaks öelda, et jäta see vihatunne maha, aga nii pole seda võimalik teha. Äkki proovida ronida selle tunde juurteni, teada saada selle tunde põhjus ning lubada endale põletushaavadeta olemist? Tahtsin öelda, et viha ei ole tegelikult keelatud tunne, selle pärast ei pea ennast halvasti tundma. Mõistes seda tunnet endas kahjustame nii ennast kui ka teisi vähem. Mõistmata/teadmata selle tunde põhjustajat hävitame iseend, halvimal juhul kahjustame ka enda ümber olevaid inimesi.

Rahvakeeli, süda sai täis!

Tegelikult, armastust Teie südamesse J

Seekordne seltsiline mõttelaos oli Martti Paloheimo „Lapsepõlve mõjud“

Signe