Inimesed on ilusad ja head

Memmeke toob makaronipaki: “Ma rohkemat ei jaksa, aga ma tõesti tahan aidata“. Tädi, andke meile ka see paber ja natukese aja pärast tulid lapsed kommipakkidega. Hea oli näha-kuulda, et inimesed on kursis toidupanga tööga, „Jaa, ma tean mis te siin teete, ma ei vaja infovoldikut, olen ise ka osalenud vabatahtlikuna“, ütles nii mõnigi ja naases natukese aja pärast kärutäie kaubaga. Oli neidki, kes ei pidanud vaevaks minna teise poodi ostma, mis tema jaoks rahakotisõbralikum oli, et naasta kotitäie kaubaga.

Meenutasin hetkeks toda negatiivset sotsiaalmeedias levinud postitust, ega postitajaks oli ju inimene, kes ise selles ei osalenud. Miks meil on kombeks kritiseerida midagi, mida ise kogenud pole? Sõnavabadus, ütlen, mis tahan. Mnjah, päris nii see ka nüüd ei ole. Iga õigusega kaasneb ka kohustus, seda me endale tunnistada ei taha. Oma nn sõnavabadusega ei tohi me liiale ka ikka minna. Enne peaks mõtlema kui kritiseerima hakata kuuldu põhjal. Seoses sellega tuleb lapsepõlvest meelde "telefonimäng", kus ühest otsast öeldi "lilled on kollased" ja teisest otsast kuulsid "kus on lapsed". Mõistust võiks natuke olla J ning vastutada oma sõnade eest. Mina sain igatahes positiivse kogemuse, sattusin toimetama fantastiliste inimestega, kes teevad oma tööd südamega. Nägin ka seda, et meie südames pole kadunud headus, et aidata endast nõrgemaid. Me märkame. Mitte ainult toidupanka annetades, vaid ka mujal.

Victor Hugo: „Kurjus ei tule inimesest, sest inimene on oma põhiloomult hea“. (Hüljatud).

Märkame ka edaspidi ja ikka positiivses valguses, eks! Selleks et head teha, pole alati vaja asju või raha anda. Anda võib ka naeratuse, hea sõna, lille, kallistuse …

NB! Kas pole viimasel ajal kuidagi väga palju neid "appikarjeid"?                                    

Päikest Teie tegudesse ja sõnadesse!

Signe