Härra Vajaduste Hierarhia, Maslow

 

Me oleme inimesed. Selleks et me eksisteerida saaksime vajame hapniku, toitu, vett, tahame magada ja nii edasi. Maslow hierarhia järgi on need esmased, ehk siis füsioloogilised vajadused. Hapniku meil veel jagub, veel. Söögi ja vee hankimisega saame kah vist hakkama, läheme poodi ja ostame. Või maainimesel on võimalus kasvatada oma aiasaadused ise, mõni peab seda tegema olude sunnil, sest pood on väga kaugel ning puudub transport või lihtsalt töö eest saadav tasu ei võimalda elada nö ainult poekaubast. Mis juhtub, kui me neid vajadusi rahuldada ei saa? Vett inimene lihtsalt vajab. Ilma toiduta saame mingi aja hakkama, aga lõpuks muutub nälg ikkagi talumatuks, organism nõuab oma toitaineid. 

Kui me need esmased vajadused täidetud saame, siis tekib turvalisuse vajadus. Me tahame, et me oleksime füüsiliselt kaitstud. Me tahame, et me oleksime emotsionaalselt kaitstud. No ei ole soovi sattuda varga tee peale või mõne liiklushuligaani pärast avariisse. Ei taha ka, et keegi meid mõnitaks, karjuks me peale.

Kui turvalisusega on kõik korras, siis järgmine etapp on armastuse ja kuuluvuse vajadus. Soovitakse enda kõrvale armastavat inimest, lapsi, häid sõpru. Tekib vajadus kuuluda kuhugi sotsiaalsesse kollektiivi. Kes käib sporti tegemas koos sõpradega, kes laulukooris, kes näiteringis.

Järgneb tunnustuse vajadus. Maslow on siin need jaganud kaheks. Madalamal on kuulsus, au, tähelepanu, maine, väärikus, isegi domineerivus. Jah, on inimesi, kes teevad kõik selleks, et saada kuulsaks ja olla pideva tähelepanu all. On neid, kes oma tööga ning suhtumisega teistesse on välja teeninud au. Kõrgem vorm siis enesest lugupidamine ehk enesekindlus, saavutused, oskused, vabadus. Kõrgemat tunnustuse vormi on raskem kaotada, kui esimest. Ehk siis ma olen see, kes ma olen ning ma armastan ennast just sellisena nagu ma olen.

Ning viimaseks eneseteostuse vajadus. Inimene püüab sinna, kuhu tal on potentsiaali jõuda. Olla pühendunud oma arengule. Olla liikvel …

Miks ma sellest kirjutan? Olen jälginud diskussioone omavalitsuste ühinemise teemadel. Meil kõigil on erinev stardipositsioon. Mõne jaoks on tõesti esmatähtis poodi saamine ning ta tunneb muret seal ääremaal elades, ega tema olukord veel halvemaks ei lähe. Muretseme oma ümbritseva keskkonna turvalisuse pärast, kas peame jätkama öise pimedusega, sest tänavavalgustus ei põle või lähevad asjad paremaks. Inimene, kelle esmatähtsad vajadused on rahuldatud, mõtleb näiteks vaba aja veetmise peale. Läheks näiteks rulluiskude või jalgrattaga sõitma, kui oleks sobivat kergliiklusteed.  Tunnustus – tegijal jääb üle ainult mõelda, kas tema teod saavad tunnustatud. Siinkohal peab see tegija mõtlema oma tegutsemismotiividele. 

Selleks, et selles hierarhias kõrgemale positsioonile jõuda, peavad olema rahuldatud esmased vajadused.

Et mis siis on tähtis? 

Millest me juhinduma peaksime?

Ei ole minu tõde sinu tõest olulisem ja vastupidi. Meie oskus peaks olema need tõed koos toimima saada kedagi kahjustamata.

Lihtsalt üks teistmoodi mõte kogu selle asja juures.

Signe

Abiks oli mu oma konspekt