Eesmärk?

Olen väsinud, aga kirjutan siiski. Miks olen väsinud? Ahhhh, õppimisest. Minu suurim roll näeb praegu välja igav, istun ainult kirjutuslaua taga kirjutades või siis lugedes kuskil mingeid materjale. Tööl tuleb ka käia.

Keskkond minu ümber pani mõtlema sellele, et kui tahan oma lapsi paremini aidata, siis pean minema õppima. Mis on keskkond? Meid ümbritsev: asjad, tingimused ja suhted – ehk nende süsteem. No katsu puudega lapse lapsevanemana aru saada ja mõista erinevate instantside vahel „lappamist“. 

Reageerimine sellele keskkonnale paneb meid käituma. Et kui käitumist defineerida, siis on see indiviidi nähtavad toimingud, ning stiimul käitumisele võib tulla füüsilisest ümbruskonnast. Ma otsustasin midagi teha, minna õppima. Ok, siiamaani on asi olnud loogiline. 

Vajasin juurde oskuseid. Ja neid on võimalik õppida.

Mul on omad väärtused, ehk siis arusaamad sellest, mis on oluline. Minu jaoks on oluline sära inimeste silmis, et elus saab ilma vägivallata, õeluse ja vihata. Peate mind nüüd „lootusetuks“. Ja mis siis. Headus sünnitab headust. Kurjusel, vihal, õelusel on omad põhjused ja sellega tuleb tegeleda. 

Kõik eelnev on ressurss, mida saab kasutada. Ma tean, kes ma olen ning ma kasutan neid ressursse. Sest mul on eesmärk. See oli nüüd Diltsi püramiid, aga tagurpidi.

Tegelikult on lahendused lihtsad. Peame oskama sõnastada oma eesmärki. Unusta siin loosungid ja emotsioonid. Eesmärk on sõnastatud tingimuste ja tulemustena, mida on vaja saavutada.

Mõtelda, mis on õige,

tunda, mis on ilus,

tahta, mis on hea –

selles tunneb vaim mõistusliku elu eesmärgi.

(Platon)

Probleem?

Analüüs – kui seda pole, ei saa vaadata ka arengut ajas.

Kaasamine – kuidas ja kelle jaoks siis eesmärgid sead? Et mina arvan? 

Loe veel korra, mis Platon ütles. Vabandan, kui tekst raske oli, aga ma olen natuke väsinud.

Signe

Mõttelao riiulis oli jälle enda konspekt.