Õhuloss

Eelmises postituses pidite leppima ainult pildiga. Täna saate natuke mõtteid ka juurde. 

Katsuks kõigepealt lahti mõelda sõna õhuloss - minul assotseerub see vanarahvatarkusega "Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi". Olen elus palju kohtunud selliste inimestega. Seepärast olengi vist realist. Mis on reaalsus? Albert Einstein ütles: "Reaalsus on illusioon, kuid püsiv illusioon". Illusioon? Tegeliku objekti moonutatud taju. Julgust peab olema, et vaadelda seda maailma moonutatud pilguga. Kas teate, et sedasi võib leida nii paljudele probleemidele, mõtetele, lahendamist vajavatele asjadele julgeid ja toimivaid lahendusi. 

Aga miks just õhuloss? Ega see reaalsuse ja illusiooni vahel olemine on justkui köielkõnd, olemine kindel ja ebakindel korraga, kuskil ja mittekuskil. Aga vaade on seda väärt.

Realist, kes elab oma illusioonides.

Risk ...

Signe

Trepp minu õhulossi

Mul on oma loss, õhuloss :)
Minu loss ei ole illusioon, see on reaalsus. Ilustamata.
Tere tulemast ;)

Signe

Miks sa arvad, et ma tark olen?

Kindlasti tekkis juba sul pealkirja lugedes mingi oma mõte? Jäta see mõte momendil oma mõtetesse. Meil kõigil on kindlasti inimestest enda ümber omad arvamused. Aga kas me mõnikord pole mõtelnud, miks kellestki just niimoodi arvame? Vaata, kuidas see inimene riides käib, arvatavasti ei tea ta moest midagi! Näe, selle laps ei saa kuidagi koolis hakkama, eks ta on laisk ja rumal! Kui inimestega suhtleme, siis lähtume mingitest stereotüüpidest, sest nii on lihtsam ja ei pea asjasse, inimesesse, teemasse süvenema. Omal moel tegeleme inimeste sildistamistega. Aga mis meist  tavalistest inimestest tahta, võtame eeskuju poliitikutest, kus lastetu 27 aastane naine on ühiskondlikult ohtlik element.

Kas meil on ikka õigust avaldada kellegi kohta arvamust, teadmata tegelikku olukorda? Arvamusel ja arvamusel on suur vahe sees. Vabandusena tuuakse väide, et meil on sõnavabadus, kuid jäetakse tähelepanuta fakt, et sa ei tohi oma arvamusega riivata teise inimese au, head nime, õigusi ja vabadusi. Nii et mõelgem enne, kas stereotüübid meie peas on ikka õiged, äkki me solvame ja alandame teist inimest hoopis?

Vat näe, kui laps ei saa koolis hakkama, siis ongi ta laisk ja rumal. Lihtne. Ning too inimene, kes moest mitte midagi ei tea, ei suuda ajaga kaasas käia. Kah lihtne. Minu jaoks on probleem lahendatud. Miks peaksin oma pead vaevama veel ma ei tea millega, mõeldes mingite põhjuste peale? Aga miks sa mõtled just halba, mitte head?

See oli mõned aastad tagasi, kui mu pesamuna viibis täiskasvanute seltskonnas ja siis järsku ühe härra käest küsis: "Mis sa suust välja ajasid?" Härra ei suutnud oma "habemest" midagi leida ja nii mitu korda järjest, kuni lõpuks poisiga pahandas. "Aga sa ajasid ju rumalat juttu suust välja?!" Lapsesuu ei valeta. Tema kogemus elust ja asjadest on vahetu. Täiskasvanul on juba tekkinud kõigest mingid stereotüübid ning nende järgi ta kõike ka hindab.

Nüüd mõtle uuesti selle pealkirja peale, mis kirjutasin. Mis mõtted sul minust tekkisid?

Kurjusesse usume kohe, headusesse alles pärast järelmõtlemist. Kas see pole kurb? (D.Deluzy).

Tegelikult on meil kõigil headus südames olemas, lihtsalt oskustest jääb puudu.

Signe

Teksti mõistmise iseärasused

Loen. Ei saa aru. Loen uuesti. Ahjaa, öelda tahetakse vist seda. Või hoopis teist. Või hoopis kolmandat. Loen uuesti. Kas on asi minu mõistmises, või ongi tekst kirjutatud mitmeti mõistetavalt? Arutlen inimesega, kes ka seda teksti on lugenud. Tema mõistab asja hoopis kolmandat moodi. No keegi tark on jutu ju kirja pannud ja tahtnud sellega midagi öelda. Lugeja asi on siis mõista, mis see info siis on. Kas on probleem kirjutajas, et pole osanud asja üheselt mõistetavalt kirja panna? Või on hoopis probleem lugejas, kes ei saa aru? Tegelikult võib mõlemat olla. Raske on kirjutada nii, et teksti ei saaks mitmeselt tõlgendada aga see on võimalik. Ja kuna iga inimene on erinev, siis võib mõni kirjapandust lugeda välja seda, mida üldse pole mainitudki. Mõnikord tabab lausa kurbus, kui mõistad inimese mõistmatust või kui ei nähta konkreetset küsimust ja hakatakse sulle mingist „aiaaugust“ seletama.

Aga tegelikult jätame selle kurbuse nüüd omaette kurvastama, vaatame asju hoopis positiivselt. Iga loetud tekst paneb meid tegelikult mõtlema. Igal inimesel tekivad omad mõtted, need ei kordu. Need ei saagi kunagi olla ühtemoodi, sest pole olemas kahte „koopiamasinast“ tulnud inimest, kes on nii öelda „paberile valmis trükitud“. Meie elukogemused on erinevad. Võime asju küll sarnaselt tõlgendada, kuid ikka jäävad mingid nüansid, mis on omased just sellele inimesele.

Kui laps sünnib maailma, siis hakkab ta koheselt selle maailmaga sotsialiseeruma. Me omandame esimesed „teadmised“ maailmast.  Suheldes teistega kujuneb aja jooksul välja „mõistlik teadmine“.  „Kui inimene tajub olukorda reaalsena, siis on reaalne ka tema tegude tulemus“ (vaba tõlge Thomase teoreemist), või lihtsamalt öeldes, tegelik reaalsus ja see, kuidas me neid asju vaatame ei pruugi tegelikult ühtida. Loen teksti ja seal väljendatakse „mingit“ reaalsust, mina aga tõlgendan neid oma vaatenurgast.

Ära jonni ja aja rangelt oma rida, kuula ja loe vahepeal, rikasta oma mõtteid. Süvene korra loetusse ja püüa aru saada, kas see oli üheselt mõistetav. Või püüad ise sinna midagi juurde mõelda?

Teksti mõistmise iseärasused?

Signe

Seltsis oli laos kommunikatsiooni konspekt „Ülevaade meedia ja kommunikatsiooni teooriast“ (Ragne Kõuts-Klemm, Külliki Korts) ja raamat The child in America; behavior problems and programs. (1928).(William Isaac Thomas, Dorothy Swaine Thomas.)

Sõprusest

 

Eleanor Roosevelt, 1884-1962

oli Ameerika Ühendriikide presidendi abikaasa, literaat ja diplomaat

Sõprus iseendaga on kõige tähtsam, sest ilma selleta ei saa me olla sõbrad kellegi teisega.

Kas ma olen iseendaga sõber? Kas Sina oled iseendaga sõber? Ma arvan, et see on jälle üks teema, mille peale me pole mõelnud. Kes on sõber, või kuidas seda siis defineerida? Ma arvan, et sõprus on üks selline hea tunne. Sõbrast sa hoolid, sinu ja sõbra vahel on mingi erilist moodi side, sellele heale ja õigele sõbrale saad helistada kasvõi kell üks öösel. Ta kuulab sind alati ära, kui hästi läheb oskab sinuga asju arutada, et oma murest jagu saaksid. Sõber on see, kes sind oma huvides ära ei kasuta ja sind väärtustab. Aga kui ma nüüd mõtlen, kas ma iseendaga sõber olen? Kuidas seda nüüd küll lahata? Alustuseks pean teadma, kes MINA olen. Mina on üks osa isiksusest. Isiksus, need on minu tunded, mõtted, käitumine. Mul on omad väärtushinnangud ning nende järgi püüan ma elada. Ma tean oma tugevaid ja nõrku külgi. Mina olen näiteks eriti „halb“ kõrgustesse ronija, sest kardan kõrgust. Samas olen julge ka, panen pidevalt ennast proovile. Mõnikord läheb untsu ka see proovilepanek, sest jalad on kõrgusekartusest lausa süldiks läinud. Aga õnnestumisi on rohkem. Olen oma veidrustega tuttav, pean iseendaga läbirääkimisi uute eesmärkide seadmiseks, utsitan ennast neid eesmärke täitma. Ühesõnaga, ma saan endaga ideaalselt läbi isegi siis kui vaja ennast „riielda“. Olen iseendaga sõber. 

Sõber teab, et oled olemas. Ta lihtsalt tunneb sind niivõrd hästi, et ei pahanda kui elad oma „kiiruses“.

Kalli-kalli sõpradele

Signe

Eesmärk?

Olen väsinud, aga kirjutan siiski. Miks olen väsinud? Ahhhh, õppimisest. Minu suurim roll näeb praegu välja igav, istun ainult kirjutuslaua taga kirjutades või siis lugedes kuskil mingeid materjale. Tööl tuleb ka käia.

Keskkond minu ümber pani mõtlema sellele, et kui tahan oma lapsi paremini aidata, siis pean minema õppima. Mis on keskkond? Meid ümbritsev: asjad, tingimused ja suhted – ehk nende süsteem. No katsu puudega lapse lapsevanemana aru saada ja mõista erinevate instantside vahel „lappamist“. 

Reageerimine sellele keskkonnale paneb meid käituma. Et kui käitumist defineerida, siis on see indiviidi nähtavad toimingud, ning stiimul käitumisele võib tulla füüsilisest ümbruskonnast. Ma otsustasin midagi teha, minna õppima. Ok, siiamaani on asi olnud loogiline. 

Vajasin juurde oskuseid. Ja neid on võimalik õppida.

Mul on omad väärtused, ehk siis arusaamad sellest, mis on oluline. Minu jaoks on oluline sära inimeste silmis, et elus saab ilma vägivallata, õeluse ja vihata. Peate mind nüüd „lootusetuks“. Ja mis siis. Headus sünnitab headust. Kurjusel, vihal, õelusel on omad põhjused ja sellega tuleb tegeleda. 

Kõik eelnev on ressurss, mida saab kasutada. Ma tean, kes ma olen ning ma kasutan neid ressursse. Sest mul on eesmärk. See oli nüüd Diltsi püramiid, aga tagurpidi.

Tegelikult on lahendused lihtsad. Peame oskama sõnastada oma eesmärki. Unusta siin loosungid ja emotsioonid. Eesmärk on sõnastatud tingimuste ja tulemustena, mida on vaja saavutada.

Mõtelda, mis on õige,

tunda, mis on ilus,

tahta, mis on hea –

selles tunneb vaim mõistusliku elu eesmärgi.

(Platon)

Probleem?

Analüüs – kui seda pole, ei saa vaadata ka arengut ajas.

Kaasamine – kuidas ja kelle jaoks siis eesmärgid sead? Et mina arvan? 

Loe veel korra, mis Platon ütles. Vabandan, kui tekst raske oli, aga ma olen natuke väsinud.

Signe

Mõttelao riiulis oli jälle enda konspekt.

Härra Vajaduste Hierarhia, Maslow

 

Me oleme inimesed. Selleks et me eksisteerida saaksime vajame hapniku, toitu, vett, tahame magada ja nii edasi. Maslow hierarhia järgi on need esmased, ehk siis füsioloogilised vajadused. Hapniku meil veel jagub, veel. Söögi ja vee hankimisega saame kah vist hakkama, läheme poodi ja ostame. Või maainimesel on võimalus kasvatada oma aiasaadused ise, mõni peab seda tegema olude sunnil, sest pood on väga kaugel ning puudub transport või lihtsalt töö eest saadav tasu ei võimalda elada nö ainult poekaubast. Mis juhtub, kui me neid vajadusi rahuldada ei saa? Vett inimene lihtsalt vajab. Ilma toiduta saame mingi aja hakkama, aga lõpuks muutub nälg ikkagi talumatuks, organism nõuab oma toitaineid. 

Kui me need esmased vajadused täidetud saame, siis tekib turvalisuse vajadus. Me tahame, et me oleksime füüsiliselt kaitstud. Me tahame, et me oleksime emotsionaalselt kaitstud. No ei ole soovi sattuda varga tee peale või mõne liiklushuligaani pärast avariisse. Ei taha ka, et keegi meid mõnitaks, karjuks me peale.

Kui turvalisusega on kõik korras, siis järgmine etapp on armastuse ja kuuluvuse vajadus. Soovitakse enda kõrvale armastavat inimest, lapsi, häid sõpru. Tekib vajadus kuuluda kuhugi sotsiaalsesse kollektiivi. Kes käib sporti tegemas koos sõpradega, kes laulukooris, kes näiteringis.

Järgneb tunnustuse vajadus. Maslow on siin need jaganud kaheks. Madalamal on kuulsus, au, tähelepanu, maine, väärikus, isegi domineerivus. Jah, on inimesi, kes teevad kõik selleks, et saada kuulsaks ja olla pideva tähelepanu all. On neid, kes oma tööga ning suhtumisega teistesse on välja teeninud au. Kõrgem vorm siis enesest lugupidamine ehk enesekindlus, saavutused, oskused, vabadus. Kõrgemat tunnustuse vormi on raskem kaotada, kui esimest. Ehk siis ma olen see, kes ma olen ning ma armastan ennast just sellisena nagu ma olen.

Ning viimaseks eneseteostuse vajadus. Inimene püüab sinna, kuhu tal on potentsiaali jõuda. Olla pühendunud oma arengule. Olla liikvel …

Miks ma sellest kirjutan? Olen jälginud diskussioone omavalitsuste ühinemise teemadel. Meil kõigil on erinev stardipositsioon. Mõne jaoks on tõesti esmatähtis poodi saamine ning ta tunneb muret seal ääremaal elades, ega tema olukord veel halvemaks ei lähe. Muretseme oma ümbritseva keskkonna turvalisuse pärast, kas peame jätkama öise pimedusega, sest tänavavalgustus ei põle või lähevad asjad paremaks. Inimene, kelle esmatähtsad vajadused on rahuldatud, mõtleb näiteks vaba aja veetmise peale. Läheks näiteks rulluiskude või jalgrattaga sõitma, kui oleks sobivat kergliiklusteed.  Tunnustus – tegijal jääb üle ainult mõelda, kas tema teod saavad tunnustatud. Siinkohal peab see tegija mõtlema oma tegutsemismotiividele. 

Selleks, et selles hierarhias kõrgemale positsioonile jõuda, peavad olema rahuldatud esmased vajadused.

Et mis siis on tähtis? 

Millest me juhinduma peaksime?

Ei ole minu tõde sinu tõest olulisem ja vastupidi. Meie oskus peaks olema need tõed koos toimima saada kedagi kahjustamata.

Lihtsalt üks teistmoodi mõte kogu selle asja juures.

Signe

Abiks oli mu oma konspekt