Ma olen pausil.
Mu pea ei tööta.
Ta tahab vist puhata.
Puhata millest? Kui ma isegi teaksin. Mõtlemisest vist.
Proovisin vahelduseks lund kühveldada. Ei osanud ja ei saanud ühe käega, teine
tahtis vägisi appi tulla, aga ta veel ei tohi. Panin targu siis lumelabida
käest. Raamatuvirn on laual, seda hunnikut peaks vähendama hakkama. Tegelikult on
tegemist küll ja rohkemgi veel, aga ma olen pausil.
Kas me oskame puhata? Minul on küll mõnikord tunne,
et ma ei oska. Nagu eestlasele kombeks, pean kogu aeg midagi tegema. Kui ma
midagi ei tee, lähen rahutuks. Enamus ajast tunnen, et 24 tundi ööpäevas on
minu jaoks vähe. Mõtteid, mida teha, on peas tegelikult palju, aga mind on
ainult üks ja mul on üks pea ja kaks kätt ja kaks jalga ja … . Kui ise puhata
ei oska, siis keha ütleb sulle seda ise.
Kas me oskame laiselda? No mida! Teate, Don Marquis,
Ameerika romaanikirjanik on öelnud: „ Oh, kui palju tunde raiskame töödele ja
muule sebimisele, sõbrad, palun mitte viilida, vaid iga päev ka korralikult
laiselda.“ Mõnikord tuleb lihtsalt olla, niisama. Olete kuulnud, et jõude
olemine rikastab loovust? Kirjutasin millalgi igavusest. Lubasin igavuse üle
järele mõelda. Mõtlesin ja võtsin pausi. Igavust ongi vaja selleks, et saaksime
mõelda näiteks välja mingi huvitava
tegevuse, mängu, et siis jälle tegutseda.
Pausi on vaja! Laisklemine pole patt!
Olen pausil ja isuga.
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar