Tuulepea

Kus mu telefon on? Kas keegi on näinud? Kuhu ma selle panin? Ok, leidsin. Eks ma panin korraks käest ära, lihtsalt ebatavalisse kohta ja ei oska otsida. Nii oli üleeile ja eile ja täna. Homme ka? Telefon pole ainuke asi. Ja ma pole ainuke. Emme, kus mu jope on? Emme vastus, et võta sealt kuhu panid. Lõpuks otsime juba kõik koos, sest jope kadunud kui tina tuhka. Helistan emale ka, et kuule, kas laps peale aktust jope ikka võttis kaasa? Või jättis äkki kohvikusse? Auto sai ka teistpidi tuuseldatud. Lõpuks istub laps tugitooli ja mõtleb .... Äkki on kotis? Ja ongi. Või siis tuleb teiselt lapselt paanikas sõnum .... emmmmmeee, ma unustasin lilled maha. Õnneks sai lilled ilusti-kenasti mu sõbrannaga lapsele järgi saadetud. Sõbranna veel muigas: „Käbid ei kuku kännust kaugele“. Oh? Olen ma tõesti nii silmapaistev tuulepea? Häh, parem silmapaistev tuulepea kui igav nohik nurgas.

Lõbusat Jaani!

Signe

Grrrrrr

Ma olen väääääsinud, avastasin selle täna. Ma ei viitsi mõelda ja teha midagi asjalikku. Vaja oleks arvutis paar tähtsat asja ära teha, aga kuna nendega kiiret pole, siis ..... ma ei tahaaaa. No tegelikult ma tean, et pärast pingsat perioodi ei tule mul see väsimus kohe peale, vaid nii kuskil nädala pärast. Aga noh, ega ma siis niisama ei istu. Käin ja koristan. Leidsin käsitöö kastist paar poolikut lapitehnikas asja, lõpetasin need ära. Enne magaminekut kulutan aega lugemiseks, öökapile sigines kooliajal hunnik raamatuid, mida lugeda tahaks. Neelan neid nüüd jupphaaval, alustasin Navarrost. No on huvitav ja hariv lugemine, kui viitsin, teen millalgi ka kokkuvõtte. Ja muidugi see koristamine, kui kooliajal lihtsalt koristasid, siis praegu käib aga üks sorteerimine ja iga asja juures mõtlemine, kas seda on vaja. Omaarust tegin raamaturiiuli ka korda, aga pole rahul, peaks paremini asjad ära süstematiseerima, noh umbes nii nagu raamatukogus. Õnneks pole neid raamatuid väga palju, ainult kolm kaks- ja kaheksakümmend riiulit. 😊😊😊 Aga riiulist lugeda pole küll enam midagi, seal loetud raamatud.

Ootan siis, mil see väsimus minu juurest lahkub. Tegelikult togin ja toksin juba praegu teist jalaga, sest ma ei taha, et ta mind sedasi tüütab. See on segav.

Kolm aastat oli majas periood, kus kõik Kutsarid olid koolilapsed. Vanem tütar jõudis minu kooliaja jooksul igal aastal mingi tunnistuse tasku pista, kõigepealt keskkool, siis pehme mööbli restaraatori paberid ja nüüd siis ka pagari omad. Tegelikult on see fantastiline. Kes valikulise mutismiga kursis on, see teab kui keeruline on mõne murega .... Loodame, et leidub siin Eestimaa peal ka tööandja, kes .... Jätan mõtte lõpetamata, kirjutan sel teemal mingi aeg pikemalt.

Loen ja koristan ja ei targuta.

Päikest!

Signe

Reede

„Kuule, homme on reede ja kas uut blogipostitust ka lugeda saab? Kiire aeg sai ju mööda?“ „Aaa, ahah, misasja, mida, oota, mul pole mõtteid, kuule, ma pole veel teemast väljagi saanud ja sa tahad, et nüüd tarka panema hakkan? Äääää?“

Nojahnoh, no oli natuke tempokam periood ning polnud aega kirjutamiseks, mis siis, et mõtteid oli kuhjaga.

Nüüd on aega, aga mõtteid pole, sest pea on tühi. Võtan lihtsalt mõnesekundilise pausi.

Peale sekundist pausi suutsin juba mõelda, et olen hüpik, sest tegelikult on pea mõtteid ja ideid täis. Oh, sedasi on raske olla ju.

Nii et jah, täna on reede ja peate leppima mõtete virrvarriga ehk siis vabanduste hunnikuga, mika ma midagi ei kirjuta või noh täpsemalt öeldes, ei pane tarka. Tegelikult suutsin paberile panna mõned read, märguandeks Teile et olen tagasi.

Unista.

Kui unistad, siis mõtle, kas saab teoastada.

Ole realist.

Tegutse, mitte ära ainult mõtle, et vaja teha.

Samm sammu haaval ja julgelt, saad ehk enda kohta nii mõndagi huvitavat teada, milleks kõigeks sa võimeline oled.

Signe

Nõustamisest. Episoodidena raamatust....

Meil kõigil on oskus jutustada lugu – mis meiega on juhtunud, mida me mõtleme, oleme läbi elanud ja me teeme seda omal moel. Selle loo jutustamine on kui narratiiv, sündmuste kirjeldus. Iga inimene jutustab asju erinevalt. Inimene, kes tuleb nõustaja juurde oma lugu jutustama, on üksi oma valus. Nõustaja juurde tulemine annab võimaluse lugu analüüsida. Nõustaja ülesandeks on luua „ruum“, et nõustatav saaks oma lugu rääkida. See „ruum“ on inimese ja nõustaja suhte vaheline ruum, et inimesel tekiks võimalus rääkida.

Minu enda elus on lood väga olulised. Olen õppinud neid rääkima, teen seda ka kirjalikult oma blogis „Mõtteladuja“. Olen nendest lugudest õppinud, kuidas asju parandada, kuidas teistmoodi teha või kuidas asju teistmoodi mõnest teisest vaatenurgast  vaadata. Lugusid olen õppinud uuesti rääkima ja lähedastega jagama, vahepeal ma ei teinud seda. Elul on aegajalt kombeks pakkuda läbielamiseks raskeid hetki. Enda läbielamised on õpetanud teisi inimesi kuulama. Kuulama just nii, et olen enese teadmata õppinud looma ruumi enda ja minu poole pöördunud inimese vahele. Tarbin lugudena enda läbielamisi, samuti loetut. Minu hoiakud nõustamise suhtes on positiivsed. Tähtis on aidata inimesel üles leida need ressursid, mis on kuhugi kadunud.

Abiotsiv inimene on juba tegutseja. Ta loob oma maailma, teeb valikuid ning vastutab. Mõned sündmused on sellised, mille üle pole inimesel võimu, siinkohal tuleb appi nõustaja, kes aitab inimesel otsustada, mis nende sündmustega peale hakata. Tuleb leida sobilik käsitlusviis. Alustuseks tuleb kokku leppida eesmärkides. Kui eesmärk seatud, siis saab vaadata, mida nende eesmärkide täitmiseks ette annab võtta. Selged eesmärgid ja meetodid on nõustamises tähtsad. Eesmärk on peamine pidepunkt edasiliikumiseks. Nõustaja ja inimese ühine arusaam eesmärgist on vajalik, et mõlemad liiguksid ühes suunas. Seejärel saab paika panna nö tegevuste jada, et inimene saaks oma eluga toime tulla. Hea nõustaja suudab ülesandeid formuleerida nii, et inimene oleks võimeline nendega toime tulema. Ülesannete täitmiseks on palju erinevaid meetodeid – vestlus, probleemikesksed tegevused (näiteks lõdvestusteraapia), tegelemine kunsti, loominguga, kultuuriressursid ( kino, teater), nõustaja isiklikud ressursid (omaenda kogemuste rakendamine). Nõustaja ülesanne on selle kahepoolse võimaluste kogumist leida sobiv, samas ta ei tohi nö ära otsustada lõpptulemust. Sedasi asetab ta ennast „targema“ positsioonile ja ei väärtusta inimest.

Probleemide lahendusviise on mitmeid. Nõustamine on üks nendest – läbi suhte. Suhteid on meie elus erinevaid, nõustaja ja nõuandja  suhe on konkreetne. Suhe inimesega, kes on väljaspool probleemi. Nõustaja peab suutma luua sellise suhte, kus inimene suudaks rääkida oma valust. Eesmärgiks peaks olema sellise suhte loomine, kus inimene suudaks kasutada nõustamist oma elus edasi liikumiseks. Suhte loomine on kui maja ehitamine, oluline on vundament ja samas tuleb valmis olla selleks, et midagi võib valesti minna. Kuulmisoskus on oluline, tähtis on nö „kohal olla“, usaldus. Kusjuures usaldussuhte loomine ei pruugi olla kerge tänu inimese eelnevatele kogemustele, ta võib seda pidevalt testida. Emotsionaalne ausus, et inimesel ei tekiks kahtlust, mida nõustaja nüüd ütlemata jätab. Näidata tuleb hoolimist, jäta oma vajadused kõrvale, rõõmusta teise inimese saavutuste üle. Nõustamissuhe on justkui liit, kus inimene ja nõustaja püüavad koos toime tulla keeruliste probleemidega. Isiksuskeskse nõustamise peamine idee ütleb, et inimesel võivad puududa suhted, kus ta saab tema ise olla. Psühhodünaamilise mudeli puhul on käitumine ajendatud teadvustamata teguritest. Transaktsioonianalüüsi kohaselt on inimese isiksuses kolm eraldi „mina“ tasandit, laps, täiskasvanu, vanem.

Tihtipeale on nii, et teiste inimestega hästi läbi saada, õpime oma raskeid tundeid alla suruma. Tunded ja emotsioonid mõjuvad sageli ebamääraselt sellepärast, et inimene näiteks on kasvanud sellises keskkonnas, kus ei peetud seda heaks. Peale tunnete ehedat väljendamist kaasneb sellega ka füüsiline kergendus. Nõustamises on oluline eristada tunnet ja emotsiooni. Tunne on see, mis on südames. Emotsioone me väljendame kehaliselt. On olemas raskestimõistetavaid või segaseid tundeid, on tundeid, mida on tagasi hoitud ja osa tundeid mis on väljunud kontrolli alt. Nõustaja peab olema kompetentne tunnete ja emotsioonide teadvustamisel, peab olema oskust topelttähelepanu nii enda kui kliendi tunnete ja emotsioonide suhtes. Sellepärast on oluline nõustaja isiklik areng, võimalus näiteks asju läbi arutada superviisoriga. 

Nõustamise eesmärgiks võib olla käitumise muutmine, mingi kindlapiirilise harjumuse muutmine. Käitumise muutmine on raske tegevus. Inimese käitumine kujuneb käsikäes sotsiaalse keskkonnaga. Käitumise ümberkujundamine on nagu samm tundmatusse. Võiks proovida ülesannete jagamist sammudeks ehk siis alaülesanneteks. Oluline on aru saada motivatsioonist, miks inimene soovib muutust ette võtta. Nõustaja ülesandeks on aidata inimesel mõista, miks ta mingites olukordades käitub nii nagu käitub. Tihtipeale jõutakse inimese sisemistele vastuoludele. Kõige olulisem käitumise muutmisel on muutuseks valmisolek, teiste toetus. Samuti on tähtis muutumise ettevõtmisel, et kõik oleks täpselt paika pandud, see suurendab muutumise õnnestumist. Samuti on vältimatu muutumisel tagasilangus, neid peab õppima tunnistama. Tagasilangust võib püüda ennetada, selgitades välja need tegurid, mis võivad seda põhjustada. Muutumisel võib kasutada kognitiiv- käitumusliku meetodit, või siis isiklike ressursside aktiveerimist, kus keskendutakse nendele olukordadele, kus probleemkäitumist ei teki. Käitumise muutmist võib ette võtta ka projektipõhiselt, kus kogu ettevõtmist tuleb vaadelda kui projekti.

Teiste inimeste eluraskustega tegelemine nõuab palju väljakutseid. 

Olen mõjutatud teadmisest, et iga inimene on ainulaadne. Nad tunnetavad maailma erinevalt ning vajavad erinevat lähenemist – näiteks erinevad diagnoosid. Leian, et mida laiemad on teadmised, seda tulemuslikumalt on võimalik saada positiivseid lõpplahendusi.

Signe

Laoriiulis:

McLeod, J. (2007). Nõustamisoskus.

Miks on nii ja mitte teisiti?

Vahest mõnest mõttest ei saa enne rahu, kui oled suutnud selle mõtte paberile panna. Kursusetööd tehes töötasin läbi palju erinevaid uuringuid, samal ajal kerkis teravalt esile haldusreformi teema. Mulle jäi nii mõnigi asi mõistetamatuks, miks tehakse nii ja mitte teisiti. Tehtava kursusetöö teema oli küll teine, polnud haldusreformiga seotud, kuid mõtlemisvõimelise inimesena oskan asju analüüsida, näha ka muid uuringutes kajastatud näitajaid ning seoseid luua. Üllatuma on vale sõna öelda, kui peaksin kirjeldama oma arvamust sellesse, kuidas suhtuti ja suhtutakse inimeste arvamustesse, kes mõtlevad teisiti.

Sirvisin filosoofide eetilisi tõekspidamisi ning jäin millegipärast peatuma Jeremy Benthami eetikal: „Ühiskonna eesmärgiks peab olema suurima hulga inimeste suurim hüve“.  (Gräzin, 1990, lk 27) Sellist mõtet oleksin nagu kuskilt kuulnud või lugenud. Sarnase mõtte leidsin Eesti 2030 peamise arengueesmärgina, kus elamisvõimalused tuleb tagada igas Eesti asustatud paigas. (Üleriigiline planeering 2030¬+, 2012, lk 16) Jeremy Benthami tõekspidamises on üks huvitav nüanss: millele tuleks siis rõhku pöörata, kas suurimale hulgale või suurimale hüvangule? Ise ta sellele lõpliku vastust ei andnud. (Gräzin, 1990, lk 101). Haldusreform räägib samuti sellest, et paljudele ja palju. Aga mida või kellele? Kus on rõhk? Püüan natuke seda mõtet lahti harutada, toetudes Jeremy Benthami utilitarismile.

Panin tähele, et haldusreformi eesmärki pole sisse kirjutatud seda, kelle või mille jaoks tuleb toetada võimekuse kasvu ja konkurentsivõime suurendamist. Samuti on seadusesse sisse toodud numbriline näitaja ehk siis elanike miinimumarv omavalitsuses. Toonitatud on kvaliteetseid teenuseid. (Haldusreformi seadus, 2016). Otsides võimekuse indeksit näitajaid, ei sisalda see teenuse kvaliteedi näitajaid. (Rivo Noorkõiv, Kaja Ristmäe, 2014, lk 6). Mille alusel väidetakse siis, et kvaliteetne teenus on kvaliteetne ainult siis kui elanike arv omavalitsuses on just selline? Sõna kvaliteet toetuseks ei leidnud ma ühtegi toetavat uuringut. Nii et lõppkokkuvõttes kogu haldusreformi  aluseks olev uuring põhineb tasuvusel. Selline lähenemine toetub utilitarismile, sest siin arvestatakse ainult numbrilisi näitajaid, see tähendab, utilitarismi eetika on matemaatiline. Loogilise järeldusena võib öelda, et seadusesse ei saagi sisse kirjutada, kelle jaoks haldusreformi tehakse, sest uuringud põhinevad tasuvusel, mitte sellel, mida inimesed tahavad või asjast arvavad. Minu silmadega haldusreformi seadust lugedes hakkame palju, võimekamalt saama, aga küsiksin, kes? 
Palju inimesi?! Palju inimesi tähendab valikut, kõigile ei jagu nagunii, sest pole olemas piiramatuid ressursse.

Väikene vald, kas tõesti nii halb ja paha? Eestis on ometigi üksjagu väikevaldasid, kes saavad paremini oma elu korraldamisega hakkama kui mõni suurvald. Väikeses vallas teab inimene teist inimest, on võimalik jõuda reaalselt  mureni. Kükametsa Maali mure lahendamine on samuti lihtsam, sest kui naaber teab ja tunneb oma naabrit, siis ei hakata talle pakkuma teenust, millest kasu ei ole. Kui Maali on üks saja seast, kes oma murega ametniku juurde jõuab, siis esimese probleemina tuleb välja ajaressurss – kuivõrd palju on reaalselt võimalik tegeleda Maali murega. Kuna aega napib, siis asjasse süvenemata võimaldame Maalile mingi teenuse, mis aga ei rahulda tema vajadusi. Nüüd aga oleme juba raisanud rahalisi ressursse. Ei ole võimalik pakkuda palju ja paljudele, kvaliteet kannatab ühel või teisel moel. Huvi pärast otsisin, kas on tehtud mingit kokkuvõtet kohalike omavalitsuset pakutavate teenuste kvaliteedist. Leidsin aastast 2012 Riigikontrolli auditi, kus tõstatati küsimus: kas teenuste pakkumise kvaliteeti saab hinnata? (Avalike teenuste pakkumise ... , 2012) Järeldustest on näha, et probleemiks on pigem teenust pakkuvate spetsialistide vähesus ning see, et määramata on nõuded kvaliteedile. Üldises plaanis olid tulemused head. Välja olid toodud KOVide seisukoht, et nad ei soovi liituda naabritega. Ja ometigi on meil tänaseks päevaks käimas haldusreform, vaatamata sellele, et keegi väike ja vähemuses olev on selgelt välja öelnud ka oma arvamuse. Utilitarismi idee on selles, et palju ja paljudele aga lähtuda tuleb kasulikkusest. Kasulikkus tähendab aga numbreid ja mida ilusamad majanduslikus mõttes need numbrid on, seda parem. Kasulik, aga kellele? See, et Kükametsa Maali väikevallas on saanud oma kvaliteetse teenuse, ei ole ju majanduslikult kasulik. Jälgides utilitarismi ideed, kus moraalselt on õige see, et tulemuseks on suurim õnn suurimale võimalikule hulgale, kas siis selles valguses Maali heaolu tagamine polegi olnud moraalselt õige? (Meos, 2013, lk 515) Kui mul tekib antud protsessis, haldusreformis küsimusi, siis sooviks nendele vastust saada. Millegipärast vastuste asemel olen rohkem kohanud rünnakuid, mitte argumenteeritud vaidlusi. Samas võib öelda, et küsimuste esitajad ja oma arvamuse avaldajad on ju tegelikult arvuliselt vähemuses. Aga nagu välja tuleb, sellega arvestama ei pea, sest Riigikogul on olemas mandaat teha oma tegusid nii, nagu nemad heaks arvavad. Kogu protsess sobib ideaalselt utilitarismiga, kus eetiline on kõik, mis toob kaasa kõige suurema kasu. Utilitarism lubab valikut, kus enamust säästes võib vähemus kannatada. Utilitarism lubab ebaõiglust. Nii et Kükametsa Maali ohvriks toomine ülla eesmärgi nimel on õige.

Utilitarismi eetika lubaks justkui kõike. Kui inimesel on soov midagi teha, siis seda ka ta teeb. Peaksime tänapäeval mõtlema valikute puhul ju nii, et valime selle, mis lähtub headest kavatsustest. Ma ei vaidle vastu haldusreformi vajalikusele, vaid mõtteainet pakuvad teatud käitumis- ja tegutsemisviisid. Jeremy Benthami puhul on kõik motiivid võrdväärsed. (Gräzin, 1990, lk 97) Kui minu kui võimulolija soov on mitte arvestada Kükametsa Maaliga või siis minust erineval arvamusel oleva inimesega, siis seda ma ka ei tee, isegi siis mitte, kui tehtava teo lõpptulemuse kvaliteet võiks seeläbi paraneda. Tegija tegu on õige nii või teisiti, kui tegija kavatsused on olnud head. Tegelikult ei ole võimalik see mõte – suurim õnn suurimale hulgale inimestele. Vähemuses olev inimene ei saa tunda õnnetunnet, kui see tunne on temalt ära võetud enamuse inimeste pärast.  Küsiksin, miks me inimestena ei võiks ennast näidata arenemisvõimelistena? Miks jääme oma eetiliste tõekspidamistega 18-19 sajandisse? Rahvana omas riigis on meid liialt vähe, et mitte arvestada ka selle inimesega, kelle arvamus on teistsugune ja keda me nimetame vähemuseks.

Kas arutelu antud teemal andis mulle juurde teadmisi? Andis ikka. Kui enne püüdsin asjadest aru saada, siis peale arutelu mõistan rohkem, miks tehakse nii ja mitte teisiti. Me kõik peame mingeid  käitumisviise või tõekspidamisi õigemaks kui teisi. Minu arvamuse kohaselt on iga inimene tähtis, arvestamine teistsuguse arvamusega parandab nii mõnegi teo lõpptulemuse kvaliteeti. Mingis mõttes lähtume kõik utilitarismist, tsiteerides I. Gräzinit raamatust „Jeremy Bentham“: „Ainuüksi naudingu ja kannatuse määrata on see, mida me teeme“. (Gräzin, 1990, lk 73) Vähemuses olev inimene ei soovi kannatusi.

Signe 


Laoriiulis: Igor Gräzin "Jeremy Bentham"

 Indrek Meos "Filosoofia sõnaraamat"

"Üleriigiline planeering 2030+"

Riigikontrolli audit "Avalike teenuste pakkumise eeldused väikestes ja keskustest eemal asuvates omavalitsustes" (2012)

Haldusreformi seadus

Rivo Noorkõiv, Kaja Ristmäe "Kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse indeks" (2014) 

Millestki ja mittemillestki

Kükametsa Maali istub oma kitse, kanade ja koeraga metsas. „Eesti 2030“ visioon räägib, et tuleb tagada elamisvõimalused igas Eesti asustatud paigas. Maali elab kaugel metsa sees, pood jääb 25 km kaugusele. Ah mis mets see enam on, vanasti oli jah suur ümberringi, nüüd jalutad ja näed ainult puudeta laikusid mõne üksiku puuga. Tee, mis Maali juurde viib, on kevadiselt porine ja pehme. Maalil on vaja poodi minna, leiba on vaja ja muud kraami kah. Kodanikuühiskonna idee räägib, et naaber aitab naabrit. Naabrid jah ka kilomeetreid eemal olemas. Noor pere kolme lapsega, kes on miskil põhjusel maale elama jäänud. Meeldib maal. Naabripere üks laps on erivajadusega, mis paneb pere 24/7 toimetama. Nad hää meelega aitavad Maalit, aga praegu pehme tee peal oma vana autoloksuga raske liikuma pääseda. Aega ka vaja leida ja nuputama päevaplaani kallal. Aga poes nad käidud saavad, koos on kergem. Raskem on siis kui lapsega suures linnas arstil vaja käia, sõit võtab ju raha ja päev läheb selle pääle ää. Naaber aitab naabrit, Maali annab mune noortele sõidu eest. 

Pereema on palju pidanud muretsema, nuputama ja mõtlema. Aga igal inimesel on omad jõuvarud ning tervis ei ole enam see, depressioon. Seniks kuni abi sai .... . Vana süsteemi järgi sai omale töövõimetuse. Täna tunnistati osaliselt töövõimeliseks ja peab olematust sissetulekust ennast näitamas käima linnas ning tõestama kui väga ta tahab tööle minna. Aga omal ajal üheks  kurja juureks oligi see, et ta ei saanud tööle minna. Polnud last kuhugi jätta ja kui leidnukski tööd, läinuks palk tööle sõitmise peale. Uus süsteem sildistas pereema luuseriks, hirm haiguse süvenemise ees on suur, sest meeleolu pole hea. Aegajalt mõtleb pereema teise pere peale, kes lähikonnas elas. Nad läksid minema, linna. Neil oli eestkostetav peres ja keskmine laps tahtis heasse kooli minna. Vähese rahaga hakkama saamiseks pead olema tõeline kalkulaator. Ei saa ju tõestada kohtule naabrite käest muna ja piima ostmist, pole tõestusmaterjali, miks eestkostetava arvelt sularaha pidid välja võtma ja naabrimemme hambad pole kaarditerminaliks, veel vähem huvitab naabrimemme raha kuskil „masinas“.

Majanduslik jõukus, turvalisus, võimaluste mitmekesisus – Säästev Eesti 21. Mõisteid on võimalik defineerida mitmeti. Kükametsa Maali mõistab seda ühteviisi, naabrinaine teist ja mina siin Eestimaa kuskil nurgas kolmandata moodi.

Tahtsin kirjutada Maalist, kukkus välja teisiti. Ahjaa, mul ei ole ees prototüüpe, vaid lihtsalt panin sõnad mõtete najal paberile.

Kas me tegelikult ikka jõuame reaalselt reaalse inimeseni?

Signe

Abipalve!!!!!

Kuldar 
Kuldar on viieaastane poiss, keda aasta algul südamerikke tõttu opereeriti. Operatsioonijärgselt tekkis kahjuks südame seiskumine ning ta sai raske ajukahjustuse. Peale kahte kuud haiglaravil viibimist sai Kuldar Haapsalus taastusravi. Tänaseks oleme jõudnud koju ning püüame toime tulla uue elukorraldusega. Igapäevaselt vajab Kuldar lisaks hooldamisele pidevat tegelemist. Taastusravis ette näidatud harjutuste järjekindel tegemine on olnud edusammudega, oleme märganud aktiivsuse tõusu.
Kuna nii mõnedki sõbrad tuttavad on avaldanud soovi Kuldarit aidata, siis avasime talle oma arveldusarve EE411010011759596226 Kuldar Hendrikson.
Sinu toetust ja abi kasutame Kuldari taastusraviks (soovime ühineda aju-käsi seminariga) ja erinevate abivahendite soetamiseks.
Täname Lastefondi ja Ambla valda suure toetuse eest!
Teid ette tänades ja parimat soovides Kuldari emme-issi.