Kas te ...

… õnnest teate midagi? On ta Teile tee peal vastu jalutanud, Teid teretanud ja ütelnud: „Siin ma nüüd olen, sinu õnn“? Äkki pole lihtsalt tähele pannud õnne sosinat?

Oskus olla teel, hoomata maailma enda ümber ja taibata, sinu tee on sinu õnn. Tean, tahad vaielda, sest kui elus on asju, mis õnnetuks või haiget teevad, siis mis õnn see on? Ikka on. Õnn on oskus olla teel, õppida neist asjust, mis meile jagatakse. Mõnikord tuleb taipamine kohe, mõne asja saame teada hiljem, milleks see hea on.

Meie elus on hetked, milledest me kirjutame ajaloo. Need hetked kulgevad ajas ning need hetked ei kordu. Kas Herakleitose ütlust teate: „Sa ei saa astuda kaks korda samasse jõkke“. Jälle tahad vaielda. Ma seisan jõe ääres ja astun üks ja teine ja kolmas kord siia jõkke, see jõgi pole siit ära läinud. Jaa. Aga see vesi, millesse sa enne astusid, on ammu juba allavoolu läinud ja aeg, ka see on teine – eelmise astumise aega sa tagasi ei too.

Kas me teame õnnest midagi? Ta ei tule meie juurde ja ei ütle, siin ma nüüd olen. Õnn on sinu oskus olla teel ning kirjutada nendest hetkedest ajalugu.

Ilusaid hetki!

Signe

Ei kakle

Oma eelmise kirjutise peale jäin mõtlema, ega ma riiakas polnud? Meil kõigil tekivad mingitel hetkedel kahtluse momendid. Ei ma polnud väga riiakas, juhtisin tähelepanu sellele, et inimestena oleme väga erinevad. Ja palusin arvestada selle erinevusega. Me ei saa kunagi olema kõik ühtemoodi inimesed.

Mida põhjustab aga erinevus – konflikte. Olin puudutatud sellest, et minu aastatega tehtud töö ja saavutatu võis lihtsalt nelja tuule poole lennata. Minus sai võitu negatiivne emotsioon.

On siis kaklus hea või halb? Sirvisin Golemani raamatut „Emotsionaalne intelligentsus“ ja leidsin pealkirja, „Hea tüli“. No järelikult võib konflikt ka hea olla. Järele mõeldes oli minu tunne, et mind rünnatakse hea, sest see sundis mind kirja panema mõned mõtted. Oluline on oskus toime tulla konfliktsituatsiooniga. Mõnikord on see raske, sest mina näiteks olen kohati keskmisest natuke temperamentsem, eriti kui asi puudutab lähedasi. Aga ma olen õppinud seda, et tuleb sellel vihastumise/solvumise momendil ennast situatsioonist „välja tõsta“ ning katsuda vaadata tekkinud olukorda asjaga mitteseotud inimese pilguga. Tekib palju selgem pilk ning edasise tegutsemise otsused on loodetavasti mõistlikumad ja ratsionaalsemad.

Ma ei tea, kas suutsin ennast mõistetavaks praegu teha. Konfliktid on elu osa. Sest me oleme erinevad ja meil on emotsioonid. Mõtle sellele energiakogusele, mis sa vihastumise peale kulutad. Äkki ma saanuks seda energiat kasutada kusagil mujal? Mõnes endale palju meelepärasemas tegevuses.

Käime selle mõtte nüüd uuesti läbi. Ma tundsin ennast puudutatuna ja minus sai võitu negatiivne emotsioon – õhus oli konfliktioht, tahtnuks inimest koheselt rünnata. Astusin korra olukorrast välja ja vaatasin asja teise inimese pilguga – jõudsin tõdemuseni: see kaklus ei vii kuhugi, panen kirja mõned õpetussõnad, et rohkem nii ei juhtuks. Lõppkokkuvõttes kasutasin tekkinud vihaenergia positiivse asja tegemisele, mitte teisega kaklemise peale.

Et inimest muuta, tuleb alustada tema vanaemast. (Victor Hugo)

Aga me võime muutuda ja muutumegi, kui püüdleme millegi  poole.

Signe

Laoriiulis Daniel Goleman „Emotsionaalne intelligentsus“

Ei saa mitte vaiki olla

Seekord pani mind kirjutama hoopis see, et tundsin ennast halvasti. Mind oleks justkui rünnatud, aastatega tehtu ja saavutatu sattus ohtu.

Teadjad teavad mu tütre valikulise mutismi lugu. See teekond ei ole lihtne olnud, sest mul pole olnud õpetajat, nõuandjat, pole olnud õpetusi ega juhiseid. Ei ole minul inglise keele oskust, et natukenegi sel teemal targemaks saada ja ei olnud 14 aastat tagasi saada ka muid materjale, mis tutvustanuks ärevushäiret. Elu oli kui pidev jalgratta leiutamine. Aga mul oli usk, mul on usk täna ja mul on usku homsesse.

Tahan anda mõned lihtsad nõuanded. Need võivad endalgi ununeda aegajalt.

Me kõik soovime, et meid võetakse sellisena nagu me oleme. Kui sa soovid, et ma muutuksin, siis küsin, kas ma ei meeldi sulle. Miks soovid mind muuta? Andestan sulle, sest sul on üllad eesmärgid, aga see kelleks sa mind muuta tahad, ei ole mina. Tegelikult ma muutun kogu aeg. Igal päeval saan mingi uue kogemuse või teadmise  võrra rikkamaks. Ma ei ole homme see, keda sina tundsid eile. Aga kui sul on siirast pilku minu jaoks, siis sa näed seda muutust. Mis ma öelda tahan? Oleme inimestena väga erinevad, oleme erineva temperamenditüübiga. Mõni meist tormab ja toimetab pidevalt ringi, suhtleb palju, alustab pidevalt mingite uute projektidega, kaasab, suunab, õpetab. Aga meie seas on ka märksa rahulikumaid inimesi, kes ei vaja pidevat melu. Me arvestame ju sellega ning ei sunni neid tegema asju, mis on nende jaoks raske. Tööl näiteks ei saa ju panna läbirääkimiste laua taha inimest, kes on loomult väga leebe. Palun ära püüa mind muuta sinu sarnaseks, ära ütle, et ma pean, sest see on mulle hea ja kasulik. Selline sund võib hoopis mulle liiga teha. Sest kõige selle tegemine, mis sa soovid, ei ole  minu jaoks lihtne.

Ole mõistev!

Ära kiirusta!

Ära nõua!

Ära küsi MIKS? MILLAL? Palju on selliseid küsimusi, millele sooviks isegi vastust saada.

Enne kui tegutsed, pea palun nõu mõne asjatundjaga või vii ennast teemaga korralikult kurssi, muidu võid teha rohkem halba kui head ning ära nullida teiste aastatega tehtud töö.

Usu!
Usalda!

Kuula!

Mõtle kaasa!

Ole loov!

Ära halvusta, sunni, nõua! Pigem aita meelde tuletada  positiivseid ja tugevaid külgi. Ehk on vaja hoopis sinu pilku ja loovust nende tugevate külgede kasutama õppimisel/õpetamisel. Aga samm haaval! Ära sunni ja nõua …

Mõtle enne kui tegutsed. 

Signe

Kuule ...

... miks sa mind sellise pilguga vaatad? Kas mu tundlad pole ühepikkused? Või olen liiga kortsus? Või on mu maja liiga suur, tekitab kadedust? Või äkki hoopis väike, kuidas küll sellises uberikus elada saab?

Tahtsin kirjutada millestki muust aga teen seda mõni teine homme. No ma lihtsalt avastasin selles kuupäevas ja kuus ühe olulise asja, mis ütleb mulle, et ma tulin kunagi siia maailma. Päikest vaatama, tähti taevas lugema, metsast maasikaid ja mustikaid otsima, raamatutest tähti kokku lugema, pilte joonistama, õpetama ja õppima, huvituma ajaloost või hoopis tegelema spordiga. Me kõik teeme midagi, mis meile meeldib. Ja need asjad on nii erinevad, mis meeldib ühele, see ei meeldi teisele.

Ah … ära vaata mind sellise pilguga. Ma ei viitsi täna mingit mõistujuttu ajada. Aga ma igaks juhuks kontrollin üle, kas mu tundlad on ühepikkused.

Ma tegin endale halvaatorti, kingitus endale. Mmmmm

Tee ka enda olemine mõnusaks, kasvõi hetkeks … teetass näppu, mõnusalt tugitooli ja …

Signe

Südameasi

Usk on Sinu südameasi.
See sõltub Sinu pilgust, kuidas asju vaatad ja mida Sa näed.


Signe

Autoga tangot tantsimas

Sellel kõige tuisusemal päeval ja tuisusemal hetkel oli mul ühel päeval vaja ema juures käia. Sest ema palus poest ja apteegist mõnda asja.

Tee ei olnud väga tuisanud, sõitmiseks oli tee keskel lausa lumevabakene ala. Ja sellel momendil keset tuisku ei tulnud mul mõttessegi, et võiks ju sahaga selle lahti keegi ajada, sest möllukene polnud väga pikalt kestnud ning tegemist külavaheteega. Õnnetuseks oli tee libe kah selle värske lume all. Kurvides olid tantsuliigutused kindlustatud. Tegelikult ei midagi hullu, täitsa tavaline talvine olemine ja liiklemine. Minu mõistus sai otsa hoopis siis kui vastu tuli mõni auto. Et kui kesk teed on lumevaba kohakene liiklemiseks, siis see ongi mõeldud „minu“ jaoks, vastutulev auto mingu kuhu tahab? See siis tähendas korduvalt enese tõsist lumevaaludesse sõitmist nii et auto tantsis tangot. Korra tekkis isegi selline olukord, kus vaatamata sellele, et ennast ikka väga lumevaalu surusin, möödus teine auto nii ligidalt, et hää meel selle üle, et peeglid alles jäid. Õnneks nägin mäkke sõites auto tulevihkusid ning võtsin hoo maha, suurema hoo korral olnuks tango märksa energilisemate liigutustega ja vaevalt siis mööduv autogi koksamiseta jäänuks.

Egod laksuvad igal pool. Minu ego laksub ka praegu, palun arvesta ka teiste liiklejatega. Kiitsin ema, et selliste teeoludega ise poodi ja apteeki ei läinud. Ja ei ole mõtet riidlema hakata, mis ronid siis  liiklema kui nii koba oled. Jama hakkab sealtmaalt, et pooleteisekäeline inimene peab ka elama ja toimetama. Ja kui ühte kätt terviklikult olemas pole, siis olen sinu ja teiste jaoks „koba“.

Jälle kogemuse võrra targem.

Vat selline pahur põrsas olin seekord.

Signe

Tõmma pidur pääle

Elu, tuul ja kaamera. 

Jah, just tõmma, mitte tõmba. Mõnikord on valesti öeldud-räägitud sõnal lihtsalt rohkem jõudu. Aaa, et millele pidur pääle tõmmata? Ma eluaeg olnud alakaaluline ja tahtnud kah inimesekaaluliseks saada. Kuna aasta 2016 on minu jaoks olnud suht „sitt“, kus mind on teenida suutnud vaid üks käsi, siis enamus sellest aastast olen veetnud operatsioonidest taastumisega, mitte töölkäimisega. Ainus positiivne lugu kogu selles asjas on see, et ma olen tervelt 10 kg raskem. Aga rohkemat küll ei soovi, aeg pidur pääle tõmmata. Lihtsalt uue riietekapi sisu hankimine ei ole minu meelistegevus, sest ei suuda tegeleda šoppamise ja asjade valimisega.

Nonäed, unistused vahel ka täituvad. Mulle ei meeldinud olla alla 50 numbriline, nüüd olen üle 50 numbriline. EI ME EI RÄÄGI VANUSEST, VAID KAALUST.

Signe