Egoism

Vestlesin ühel päeval oma muusaga. Nagu ikka peale neid vestluseid toimub mõtete laoriiulis väike toimetamine.

Teemaks seekord jälle aitamine. Pean oluliseks seda, et me märkaksime abivajajaid ning õpiksime olema toeks ja abiks võimaluste piires. Seekord jäin aga mõtlema selle peale, kuidas mõned inimesed õpivad teiste head ära kasutama. Eks siin peab aitajal endal olema silma ning taipamist, et seda ei juhtuks. Tegelikult on kurb meie maailmas suhtumine, kus teame väga hästi meile vajalike inimeste asukohta just siis, kui meil midagi vaja on. Muul ajal ei meenu nad meile mittemingil moel. Või teist tüüpi inimesed, kes teavad, et on korra sinu käest abi saanud ning tulevad järgmisel korral juba nõudmisega: „anna veel“. On ka kolmandat sorti inimesi, kes peavad sinu antut väheseks ning tulevad võtavad ise juurde.

Vana tõde on see, et anna abivajajale õng mitte kala.

Märka abivajajat, ole hooliv. Aga ära lase endale liiga teha.

Egoism ehk isekus, see on vajalik, et ellu jääda. Oskus on aga õppida olema täpselt parajalt egoistlik. Kuidas seda isekust parajaks timmida, ma ei tea ega oska nõu anda. Lihtsalt peale seda väikest vestlust pidasin vajalikuks tähelepanu juhtida sellele tõsiasjale, et aegajalt kiputakse ära kasutama headust.

Õppige kõiki tarkusi läbi iseenda südame laskma, nii nad saavad teie tarkuseks. (Luule Viilmaa)

Nii et kuulakem oma südant.

Signe