Tulnukad Marsilt

 

„Emmmmeeeee, ma ei oska“, „Tulen kohe vaatan“ ja siis juba nuputame koos ning emme arvab, et ta ka ei oska, no mõnikord ei saa lihtsalt aru, mida tahetakse. Ja siis ma mõtlen, et olen ka ometigi koolis käinud. Kuidas ma küll nii loll olen? Mõned sahtlid on aja jooksul lihtsalt kenasti ajusopis kinni pandud ja need tuleb uuesti lahti kangutada.

Kasvatan ka erilisi lapsi. Valikulise mutismiga neiul ei ole õppimisega probleeme olnud. Ta lihtsalt on nii taiplik, kui tuligi abi küsima, siis mõnikord polnud vaja asja lõpuni seletadagi, kui tal tuli see ahaa ja sai murekohast üle. Keskmisest lapsest ma parem ei räägi, see selline loov kunstniku natuur. Aegajalt peab tal kõrval istuma ja aitama, aga tähelepanekud on olnud sellised, et kõik sõltub õpetajast. On olnud aineid, kus istusime ja õppisime isuga ja järgmine päev tuli laps koolist ikka kahega, vaatamata sellele, et saime nagu asja selgeks. Eks sai proovitud seda muret lahendada ka, et mis toimub,  lõpptulemuseks oli lapsevanemana nõutu olek. Pesamuna on omaette tegelane meil. Tema suurim mure on tervis. Tänu tervisele on tal ka mõni asi koolis raske. Aga täna on ta tubli, ta püüab ja väga, vaatamata düsleksiale ja düsgraafiale. Matemaatika talle meeldib, selle üle me ei kurda. Kooli minnes oli temaga kõige suurem mure, kuidas saada teda keskenduma konkreetsele asjale. Tähelepanuhäirega last tuleb igaühte vaadata individuaalselt. Parim on algselt jälgida, millised kohad või millised asjad on häirivad või ärritavad tegurid. Selle põhjal siis vaikselt katsetama hakata. Tähtis on iga päev enam vähem ühel ajal õppima hakata, parem on kui lapse aitamisega tegeleb üks inimene, emmet ma selleks ei soovita, sest las emme olla lapse jaoks emme – vähemalt üks turvaline inimene, kes ei seostu lapsele kooli ja õppimisega. Tihtipeale hüppab see tähelepanu õppimise ajal muudele asjadele, aitab lihtne ütlemine, et tegeleme või vaatame kohe seda, kui oleme näiteks selle ülesande ära teinud. Las ta kõlgutab jalgu, keerutab sõrmedega oma juukseid, toksib pastakaga – need väikesed asjad häirivad ju ainult sind (vabandage, mind), mitte last ja mingil moel rahustavad teda. Kõige parem on muidugi väike pall, mida saab mudida ja pigistada. Eks oled ise ka mõnikord sellise rahutu loomuga, tegeled mitme asjaga korraga. Eriti on seda ju tunda meie, naiste puhul, kes me arvame, et võime, saame ja suudame tegeleda mitme asjaga korraga. Teate, ega ikka ei suuda küll! Meie arvamus on lihtsalt selline. Aga rõhutan veelkord, iga laps on individuaalne, mis sobib ühele, ei sobi teisele.

Eesti hariduspoliitika on tänasel päeval selline, et haridusliku erivajadusega lapsed peaksid saama käia oma kodukoha koolis. Olen nõus sellega, kuid siin on suur aga. Me ei pea peitma neid erilisi lapsi kuhugi, või kuidas mulle käratatigi, selliste koht on erikoolis. Oskasin vaid lolli näoga inimesele otsa vaadata. Alustuseks võiks erikooli mõiste selgeks teha ja inimest lihtsalt sildistada selle pärast, et tal on tervis selline nagu ta on?  Kuidas  me suudame harjuda ja leppida natuke teistsuguste inimestega, kui me nad kuhugi peitu ära lükkame? Kuidas õpetame oma lastele sallivust? Sallivuse teema on ju eriti terav tänasel päeval seoses pagulastega. See on teema, kus ma seisukohta samas ei võta, sest olen ka osalt sisserändajate järeltulija, ingerlane. Aga haridusteemas võtan küll. Nagu ma ütlesin, et HEV laps peab saama käia oma kodukoha järgses koolis. Mõelge selle lapse stressi peale, kui ta peab näiteks käima teises Eesti otsas haridust omandamas. Niigi on vaja alatasa haiglas olla, uuringutel käia, arstide vahet joosta. Lõppkokkuvõttes saavad need lapsed väga ruttu iseseisvaks, nende lapsepõlv on teistsugune. Riigi poolne otsus suunata lapsed tavakooli on hea otsus, kuid riik ise on jätnud väga suure töö tegemata. Teatavasti toob iga õigus kaasa ka kohustuse. Riigil on õigus teha otsuseid, kuid kohustusi võtta ta ei taha. Jumala pärast, selline otsus ei aita neid lapsi, vaid teeb elu veel raskemaks. Kas riik koolitab piisavalt näiteks logopeede? Kas õpetaja saab sellist koolitust, et ta suudaks mis iganes diagnoosiga lapsega hakkama saada? Kas kooli juhtkond näiteks oskab asju lahendada nii, et laps kannatajaks ei jää – eelmisel aastal käis  ajakirjandusest läbi lugu, kus autistist laps taheti „luuakappi“ õppima panna. Ja minister oskas ainult näpuga vibutada. Kuidas on lood tugiisikute koolitamisega? Millised on tugiisikute sotsiaalsed garantiid? Miks on mulle tunne, et HEV lapsed on justkui "tulnukad Marsilt"? Ülla eesmärgi nimel teeme nendega katseid.

Me kõik oleme koolis käinud. Mõni vähem, mõni rohkem. Aga tunne on küll selline, haridust pole nii mõnigi korralikult omandanud, nii mõnegi teooria omal selgeks tegemata jätnud. Kallis otsustajapapa, miks sa teed asju poolikult?

Signe

Mina, jonnakas võimleja

Punane kõige pehmem pall, sinine vahepealne ja kollase panen praegu käeulatusest ära

Vasak käsi rohkem allapoole ei liigu

Parema käe saab niimoodi rippu lasta

 Ma sain omale käe treenimiseks pallid. Pahandus sai selle käe seest ära likvideeritud, aga kuna torkimist ja õmblemist oli üksjagu, siis pean selle käe "uuesti elama" õpetama. Valuallikas on randmest läinud, aegaajalt pean leppima selle opijärgse valuga, kui olen suutnud käe kuhugi taha kinni jätta või on vaja autorooli keerata. Samamoodi ei ole käes praegu jõudu, panni ei tõsta ( raske asja tõstmine on randmele valus ka), samamoodi võib ka mõni kerge asi käest lennata (vaata pilte pallide pigistamisest). Lisaks ei liigu käsi veel randmest, kui pilti vaatad, siis parem käsi on kenasti võimeline rippuma aga vasak kahjuks ei oma maa külgetõmbejõudu isegi siis, kui hambad ristis mõtlen, et nüüd käsi paindub :) Ka majapidamisest võib leida asju, mida saab kasutada selleks, et kätt treenida, mina leidsin selleks soolaveski, ideaalselt sobib ka 0,5 l pooltühi veepudel.

Parema käega jaksan palli pigistada

Opil käinud käsi jaksab ainult niipalju :)

Sinise palliga siis on jaks selline.

 Olen optimist. Ise tuleb vaeva näha. Kui oskasin tööd teha, nii et käsi otsad andis, siis ise tuleb ta nüüd korda ka saada. Raskuste tõstmise koha pealt võivad paberi peal asjad olla väga ilusad, reaalne elu on hoopis teine. Kui 18,4 kg tuleb sul maha tõsta kõrgemalt kui on sinu kasv, siis on see su oma asi, kuidas sa seda teed. 
Minu asi on praegu "näppu imeda" ja vaadata, et suudan lapsi kool-kodu marsruudil hoida.

Edukalt saab võimlemiseks ära kasutada koduseid vahendeid

Aga läheb palju läheb seda aega, eestlaslik jonn kulub praegu võimlemisel ära. Tegelikult tahan kunagi uuesti rattaga sõita. Ma loodan, et julgen - kartmata randmele liiga teha.

Rohkem see käsi ei keera

Ahjaa, kui ranne korras, siis läheb remonti vasaku käe küünarnukk, sest kirurg arvas, et toda tennisisti küünarnukki muud moodi korda pole võimalik saada. Et siis kunagi valuvaba elu?














Jonnakas olen. 
Signe

Paus

Ma olen pausil.

Mu pea ei tööta.

Ta tahab vist puhata.

Puhata millest? Kui ma isegi teaksin. Mõtlemisest vist. Proovisin vahelduseks lund kühveldada. Ei osanud ja ei saanud ühe käega, teine tahtis vägisi appi tulla, aga ta veel ei tohi. Panin targu siis lumelabida käest. Raamatuvirn on laual, seda hunnikut peaks vähendama hakkama. Tegelikult on tegemist küll ja rohkemgi veel, aga ma olen pausil.

Kas me oskame puhata? Minul on küll mõnikord tunne, et ma ei oska. Nagu eestlasele kombeks, pean kogu aeg midagi tegema. Kui ma midagi ei tee, lähen rahutuks. Enamus ajast tunnen, et 24 tundi ööpäevas on minu jaoks vähe. Mõtteid, mida teha, on peas tegelikult palju, aga mind on ainult üks ja mul on üks pea ja kaks kätt ja kaks jalga ja … . Kui ise puhata ei oska, siis keha ütleb sulle seda ise.

Kas me oskame laiselda? No mida! Teate, Don Marquis, Ameerika romaanikirjanik on öelnud: „ Oh, kui palju tunde raiskame töödele ja muule sebimisele, sõbrad, palun mitte viilida, vaid iga päev ka korralikult laiselda.“ Mõnikord tuleb lihtsalt olla, niisama. Olete kuulnud, et jõude olemine rikastab loovust? Kirjutasin millalgi igavusest. Lubasin igavuse üle järele mõelda. Mõtlesin ja võtsin pausi. Igavust ongi vaja selleks, et saaksime mõelda näiteks välja  mingi huvitava tegevuse, mängu, et siis jälle tegutseda.

Pausi on vaja! Laisklemine pole patt!

Olen pausil ja isuga.

Signe

Lapsed liivakastis ehk siis poliitikast

Ma ei tea poliitikast tegelikult midagi. Aga ma jälgin sotsiaalpoliitikas toimuvat. Miks? Sest elu on sundinud. Kasvatades puudega lapsi pead lihtsalt toimuvaga kursis olema. Viimastel päevadel paiskus ajakirjandusse järjekordne valitsuse „ämber“, ma ei peatu sellel lähemalt, sest lugeda oskame kõik.

Meedia on  tänapäeval põhiline tegelikkuse konstrueerija. Otsides sõnale meedia definitsiooni jäin hätta. Mis asi see siis on? Meedia on justkui informatsiooni vahendaja või tööriist, mille kaudu jõuab informatsioon inimesteni.

Läbi meedia saame teada, mis sellel poliitikamaastikul toimub. Ministrikene puges ka ju selle taha, et informatsiooni jagamine oli kehvakene ehk siis nö kommunikatsiooniprobleemid. Mis ma ikka ütlen, selline pisikene mutrikene nagu ma olen. Aga ütlen. On siin Eesti riigis püüdnud ennast kuuldavaks, nähtavaks teha nii puudega inimesed kui ka omastehooldajad ja millegipärast on nende hääl olnud kui kõrbes …. Mina suur ja tähtis onu/tädi ei pea sind pisikest mutrikest nägema/kuulma.  Aastaid tagasi käis läbi eesti inimeste suude sõnapaar Teine Eesti. Meie inimesed on ära sildistatud. Need sildid on nii nähtavad meie otsustajate tegemistes, käitumises, otsustes. Et püsima jääda, peame kohanema keskkonnaga – me määratleme probleemid. Aga inimestena igaüks teeme me seda erinevalt. Nii need „esimesed“ defineerivad „teiste“ probleemid, aru saamata ja mõtlemata, küsimata, uurimata „teiste“ arvamust. Siis võtavad vastu otsused ja pärast imestavad, et miks te veel rahul ei ole, me tegime ju kõik teie heaks. Peate ennast „esimeseks“ ja arvate, et olete targemad. Minugi poolest, laske aga käia. Kahju on ainult, et ennast nii lolliks teete nende ees, keda te „teiseks“ ehk siis otsustusvõimetuks peate. Tahate positiivset arengut? Aga siis peaksite ju ometi seda teadma, et paraneda saavad asjad ainult siis, kui kõik saavad oma sõna öelda. Arutlege natukene oma rahvaga! Mnjah, naiivne nagu ma olen. 

Mõtete tekkimisele aitas kaasa Raivo Palmaru Akadeemia 2011/2 ilmunud artikkel "Pärast tõde tuleb reaalsus".

Tavaline inimene

Signe

Aitamisest

Aita mind, aita mind! No mis sul jälle häda on? Kas pole tuttav? Tegelikult aitame teisi inimesi nii, et me pole tegelikult aru saanudki sellest, et meie käest küsiti abi. Mõned lihtsalt oskavad nii.

Kas me näeme abi vajavat inimest? See kõige rohkem hädas olev inimene ei tulegi võib-olla abi küsima. Sest tal on raske seda teha. Tihtipeale on ju nii, et tunnistades oma abitust või probleemidega mitte hakkama saamist, kleebiksime endale justkui külge mingi sildi. Sa oled saamatu, ise süüdi, loll ja ma ei tea mis veel. Miks me nii teeme, on seotud meie keskkonna ja inimestega meie ümber. Tahad või ei taha, aga me sildistame inimesi ju iga päev mingite omaduste alusel – olgu selleks siis hea või halb. Ja halba silti on tegelikult väga lihtne külge saada, nagu see mingi reklaam – ma jõin kaks tundi tagasi pokaali veini ja politsei mõõtis joobe ning roolijoodiku silt eluks ajaks küljes.

Kui lahtised on meie silmad, kui lai on meie silmaring, kuidas tajume maailma, mil moel laseme teiste arvamusel ennast mõjutada? Ja kas see minu arvamus on ikka minu arvamus, äkki kujundasin selle oma iidoli või eeskuju arvamuse põhjal? Kui me silmad on avatud, siis näeme palju – oskame märgata abivajavat inimest. Kui me silmaring on lai, oskame näha probleemide- murede põhjuseid ilma inimesele silti külge panemata. Maailma tajudes märkame selle mitmekesisust. Ja pole olemas ühte tõest arvamust.

Aitamiseks ei ole mõnikord üldse paljut vaja. Olen sellest ennegi kirjutanud, aegajalt piisab ju lihtsalt kuulamisest, mõnikord teemade arutamisest, et õiget niidiotsa üles leida. Tuleb ainult enda mugavusstsoonist välja tulla.

Aga on ka inimesi, kes nõuavad enese pidevat abistamist, kui sa seda mingitel põhjustel teha ei saa/ suuda/ oska, siis oled väga paha inimene. Heal juhul sõimatakse nägu täis, halvimal juhul räägitakse sinust selja taga ehk siis sind sildistatakse. Sa oled halb inimene, sest ei aita. Ei nähta tegeliku põhjust, miks sa seda teha ei saanud/ suutnud/ osanud. Sellest piisab uue arvamuse kujunemiseks, me laseme ennast sellest mõjutada … . Ring sai täis.

Mõtleme, kuidas me tajume maailma …

Signe

Uue aasta tervitused

Kuidas vana aasta oli? Minul igatahes oli see teguderohke aasta, oli nii positiivset kui ka negatiivset. Aga me ei peatu nendel lähemalt. Tähtis on see, mis me kõigest sellest õppinud oleme. Minu jaoks on oluline, et minu ümber on inimesed, kes hoolivad minust ja kellest hoolin mina. Kusjuures kaugus ja vahemaad ei ole olulised. Sinu tähtsad inimesed teavad, et sa neist hoolid. Oleme üldse mõelnud kui olulised on need inimesed?

Kas sa unistad mõnikord? Mina küll unistan, mõni unistus on lausa hullumeelne. Tahtsin juba 20 aastat tagasi jätkata oma õpinguid. Mul ei õnnestunud see, sest seda peeti hullumeelseks, puudus tugi ja toetus. Või siis selline oma „kirjakasti“ ehk siis mõttelao pidamine, see ju sama hullumeelne ettevõtmine – misasja, kavatsed isikliku elu kõigi ette laotada? Ei kavatsenud. Tahtsin mõtted ära ladustada. No ja kui saate minu kohta midagi teada, millega tegelen siis on see ju normaalne – me ju kõik liigume väljas, suhtleme inimestega, avaldame oma arvamust. See kõik on ju sama nähtav tegevus kui siin mõttelaos kirjutamine.

Kas mõnikord tekitavad unistused hirmu? Mis seda hirmu põhjustab? Eks uuega ongi see asi, et me ei tea ju mis meid ees ootab. Hirm sunnib meid paigale. Tegelikult ei pea kartma. Vana aasta saadame ära ja uue aasta võtame vastu kärtsu ja mürtsuga. Uut aastat me ju ei karda. Ärme karda ka oma unistusi ellu viia. Mõtle inimeste peale, kes on sinu ümber, kes toetavad ja julgustavad sind. See leevendab hirmu. Need kes sind hukka mõistavad, elavad hirmudes, kadeduses. Ja ma arvan, et neil on raske. Nemad ei julge astuda sammukesi selleks, et liikuda unistuste täitmise poole vaid üritavad oma enesetunnet parandada negatiivsust külvates. Tegelikult on raske  välja liikuda rutiinist ja oma mugavusest aga kuidas see vanasõna nüüd siis oligi? Magava kassi suhu hiir ei jookse. Ja kui jookseb, siis on see õnneasi ja õnne peale lootma jääda on sama hea kui loota hasartmängu mängides rikkaks saada.

Unistuste täitmise aastat Teile!

Signe

Jõulumõtisklus

Jõulud on kiire aeg. Olen aastaid teinud tööd kaubanduses ja tegelikult ma enam ei tea, mis on jõulutunne. See aasta ma ei pannud isegi seda tähele kui jõulukaunistused üles pandi, olin novembri lõpus ühel päeval pool päeva juba tööl olnud kui alles märkasin, et ahaa, meil on jõulukaunistused pandud. Tänavu aasta on mu jõulud natuke teistmoodi, saan kodus olla ja seda tänu käe operatsioonile. Loodan, et sellest oli kasu ning saan tagasi normaalselt toimiva käe.

Hooldekodus eakate jõulupeolt meeldis mulle jõuluvana mõte, mõelge häid mõtteid ja saatke head soovid oma mõtetes teiste poole teele. Uskuge, see teeb head ja need head soovid saadetakse teile ka tagasi. Vaatamata sellele, et ma ei oska jõulutunnet enam tunda, pole ma kunagi loobunud uskumast headusesse. Isegi siis, kui mul oli väga raske. Sel ajal oli inimesi, kes tahtsid mulle kaasa tunda, ütlesin neile alati, et kindlasti on neid kellel on veel raskem, mina püüan hakkama saada. Ma pole kunagi loobunud uskumast, et saan oma laste tervised korda, seda isegi siis kui mu ööd jäid väga lühikeseks. Pesamuna perthes näitab paranemise märke, me ei pea suvest saadik enam karkudega käima, endokrinoloog tegi ka meile jõulukingituse, seda arsti me ei pea enam külastama. Usu ja sinu usk täitub. Usu head ja sa saad selle. Mõnikord lihtsalt läheb aega, tuleb kannatlik olla.

Märgakem inimesi enda ümber, kallistame neid, hea sõna ütlemine ei võta tükki küljest ära. Paneme tähele mures inimest enda kõrval. Tehkem head ka muul ajal, mitte ainult jõuluajal.

Leidke palun aega! Tean, et on kiire, liigagi hästi tean, sest mulle on öeldud, et sa ei püsi vist pudeliski paigal.

Signe