Kas sa unistad
mõnikord? Mina küll unistan, mõni unistus on lausa hullumeelne. Tahtsin juba 20
aastat tagasi jätkata oma õpinguid. Mul ei õnnestunud see, sest seda peeti
hullumeelseks, puudus tugi ja toetus. Või siis selline oma „kirjakasti“ ehk
siis mõttelao pidamine, see ju sama hullumeelne ettevõtmine – misasja, kavatsed
isikliku elu kõigi ette laotada? Ei kavatsenud. Tahtsin mõtted ära ladustada. No
ja kui saate minu kohta midagi teada, millega tegelen siis on see ju normaalne –
me ju kõik liigume väljas, suhtleme inimestega, avaldame oma arvamust. See kõik
on ju sama nähtav tegevus kui siin mõttelaos kirjutamine.
Kas mõnikord
tekitavad unistused hirmu? Mis seda hirmu põhjustab? Eks uuega ongi see asi, et
me ei tea ju mis meid ees ootab. Hirm sunnib meid paigale. Tegelikult ei pea
kartma. Vana aasta saadame ära ja uue aasta võtame vastu kärtsu ja mürtsuga. Uut
aastat me ju ei karda. Ärme karda ka oma unistusi ellu viia. Mõtle inimeste
peale, kes on sinu ümber, kes toetavad ja julgustavad sind. See leevendab hirmu. Need kes sind hukka
mõistavad, elavad hirmudes, kadeduses. Ja ma arvan, et neil on raske. Nemad ei julge astuda sammukesi selleks, et liikuda unistuste täitmise poole vaid üritavad oma enesetunnet parandada negatiivsust külvates. Tegelikult on raske välja liikuda rutiinist ja oma mugavusest aga kuidas see vanasõna nüüd siis oligi? Magava kassi suhu hiir ei jookse. Ja kui jookseb, siis on see õnneasi ja õnne peale lootma jääda on sama hea kui loota hasartmängu mängides rikkaks saada.
Unistuste täitmise aastat Teile!
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar