Lapsed liivakastis ehk siis poliitikast

Ma ei tea poliitikast tegelikult midagi. Aga ma jälgin sotsiaalpoliitikas toimuvat. Miks? Sest elu on sundinud. Kasvatades puudega lapsi pead lihtsalt toimuvaga kursis olema. Viimastel päevadel paiskus ajakirjandusse järjekordne valitsuse „ämber“, ma ei peatu sellel lähemalt, sest lugeda oskame kõik.

Meedia on  tänapäeval põhiline tegelikkuse konstrueerija. Otsides sõnale meedia definitsiooni jäin hätta. Mis asi see siis on? Meedia on justkui informatsiooni vahendaja või tööriist, mille kaudu jõuab informatsioon inimesteni.

Läbi meedia saame teada, mis sellel poliitikamaastikul toimub. Ministrikene puges ka ju selle taha, et informatsiooni jagamine oli kehvakene ehk siis nö kommunikatsiooniprobleemid. Mis ma ikka ütlen, selline pisikene mutrikene nagu ma olen. Aga ütlen. On siin Eesti riigis püüdnud ennast kuuldavaks, nähtavaks teha nii puudega inimesed kui ka omastehooldajad ja millegipärast on nende hääl olnud kui kõrbes …. Mina suur ja tähtis onu/tädi ei pea sind pisikest mutrikest nägema/kuulma.  Aastaid tagasi käis läbi eesti inimeste suude sõnapaar Teine Eesti. Meie inimesed on ära sildistatud. Need sildid on nii nähtavad meie otsustajate tegemistes, käitumises, otsustes. Et püsima jääda, peame kohanema keskkonnaga – me määratleme probleemid. Aga inimestena igaüks teeme me seda erinevalt. Nii need „esimesed“ defineerivad „teiste“ probleemid, aru saamata ja mõtlemata, küsimata, uurimata „teiste“ arvamust. Siis võtavad vastu otsused ja pärast imestavad, et miks te veel rahul ei ole, me tegime ju kõik teie heaks. Peate ennast „esimeseks“ ja arvate, et olete targemad. Minugi poolest, laske aga käia. Kahju on ainult, et ennast nii lolliks teete nende ees, keda te „teiseks“ ehk siis otsustusvõimetuks peate. Tahate positiivset arengut? Aga siis peaksite ju ometi seda teadma, et paraneda saavad asjad ainult siis, kui kõik saavad oma sõna öelda. Arutlege natukene oma rahvaga! Mnjah, naiivne nagu ma olen. 

Mõtete tekkimisele aitas kaasa Raivo Palmaru Akadeemia 2011/2 ilmunud artikkel "Pärast tõde tuleb reaalsus".

Tavaline inimene

Signe

Aitamisest

Aita mind, aita mind! No mis sul jälle häda on? Kas pole tuttav? Tegelikult aitame teisi inimesi nii, et me pole tegelikult aru saanudki sellest, et meie käest küsiti abi. Mõned lihtsalt oskavad nii.

Kas me näeme abi vajavat inimest? See kõige rohkem hädas olev inimene ei tulegi võib-olla abi küsima. Sest tal on raske seda teha. Tihtipeale on ju nii, et tunnistades oma abitust või probleemidega mitte hakkama saamist, kleebiksime endale justkui külge mingi sildi. Sa oled saamatu, ise süüdi, loll ja ma ei tea mis veel. Miks me nii teeme, on seotud meie keskkonna ja inimestega meie ümber. Tahad või ei taha, aga me sildistame inimesi ju iga päev mingite omaduste alusel – olgu selleks siis hea või halb. Ja halba silti on tegelikult väga lihtne külge saada, nagu see mingi reklaam – ma jõin kaks tundi tagasi pokaali veini ja politsei mõõtis joobe ning roolijoodiku silt eluks ajaks küljes.

Kui lahtised on meie silmad, kui lai on meie silmaring, kuidas tajume maailma, mil moel laseme teiste arvamusel ennast mõjutada? Ja kas see minu arvamus on ikka minu arvamus, äkki kujundasin selle oma iidoli või eeskuju arvamuse põhjal? Kui me silmad on avatud, siis näeme palju – oskame märgata abivajavat inimest. Kui me silmaring on lai, oskame näha probleemide- murede põhjuseid ilma inimesele silti külge panemata. Maailma tajudes märkame selle mitmekesisust. Ja pole olemas ühte tõest arvamust.

Aitamiseks ei ole mõnikord üldse paljut vaja. Olen sellest ennegi kirjutanud, aegajalt piisab ju lihtsalt kuulamisest, mõnikord teemade arutamisest, et õiget niidiotsa üles leida. Tuleb ainult enda mugavusstsoonist välja tulla.

Aga on ka inimesi, kes nõuavad enese pidevat abistamist, kui sa seda mingitel põhjustel teha ei saa/ suuda/ oska, siis oled väga paha inimene. Heal juhul sõimatakse nägu täis, halvimal juhul räägitakse sinust selja taga ehk siis sind sildistatakse. Sa oled halb inimene, sest ei aita. Ei nähta tegeliku põhjust, miks sa seda teha ei saanud/ suutnud/ osanud. Sellest piisab uue arvamuse kujunemiseks, me laseme ennast sellest mõjutada … . Ring sai täis.

Mõtleme, kuidas me tajume maailma …

Signe

Uue aasta tervitused

Kuidas vana aasta oli? Minul igatahes oli see teguderohke aasta, oli nii positiivset kui ka negatiivset. Aga me ei peatu nendel lähemalt. Tähtis on see, mis me kõigest sellest õppinud oleme. Minu jaoks on oluline, et minu ümber on inimesed, kes hoolivad minust ja kellest hoolin mina. Kusjuures kaugus ja vahemaad ei ole olulised. Sinu tähtsad inimesed teavad, et sa neist hoolid. Oleme üldse mõelnud kui olulised on need inimesed?

Kas sa unistad mõnikord? Mina küll unistan, mõni unistus on lausa hullumeelne. Tahtsin juba 20 aastat tagasi jätkata oma õpinguid. Mul ei õnnestunud see, sest seda peeti hullumeelseks, puudus tugi ja toetus. Või siis selline oma „kirjakasti“ ehk siis mõttelao pidamine, see ju sama hullumeelne ettevõtmine – misasja, kavatsed isikliku elu kõigi ette laotada? Ei kavatsenud. Tahtsin mõtted ära ladustada. No ja kui saate minu kohta midagi teada, millega tegelen siis on see ju normaalne – me ju kõik liigume väljas, suhtleme inimestega, avaldame oma arvamust. See kõik on ju sama nähtav tegevus kui siin mõttelaos kirjutamine.

Kas mõnikord tekitavad unistused hirmu? Mis seda hirmu põhjustab? Eks uuega ongi see asi, et me ei tea ju mis meid ees ootab. Hirm sunnib meid paigale. Tegelikult ei pea kartma. Vana aasta saadame ära ja uue aasta võtame vastu kärtsu ja mürtsuga. Uut aastat me ju ei karda. Ärme karda ka oma unistusi ellu viia. Mõtle inimeste peale, kes on sinu ümber, kes toetavad ja julgustavad sind. See leevendab hirmu. Need kes sind hukka mõistavad, elavad hirmudes, kadeduses. Ja ma arvan, et neil on raske. Nemad ei julge astuda sammukesi selleks, et liikuda unistuste täitmise poole vaid üritavad oma enesetunnet parandada negatiivsust külvates. Tegelikult on raske  välja liikuda rutiinist ja oma mugavusest aga kuidas see vanasõna nüüd siis oligi? Magava kassi suhu hiir ei jookse. Ja kui jookseb, siis on see õnneasi ja õnne peale lootma jääda on sama hea kui loota hasartmängu mängides rikkaks saada.

Unistuste täitmise aastat Teile!

Signe

Jõulumõtisklus

Jõulud on kiire aeg. Olen aastaid teinud tööd kaubanduses ja tegelikult ma enam ei tea, mis on jõulutunne. See aasta ma ei pannud isegi seda tähele kui jõulukaunistused üles pandi, olin novembri lõpus ühel päeval pool päeva juba tööl olnud kui alles märkasin, et ahaa, meil on jõulukaunistused pandud. Tänavu aasta on mu jõulud natuke teistmoodi, saan kodus olla ja seda tänu käe operatsioonile. Loodan, et sellest oli kasu ning saan tagasi normaalselt toimiva käe.

Hooldekodus eakate jõulupeolt meeldis mulle jõuluvana mõte, mõelge häid mõtteid ja saatke head soovid oma mõtetes teiste poole teele. Uskuge, see teeb head ja need head soovid saadetakse teile ka tagasi. Vaatamata sellele, et ma ei oska jõulutunnet enam tunda, pole ma kunagi loobunud uskumast headusesse. Isegi siis, kui mul oli väga raske. Sel ajal oli inimesi, kes tahtsid mulle kaasa tunda, ütlesin neile alati, et kindlasti on neid kellel on veel raskem, mina püüan hakkama saada. Ma pole kunagi loobunud uskumast, et saan oma laste tervised korda, seda isegi siis kui mu ööd jäid väga lühikeseks. Pesamuna perthes näitab paranemise märke, me ei pea suvest saadik enam karkudega käima, endokrinoloog tegi ka meile jõulukingituse, seda arsti me ei pea enam külastama. Usu ja sinu usk täitub. Usu head ja sa saad selle. Mõnikord lihtsalt läheb aega, tuleb kannatlik olla.

Märgakem inimesi enda ümber, kallistame neid, hea sõna ütlemine ei võta tükki küljest ära. Paneme tähele mures inimest enda kõrval. Tehkem head ka muul ajal, mitte ainult jõuluajal.

Leidke palun aega! Tean, et on kiire, liigagi hästi tean, sest mulle on öeldud, et sa ei püsi vist pudeliski paigal.

Signe

Õnn

Üheks minu hobiks on pildistamine, kaameraga looduses ringi käimine. Aegajalt saan ka mõne hea ja huvitava pildi. Üks minu lemmikutest, mille allkirjaks sai: õnn ei ole sihtpunkt, vaid teelolemisviis.

Mis on õnn? Eks igaüks meist defineerib seda omamoodi.

Kuidas õnne defineerida?

„Usun, et elu ülim eesmärk on leida õnn“, ütles dalai-laama.

Kuskohast ja kuidas leida õnn?

Õnne teooriaid on palju.

Ma ei ole oma sihtmärgiks seadnud õnne, õnn on olla teel. Just nüüd ja praegu ning sellisel moel. Dalai-laama väidab aga, et ülim eesmärk on leida õnn, mina nagu väidaks vastupidist? Ei! Kes millest selle õnne leiab, nii lihtne see ongi. Õnne võib leida ka konarlikust ja auklikust teest … 

Tundkem rõõmu pisiasjadest!

Signe

Operatsioon, kirurgiline ja mittekirurgiline

Süst õlga ja oota. Mingi hetk mõtlesin, et ma ei jätnud ju oma kätt kõhu peale, hakkasin teise käega seda siis ära tõstma. Otsi kuskohast tahad aga kätt ei olnud, ainult tühi koht. Piilusin teki alla, kus siis käsi on? Täitsa olemas. Tuimestatud.
Opi ajal narkoosiarst uuris vahepeal, kuidas läheb? Mulle oli linadest müür ette ehitatud. Hästi läheb, vaatan kaamerast, kuidas kirurg oma tööd teeb. Sa oled uudishimulik, tahad teen su käest pilti? Tahan küll. See käsi oli nagu notsu üles riputatud ja toimetati selle kallal.



Nüüd olen natukeseks ajaks kipsis. Kolm pluss kolm nädalat. Remonttööd olid vajalikud, ehk saan tagasi sellise normaalselt toimiva käe

 Käisin perearsti juures sidumas, käel on kümme õmblust.

Seni õpin täitsa ühe käega elama. Jope lukku kinni ei saa, saapapaelu siduda ei saa. Mütsi proovisin mitu korda ühe käega pähe tõmmata, ei õnnestunud peanuppu mütsi sisse saada. Õnneks koti lukku saab hammastega tõmmata ja puhast pesu sorteerides olid ka hambad abiks, tekikott oli ju vaja kokku lapata ja sokid paarilistega ühendada. Pead pesta ei oska ühe käega, ei saa ju ühe käega kahte asja teha. Paistab, et riietekapist lähevad loosi ainult dressipüksid ja T-särgid. Ja teate see jope luku kinnitõmbamine - kui riie otsustab luku vahele minna, kus ei saa enam jalgupidi kah jope seest välja ronida, siis istud tugitoolis ja nikerdad nii et nahk märg.

Aga tegelikult pole häda midagi, kõik on hästi.

Signe

Igavusest

Mul ei ole igav, minuga juhtub kogu aeg midagi. Ma ei kurda, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Täna näiteks „unustati“ mind bussist maha ühele üritusele sõites. Üritusele siiski jõudsin, sest lahendamatuid olukordi pole olemas. Minnes sinna kuhu minema pidin, pahvatasin välja: „Mul ei ole kunagi igav“. Ja ma sain inspiratsiooni.

Victor Hugo kirjutas oma „Hüljatutes“: „Kui võib endale kujutella midagi hirmsamat põrgust, kus kannatatakse, siis on see põrgu, kus tuntakse igavust.“ Minul seda põrgut pole. Eks tegelikult saab palju alguse me mõtteviisist, kirjutasin sellest kirjatükis „Pluss ja miinus maailm“. Kõik mis me elus juhtub, saab ju tõlgendada mitmeti. Miinusmõtlemisega oleksin jalutanud lihtsalt koju …. . Éks neid juhtumisi, mis me elus toimuvad, on ju mitmesuguseid. On naljakaid ja lausa halenaljakaid asju, mille peale me naerame ennast ribadeks, siia alla võin näiteks panna oma päris esimese rulluiskudel sõitmise. See protsess polnud kohe üldse mitte igav, naerda sai isuga. Aga kui inimene mu selja taga mulle isuga noa selga viskab, mis on väga valus, siis keeran ennast lihtsalt ringi ja ütlen: „Aitäh, et mu elu huvitavaks tegid, mul pole nüüd aega igavust tunda“. See muidugi ei tähenda seda, et ma seda noa selga löömist aktsepteerin ja heaks kiidan, see on ülimalt alatu tegu. Kõik sõltub meist ja meie mõtlemisest.

Tihtipeale on tänapäeva laste suust kuulda, et mul on igav. Minul küll lapsena igav ei olnud. Kogu aeg pea töötas, kuhu minna, mida teha, kuidas teha. Isegi keskkooli ajal võtsin eksamite ajal aega, et minna sõbrannaga rattaga krossirajale sõitma, kusjuures kahekesi ühe ratta peal. Lõbu oli laialt, sest tegemist oli krossirajaga, rada raske ja ettearvamatu. Mina olin muidugi see, kes seisis pakiraamil püsti ka veel, veneaegne kokkukas oli selline hea ratas, kus sai nii seista. Meie sõit ja uperkuuti lendamised olid head naeruteraapiad. Pärast oli jaksu jälle eksamiteks õppida. Nii et minu jaoks on igavus fantaasiapuudus. Alati on midagi võimalik välja mõelda, teha, toimetada. Laskem lastel ise mõelda, ärgem piirakem nende vabadust sellisel moel, kus nende eest kõik asjad ära mõtleme. Kui ema oleks kuulnud minu sellisest rattasõitmisest, kas te arvate, et ta oleks seda lubanud või veel vähem, sellist ettepanekut teinud, et minge krossirajale niimoodi sõitma? 

Nii et igavus on üks väga huvitav asi. Ma kohe nüüd mõtlen selle peale pikemalt. Mõelge Teie ka.

Signe