Muljed, äkä, pigem kirjeldus

Küsiti. Proovin siis taas üle hulga aja kirjutada.

Ei noh, mõtteid on olnud juba sellest ajast peale, kui tööd pidi hakkama kodukontoris tegema. Aga tegelikult mul pole kodukontorit. On mõlemal lapsel oma töölaud ja neid ma hõivata ei saa. Lapsed õpivad praegu ju kodus. Vaatasin nõutult oma elutoas ringi, seejärel vaatasin küsivalt keskmisele lapsele otsa. Otsuseks oli see, et tõmbasime diivanilaua pikemaks, no selliseks, kuhu 10 inimest sööma mahub. Ladusin asjad süsteemis lauale, ainult minule arusaadavas süsteemis muidugi ning keskele kõige tähtsam töövahend distantstöö ajal – arvuti.

Aga kuidas luua muus elus süsteem, kui sul on kodus kaks õppurit ja üks distantstöö tegija – õpetajana. Esimese päeva lõunaks oli tegelikult katastroof käes juba. Ei, mitte õppimise ega töötegemise koha pealt, vaid kuna pere on täies koosseisus kodus, siis tahavad nad ju süüa. Kappasime noorimaga poodi külmkapi sisu täitma. Muidu on me elu ju selline, et üks laps on Tartus ja teine Haapsalus, kolmas oma elu peal. Kui korra nädalas sai poes käidud, siis oli hästi.

Enne kodusele tööle jäämist andis tunda närvipõletik. Viimase poole aasta jooksul külastab ta mind tihti, see tähendab sümptomaatilist ravi ja lõpuks leeveneb. Nädal töötamist diivanilaua taga, kus on laud vale kõrgusega, istumine ebamugav ja nii edasi, oh ..... Õudne öö, magada ei saanud, valuvaigistid leevendust ei pakkunud. Hommik, liigun magamistoast elutoa poole ja valud võtavad „pildi tasku“. Läbi häda hakkan siiski tööle, käsi ei liigu, tahaks lausa röökida. Kiiremad tööd tehtud, suhtlen perearstiga. Vaja on eriarsti konsultatsiooni, mida pean aga ootama, kuniks normaalne elu taastub, ehk siis kui ükskord erilolukord lõpeb. Kukun valude pärast ära ka ülejärgmisel päeval ja siis veelkord ülejärgmisel päeval. Valud valudeks, aga ega käsi ka ju ei taha liikuda. Vasak käsi niigi mul selline „pooletoobine“, nüüd siis parem ka. Poissi vaja koolitöös juhendada, tahan käega näidata PP-s, kust ta mingi vidina leiaks, kuid mu käsi sõna otseses mõttes ei liigu. Kaks nädalat sümptomaatilist ravi ja olemine hakkab normaliseeruma.

Aga kuidas muidu need päeva välja näevad? Alustan tööpäeva varem, kui tööl käies. Vähemalt tunnike saan segamatult tööd teha. Ülejäänud päeva pean suutma ennast jagada. Tuge ja nõustamist vajavad mõlemad isiklikud (lapsed), jookseb selle kunstikooli neiul vahest juhe kokku ja õpetamist vajab õpiraskustega noormees. Tegelikult on see noormees tubli. Esimene nädal oli keeruline ja raske, mõne aine õppimise lõpetasime alles õhtul kell üheksa. Aga teise nädala lõpuks hakkas tekkima mingi rütm ja rutiin ning asjad on enamvähem kontrolli all. Peaaegu. Eilne päev, no mäletaks siis kellaaega, no pääle lõunat aga enne tavainimese tööpäeva lõppu, asusime poisiga kolmanda õppeaine kallale, ehk siis noormees hakkas tegema PP põhja. Lihtsalt istusin korraks diivani nurgale, ärkasin tunni pärast telefonihelina peale. Olin padjahunniku otsa magama jäänud. Diivanile pikali visata ju ei saa. Sättisin küll tööasjad diivanilauale, kui millegipärast on pool diivanit ka neid asju  täis.

Telefonihelin tähendas seda, et sain poe nimekirja. Hoiame riskirühma niipalju kui võimalik, ehk siis käin poes ning viin toidukoti vanematele ukse taha.

Eile ja täna olid  niiiii ilusad ilmad, aga välja ma neid nautima ei jõudnud.

Püsi kodus!

Signe

Ratastoolitants

Kui suudad hakkama saada sellise pisiasjaga nagu kolmeastmelisest trepist alla kukkumine, mis lõppeb kipsiga, siis on tulemuseks uus ja huvitav elu. Ennast ma kobakäpsuses ei süüdista, süüdi oli trepp!!! Trepi kolmest astmest üks on vale kõrgusega, ehk siis madalam, lisaks väga hämar koht ning ei näinud ma trepil ka kollaseid triipe. Omaarust oled küll ettevaatlik, aga noh .... nii neid luid ja sidemeid lõhutakse sõltumata vanusest.

Positiivse ja entusiasmi täis inimesena arvasin, et mis see siis ära ei ole, küll hakkama saame. Kaks korda ju käsi kipsis olnud, polnud hullu midagi vaatamata miljonile viperusele 😊 . Aga oh õudust, päev küünarkarkudega komberdamist ja mis te arvate, mis või kes keeldusid minuga koostööst. Minu käed 😢 eriti see mitmeid kordi opereeritud käsi. Egas midagi, palusin vanaisa ratastooli endale mõneks ajaks, et õnnestub toaski natuke lihtsamalt ringil liikuda. Natuke harjutamist ja oligi manööverdamine selge, kuidas kitsast kohast läbi saada või kohapeal ringi keerata.

No õhtul moosisin „teistpoolt“, läheme nüüd õue ka, ma ju päev otsa „luku“ taga istunud. Eesmärk oli vaadata, kuhu ja kuidas ratastooliga liikuma pääseb. Oma maja juures kippus see ratastool ikka „kraavi“ ehk siis muru poole vajuma. Kohe sai selgeks, et kui oled ratastooli inimene, siis pead ikka väga kõva sportlane olema, et selle kõigega toime tulla. Uus kergliiklustee on ratastoolisõbralik. „Sebra“ ja tee keskel oleva saare ületus on enamvähem, sõltub tee kallakust – allamäge minnes saab sellest väiksest servakesest ilusti üles, ülesmäge on vaja kaaslase abi. Nii – Aravete „Meie“ pood, pangaautomaat ja muud asutused selles majas. Välsiukseni jõudmine ilma kellegi kaasabita välistatud kõrge serva tõttu, poe välisuksest sissesaamine eeldab ka kaaslase abi, sest ukseava täpselt nii kitsas, et jääd oma sõrmenukkidest ilma. Poe siseuks  - jälle abi vaja 😢. Õnneks on poes ruumi liikuda. Aravete A&O poodi sisse ei saa! Apteegi juures ei käinud, seal kaldtee olemas, proovisin järgi kooli kaldtee. Kaldtee on sisehoovis, sinna jõudmiseks tuli jälle võidelda pideva kraavi vajumisega. Ratastool on tundlik igasuguste konaruste, aukude, ebatasasuste, kallete suhtes. Kaldteest üles saamiseks peab olema sportlane!

Vaataks järgi ka valla teenuskeskuse – ukseni pääs eeldab tugevat füüsist ja siis võid ratastoolis istudes vaadata treppi. Teekonda kultuurimajani ma ette ei võtnud, olin juba kutu vaatamata pidevale füüsilisele kõrvalabile. 

Ohsinamajuudasejuudas 

Signe

Hei, hei

Pole ammu kirjutanud. Toimetused on sellised, et ega arvutisse kirjutama nii aega ei leiagi. Aga katsun mõne mõtte siiski kirja panna, sest tegemist siiski „Mõttelaoga“ 😊. Ega kirjutama pannud niisama mõte, vaid ka küsijate küsivad küsimused. Vastust pole ma kahjuks saanud sellele, mis teid kõidab? 😊 Ah, see selleks 😊.

Kas teate, et kevad on käes 😊, see toob naeratuse näole. Tunnen puudust sellest, et pole kaameraga metsa pildistama jõudnud. Plaanisin küll, aga kui oled tapvalt väsinud, siis on padi armsam. Sellel ühel puhkepäeval katsud teha neid koduseid toimetusi niipalju kui suudad-saad-jõuad, aga kui puhkepäeval ärkad ka kell kuus, siis lihtsalt kustud mingil momendil. Pühapäev ei ole enam puhkepäev – siis vaatad, et laps jälle kooli saaks. Terve laupäevase päeva tegeled õppimiste koordineermise, riiete pesemise, ja nii edasi selliste toimetustega. Pühapäeval viid ta nukralt-rõõmasalt jälle bussile, et ta kooli jõuaks. Ja oh kurja, miskit ühistegevust me ette ei jõudnudki seekord võtta, niipaljukest kui meil seda ühist aega on. Aga mul on veel kaks last ja .... .

Armastan oma tööd. Mulle meeldib töö lastega. Keegi ja elu suunasid mind sinna, mida poleks uskunud ennast elu sees tegemas.

Usalda elu. (Puutepunktide elulugu, mai 2019). Eks pean usaldama. Usalda Sina ka 😏.

Signe

Aja planeerimisest

Rõõmustan Teid nüüd vahepeal ka kirjutamisega. Paus tekkis taaskord tingituna ajast:  minu oskusest, tahtmisest oma aega planeerida. Jätsin valikusse  tegevused, mis ei olnud kirjutamisega seotud. Kuigi päris kirjutamiseta ei saanud, tegin seda nö poolunesena ja mitte blogisse.

Tänane teemamõte tuli ühe inimese suust kuuldud lausest „aega laialt käes“. Meil ei ole kellelgi aega laialt käes, sest aeg liigub oma kindlas tempos ja kõigi jaoks ühtemoodi. Ei liigu minu aeg kiiremini Sinu omast ega ka vastupidi. Päeva jooksul me teeme mitmeid tegevusi, mis on seotud nii töö, pereelu, kodu, õppimise ja teate – ka mittemidagi tegemisega. Minu jaoks on aeg väärtus. Mul on kahju kulutada oma aega mittemidagi tegemise peale. Samas olen kõvasti arenenud ning selgeks teinud, et tuleb leida aega ka mitte midagi teha. Samas see mõiste – mittemidagi tegemine – iga inimene mõtestab selle enda jaoks lahti erinevalt. Kui loen raamatut, siis ühe minu tutvusringkonda kuuluva inimese arvates on see mittemidagi tegemine. Kui ma mitte midagi ei tee (noh, kui ma teile niimoodi ütlen, et ma ei tee praegu midagi), siis loen raamatut. Mulle on alati lugemine meeldinud, olen pidanud põdema selle pärast, et ma ei tee midagi ehk siis loen 😊. Enam ei põe.

Nojah, tegelikult tahtsin aja planeerimisest rääkida. Aegajalt tabad ennast mõttelt, et tegevusi on liiga palju, samas on elu õpetanud igat minutit kasulikult kasutama. Kui ma tean, et siin või seal tuleb tegevusse kasvõi kaheminutiline paus, siis kasutan selle ära. Kooliajast meenutades: kui laps kuskil uuringul oli või mingeid teste talle tehti, mis kaua aega võtsid – lugesin kohustusliku kirjandust, õppisin eksamiks või töötasin materjale läbi sealsamas arsti ukse taga. Mäletan ühes korrast, kui arst uksest väljudes kummardus, et näha loetava raamatu pealkirja 😊 käsil oli tookord raamat laste agressiivsusest.

Aega ei saa samas alati minuti täpsusega päevas ära planeerida. Noh, laste emad peaks seda teadma ju. Vahet pole, on nad suured või väikesed. „Emme, kas sa mind sinna viid“(sõidutad autoga kuhugi), „Emme, kas sa lauamängu mängid minuga?“ jne. „Jah, ikka. Aga kas sa aitaksid mul käsiloleva töö ära lõpetada?“.

Aga tahaks rohkem jõuda teha, väga palju rohkem. Kui inimesele on antud pea mõtlemiseks, siis mõne kodaniku pea jahvatab ideid rohkem välja kui keha neid teostada jõuab. Ja siis põed tegemata asjade pärast.

Inimene.

Lihtsalt inimene.

Mõnikord õnnelik, et jõudis mõtted teostada, mõnikord vihane, et ei tulnud toime tegevuste planeerimisega aega. Ja mõnikord "paganapärast" väsib ära kah.

Signe

:)

Ööpäevas on 24 tundi, nädalas seitse päeva ja nii edasi. 
Olen teadmata ajaks levist väljas...

Signe

Korraks kirjutan ka

Nonii, maja leidsin üles, mis mul vaja. Hoones sees jäin aga hätta. Maja plaan mind targemaks ei teinud. Siis tuleb käiku võtta loogika ning loogika toimis. Jõudsin sinna, kuhu mul vaja jõuda oli. Inimesi oli ukse taga üksjagu ja need inimesed olid kõik ninapidi nutitelefonis. Suhtlusajastu J. Me kõik pidime minema suhtlema, seekord silmast silma. Majast väljumisel aitas isiklikus ajus olev GPS.

Aga muidu möllan ehk siis viidan aega oma lapse korteris. Pahteldan ja krohvin, natuke värvin kah. Enamus värvimistöid tahab siiski teha see keskmine, ta lihtsalt on sinasõbram pintslite ja värvidega. Jama on selles, et üksi nokerdades on selline tunne, et ei jõua iialgi valmis. Teed ja teed, tahaks tulemust näha. Remondiks läheb vist sada aastat. Lisaks on töid, mis mehemõistuse ja käte jaoks. Aga seniks nokerdan edasi.

Vabal sekundil lõpetan poolikuid käsitööasju. Raamatud kahjuks ootavad ... neid on kaks, mis praegu pooleli, üks järjehoidjaga ühes toas ja teine teises – et siis sinna kuhu on aega tagumik maha potsatada, siis seda raamatut loen.

Korraks kirjutan ka. Siia.

Signe

Siiruviiruline maailm

Kes soovib suvel asjalik olla ning kirjutamisega tegeleda? Mina momendil mitte. Luban endale suviseid tegevusi nagu näiteks pahtliseid ja värviseid käsi 😊.

Selline see maailm ongi - siiruviiruline ning erinevates toonides. Asjalik olemine, see on täpselt nii nagu me ise enda jaoks mõtte selgeks mõtleme. Jah, mulle meeldib aegajalt mõtteid kirja panna. Samas meeldib mulle ka oma kätega midagi teha. Ok, ok, natuke muidugi läksin liiale ka nende remonttöödega - pean natuke puhkust oma kehvakestele käekestele andma, on nad mul sellised ullikesed oma olemuselt 😊. 

Kui puhkust näete siis puhake 😉
Signe

Maha kantud

Kevade hakul ühes blogipostituses kirjutasin vaid ühe lause: „Äraaetud hobused lastakse maha“. Rohkem ma seda teemat ei käsitlenud.

Võimalusel armastan lugeda. Minu lugemisvaraks ei ole ilukirjandus, ei viitsi armastusromaanidele kaasa elada. Pigem leian enda jaoks huvitavat enamuse inimeste jaoks imelikest raamatututsest. Nii ka seekord ajendas mõtteid kirja panema loetu.

Ma jõudsin sõnani loovus ning üllatusin. Hans J. Eysenck on loovust eristanud kahel viisil – loovus kui iseloomujoon ja loovus kui saavutus. Lühidalt öeldes loovus kui iseloomujoon näitab meie võimet olla looja ja loovus kui saavutus meie võimet oma tegevuse tulemusel teha midagi uut. Neid viimaseid on vähe.

Üldiselt ollakse loovuse defineerimisel suhteliselt üksmeeletus seisus.

Tänu targale raamatule tean oma peas nüüd loovuse levinumat käsitlust, kuid teile edasi ma seda anda ei oska. Veel. Pean mõtteid setitama.

Kui kirjutan loovusest, siis miks kirjutan maha kandmisest? Sest mõtted läksid laperdama lugedes lauset: „ ...kõik näivad ülistavat loovust, kuid ei armasta loomingulisi inimesi.“ („Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, lk108). Seletus sellele lausele oli üks, lihtsam on töötada inimestega, kes täidavad kiiresti ja täpselt ülesandeid.

Kas sellepärast siis kantaksegi meist mingil moel erinevad inimesed lihtsalt maha, sest nad on tülinaks? Sest meie mugav elu saab häiritud? Sest nad mõtlevad teistmoodi? Sest nad ohustavad meid ja meie edu ning saavutusi? Sest nad teevad asju teistmoodi? Sest nende loovuse tulemusel loodu võib olla midagi väga uut ning selle uue valguses näime me sõna otseses mõttes lollina? Valisin oma mõttekäikude lahti seletamiseks meelega Eysencki käsitluse loovusest 😉

Vastus ka Eysencki küsimusele, miks on nii vähe neid viimaseid?Sest me tapame nad eos.

Ei ole pessimist, olen täitsa optimist. Sellepärast kirjutangi.

Signe

Laoriiulis: https://et.wikipedia.org/wiki/Loovus ja

"Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, 2018, Tartu Ülikooli Kirjastus

Maris joonistab, lõuend

Mõned pildid lõuendil.
Head vaatamist!

Emme unistus saada seinale silmad

Sünnikodu

Aitäh!
Signe

Koduleht: https://martsy.weebly.com/minust.html

Puhkuse ootel

Nojahnoh, ootan jah 😊

Töötaja õigus ja kohustus on puhata 😊, nii lugesin targast kohast. No õigus õiguseks, aga et lausa kohustus. Mnjaa. Ja minu plaanid -  mida ma puhkuse ajal teha kõik kavatsen. Esiteks on tekkinud üks raamatuvirn, mis tahab madalamaks ladumist ehk siis lugemist. Teiseks kulub osa minu ajast pahteldamise,värvimise, krohvimise ja muu sellise peale. Pole vist puhkust, kus ma poleks selliste asjadega tegelenud. Kuskil võiks käia kah, enamvähem on suund paika pandud, marsruut veel mitte.  Tavaliselt avastame Eestimaad. No ei tõmba mind soojad maad. Esiteks kardan lennata, teiseks mida ma selle kuumaga peale hakkan ja kolmandaks, kuskil niisama peesitades saab minust natukese ajaga närvipundar 😊.

Need on mõned asjad – aga nii umbes 777 asja on veel, millega hing ihkab tegeleda.

Lihtsalt segane inimene. Istuks kiiktooli ja ei teeks midagi. No ja siis kolmandal päeval hakkaks selle kiiktooliga kiikuma. Nii peab puhkama! Sest töötaja kohustus on puhata.

Nii vana ja ikka pole veel õppinud, kuidas peab asju tegema.

Signe

Tark koht: https://www.tooelu.ee/et/tootajale/toosuhted/puhkus/puhkuse-ajakava-ja-kestus

Karjumisest

Mõned päevad tagasi lugesin lehest fotograafist, kes sattus metsas silmitsi karuga. Ei taha endale ette kujutada seda olukorda. Ise olen korra metsaretkel kaameraga käies sattunud metsanotsude söömahetkele. Vaatamata sellele, et mul kaamera kaasas oli, ei teinud ma mitte ühtegi pilti. Mu ainus mõte oli tookord, et saaks tuldud teed tagasi mindud enne kui nad mind märkavad. 😊

Lugesin lookese juures olevat Aleksei Turovski kommentaari, mida teha siis kui mõmmik metsas sinu teele satub. Mis oli esimene nõuanne? „Karjuda ei ole vaja mitte kellegi peale“. Ja minul tekkis mõttekoht. Kui laps teeb pahandust või ei kuula meie sõna, mis me tavaliselt teeme? Karjume. Kui mõne inimesega ei saa kohe kuidagi suheldud, mis me siis teeme? Karjume. No mis pagana pärast me karjume? Hea küsimus. Me ei oska teistmoodi oma hetketundeid, emotsioone väljendada.

Turovski soovitab karuga rahulikul häälel rääkida, siis loom rahuneb ja läheb minema. Kui aga karjud, siis võib ta sind rünnata.

Ehk oled jälginud kasse või koeri omavahel hetk enne seda kui nad karvupidi kokku lähevad? Nad on turris ja kurja häälega.

 Räägi lapsega ka rahuliku häälega, siis ta rahuneb.  Mõnikord võib see  rahunemine  jupike aega võtta. Suppi sa naljalt tulisena ei söö, nii et tekkinud muret, pahandust saab lapsega arutada siis, kui ta on rahunenud. „Asjaga tuleb kohe tegeleda! Muidu arvavadki, et kõike võib!“ Jah, tulebki kohe tegeleda, aga suurema tõenäosusega leiame positiivsema tee siis, kui laps on rahunenud ning valmis meiega diskussiooni laskuma.

Natuke räägin siia juurde ka konfliktidest. Konflikti olemuse oskas kaasahaaravalt lahti seletada üks minu õppejõud. Tavaliselt kui küsida, mis on konflikt, siis vastatakse, et erimeelsus. Seda kindlasti. Aga kui minule maitseb seljanka ja lauanaabrile hernesupp, siis on meil erinev arvamus lemmiksupist ehk siis erimeelsus, kuid ometigi pole me selle pärast konfliktis. Supp pole põhjustanud peretülisid. Kui ma nüüd arvan, et lauanaaber peaks ka oma lemmiksupiks seljankat pidama, siis vististi on lahti kodusõda. Konflikt ja emotsioon, need on teineteise osad.

Karjuma hakataes valame vaid õli tulle. Mõlema osapoole emotsioonid vaid kerkivad ja kerkivad. Tulemuseks konflikt.

Minu ümber on tõsiselt vahvaid inimesi, kelle silmis on sära, ind, soov muuta maailm paremaks paigaks.

Mõnikord olen aga kurvemast kurvem. Oma üleolekut näidates näitad kahjuks enda kõige haavatavamat külge.

Signe

Laoriiulis: https://www.ohtuleht.ee/880446/fotod-mul-oli-toesti-surmahirm-kujutasin-endale-ette-kuidas-ta-tombab-mind-juba-lohki-

artikkel tasuline

KÄRSITU KÄRSITUS KÄRSITUSEST

Vaidlus. Vaidlus kärsituse teemal. Lõpptulemusena pandi mind fakti ette, et pead kirjutama kärsitusest. Okei, kui inimene on nii kärsitu, et on vaidlemises kärsitu ja siis soovib kärsitult lugeda sellest, mis ma kärsitusest kirjutan, eks ma siis teen seda 😉

Mis EKI räägib? Kärsitu on läbematu või kannatamatu millegi suhtes. No kui mina oma loomuselt olen selline aeglane inimene ja ei suuda nii kiiresti vaiba otsast kinni võtta ja teine pool järjekindlalt käsklusi jagab, siis on ta kärsitu käskluste jagaja. Lapsed on aeg-ajalt kärsitud. Piisab mõnest põnevast sündmusest või ettevõtmisest, mida ta peab ootama. Need väiksemad võivad su nii ära tüüdata oma küsimistega, et millal me läheme või millal me teeme. Eksamiootel noor on enne eksamit eleveil/ärevil ja tegelikult ootab, et oh oleks see ometi juba läbi. Ütleks, et natuke kärsitu, ega siis aeg sellest mõtlemisest kiiremini ei liigu.

Natukene kärsitust on hea, see paneb sind eesmärgi poole liikuma. Palju kärsitust ei ole hea, eesmärgi poole liikudes võid vigu teha. Liigselt kiirustades jäävad olulised nüansid kahe silma vahele või saabki asi tehtud uisapäisa ülepeakaela ning tulemus ei rõõmusta kedagi.

Kärsitusest kärsitu kärsitus 😊

Armastan sõnu ja sõnademänge

Signe

Pealkirjata

Ennelõuna 

Laps tegi tagumise autoakna lahti ja siis ma kuulsin jubedat häält – põnt-põnt-põnt ja ikka noh selline mehine põdin. Ajasin suure hirmuga auto tee äärde ning kiikasin kumme – täis, loksutasin kah – paigas. Edasi sõita ikka ei julge. Püüan mehele helistada aga telefon keeldub minuga koostööst – ei lase helistada. Kaasreisja telefoni abiga saan helistatud. Võtan riski edasi sõita, peale seda tuleb teha veel üks pikem sõit ja siis koju ka jõuda. Miks auto minuga põdistas, jäi selgusetuks ka peale kanali peal käimist. 

Õhtu 

„Emme, kuule, kui ma haiglas olin siis oli seal mees, kes oli õde“ ja mis laps minuga edasi rääkida tahtis jäi kuulmata, sest me ei suutnud naeru lõpetada.

Mõtteladu 

Üks päev ei sarnane kunagi teisega. Ühelgi hommikul ei tea, milliseks vormub päev. Rutiin pole teema millest rääkida. Teemaks on enese mobiliseerimine mõttelattu mõtete kirjutamiseks.

Päikeselist kevadet ning et oleks oskust leida igas päevas see sireliõie lõhnaline hetk, mida nautida 😉

Signe

Lapse arvamus

FB on koht, kuhu saab mõnikord oma mingeid mõtteid  kirja panna. Mõne päeva tagune kõlas sedasi: Täna lastega pikapäevarühmast sööma minnes küsisin lõpuks, miks te alati võitlete selle pärast, kes õpetajaga kõrvuti saab minna. Vastuseks öeldi, et sa oled nii hea õpetaja. Ja mind nüüd siis kummitab, milline on lapse jaoks lapse arvates hea täiskasvanu? Teooriaid ma tean, täiskasvanute arvamusi asjast kah. Aga lapse/laste arvamus? Uurisin kodus oleva lapse käest, ta ei viitsinud minuga "filosofeerima" hakata ja vastas: "Igaühel oma arvamus". ... nii et jooksin ikka ummikusse ja kirusin oma õpetusi, et igaühel oma arvamus, et lihtsalt peab oskama vaielda, arutleda ning vastaspoolt kuulata.

Vastukajana kuulsin muidugi kiituseid. Aitäh nende eest. Aga vastust küsimusele ei ole mul ikkagi.

Ega mu mõtted sellest siis seisma ei jää, nemad liiguvad ikka omasoodu.

Palju me küsime laste arvamusi, mõtteid, ideid? Muidugi küsime! Aga mõnikord jääb tunne, et küsime nende arvamust siis, kui see meie täiskasvanute jaoks kasulik või mingil muul moel oluline on. Sealsamas mõni pisiasi, mida mina täiskasvanuna arvan omavat otsustusõigust, võib olla lapse jaoks elulise tähtsusega ning tema hing võib tunda ennast solvatuna, et temaga pole arvestatud. No näiteks kui kortermajas elades keelatakse muruplatsil palli mängimine, sest muidu tallatakse muru ära. Kus see laps siis mängida saab? Või mida ta siis üldse mängida tohib, kui täiskasvanu otsustab ka lihtsate lastemängude üle? Miks näiteks emana keelata kaheaastasel lapsel liivakastis mängida, tuueks põhjuseks selle, et riided saavad mustaks? Keelata puu otsa ronimist kukkumise kartuses? Aga kuidas see vilumus siis tuleb, kui mitte harjutades. Ei tea, olen emana koos lastega porilombis pläterdanud, õpetanud ja julgustanud lausa puu otsa ronima, turninud koos lastega ning koos proovinud turnides "trikke" teha. 

Igas vanuses lapsel on tema jaoks olulistes asjades oma arvamus. 

„Te tahate lihtsalt minu arvamust teada? Ja sellepärast kutsusitegi mind siia?!” Selline oli ühe väikse poisi hämmeldus, kes osales arutelul koos lasteombudsmani nõunikega. (Reinomägi, A. & Aru, A.)

Mõtlemiseks artikkel ajakirjast Sotsiaaltöö, märts 2014 Reinomägi, A. & Aru, A. „Te tahate lihtsalt minu arvamust kuulda?“
Artikli leiate selle lehe pealt:

http://www.tai.ee/et/valjaanded/ajakiri-sotsiaaltoo/loe-artikleid

Signe

Vedurivile saatel

Istun laua taga ja ees on paperilipik, et kirjutada poe nimekiri valmis. Aga ma ei suuda sinna kohe mitte midagi kirja panna, sest pea on tühi. Tühi nagu kapsas, mille lehtede vahel on õhuvahed.

Poes suutsin ainult mõnda hädavajalikku asja meenutada, mis osta tuleb, sest ainult mõned hommikused mõtted meenusid, millest kodus puudus on.

Lasen nagu auruvedur, siuh siia suunda ja siuh teise suunda. Miks mitte nagu mõni moodne kiirrong? Teate mis, mulle meeldivad vana aja asjad. Mulle meeldib eriti kohe raudtee ajalugu. Nädalapäevad tagasi käisin selle kõige pesamunamaga Paides arstil, liiklusvahendiks ühistransport. Bussijaamas palusin lapsel lugeda, mis tänavaga tegemist on – Vaksali tänav. Laps isegi teadis, mis on vaksal. Selgitamist vajas see, et Paides on kunagi raudtee olnud ning imestus selle üle oli suur.

Ei ole need auruvedurid midagi papist poisid. Kiirusrekord on aastast 1938, kus 3. juulil auruvedur Mallard saavutas katsesõidul 202 km/h (osadel andmetel 203km/h) kiiruse.

Aga praegu lasen vedurist teile vilet.

Lihtsalt nii on J

Signe

Maali. Noored. Tulevik.

„Naabrinaine, oled sa kodus“ hõiskab keegi ukse vahelt.

„Jaa, jaa, olen siin, omas kiiktoolis. Tule aga siia, lapseke“.

„Me nüüd siis läheme, tulime head aega ütlema“.

Maali naabrinoored läksid maalt ära ... linna. Neil ju laps, kel erivajadus. Riigi seaduste järgi on kõik hästi „korraldatud“, määratud vastutajad ja nii edasi, aga kallis riik ei tea tegelikust elust midagi. Tundmatu on teema, et maal ja linnas on elu erinev ning maal ei olegi võimalik asju teha nii nagu linnas. Maaelul on omad võlud, aga maal elamine on tehtud raskeks.

Maalil on mõtted. Ta tunneb ennast nagu siis kui oli noor tüdruk ja pidi otsustama ameti ja muude asjade üle ehk siis paika panema oma tuleviku. Millegipärast on täna see mõtlemine raskem. Noored lahkuvad, nad olid Maali tugi, abilised, sõbrad ja seltsilised. Kas jääda nüüd üksi siia kaugele? „Kui jälle kuskil kukun, nagu mineva aasta? Ei ole ju siis minu noori, kes mind vaatamas käivad“. No poes saab käidud ja oma toimetused ka suudab Maali ise ära teha, aga ikkagi miski kripeldab ...

Aga siin on Maali kodu, siin on õunapuu akna taga, siin on mälestused ja palju, palju erinevaid lugusid.

Maali veel jääb. Maale. Oma koju.

Head!

Signe

Vahva tegelane

Laps andis ühel päeval mulle kaks mänguasja, kas tahad. Muidugi tahtsin, see ju Mašake. No ja eks neiu teadis kah, kellele pakkuda, sest Maša ju nii vahva tegeleane.

Selle vahva tegelase pärast sattusin õhtul vaidlusesse. Miks siis? No kuidas saab see Mašake vahva tegelane olla, kui ta kogu aeg mingite lollustega hakkama saab? No aga mõtle, Maša on laps, kellel on tohutult energiat. Kahjuks ei oska ta seda päris õigesti kasutada. Pea töötab nagu koorelahutaja, kogu aeg on mingi vahva „projekt“ mõtteis ja teoksil. Noooojah, see vahva „projekt“ toob tihtipeale palju pahandust või siis sekeldusi Medvedikesele. Medvet suur inime – suure, hea ja hella südamega. Ohjah, ja nii me neid väänikuid kasvatame.

Täiskasvanud inimestena peaksime olema natukene targemad kui laps. Tihtipeale võib aga kohata samasuguseid täiskasvanuid nagu Maša – siuh, säuh ja miski värk jälle kokku „küpsetatud“. No aga ikkagi, võiksime nii palju targad olla, et kui näeme sellist energiapalli, siis võiksime aidata seda energiat õigesse kohta suunata, eks!

Laps ei ole täiskasvanu aga täiskasvanu on mõnikord laps (meelega ja mittemeelega).

Signe

Kuidas kulgeb?

Kuidas Sul läheb?

Äraaetud hobused lastakse maha ....

Nädalakaja

Hommikul, kui magamistoast välja tulin, vaatas tumbal magav kass mind väga jahmunud näoga: „Emme, kas oled natuke lolliks läinud, et juba üleval? Mina küll sinuga koos kohvitama ei tule“. Selline siis kiisukese reaktsioon kella keeramisele. Nohjah, eks need esimesed hommikud on rasked ärgata -  inimestel ma mõtlen. Kass aga pole oma arvamust nädala jooksul muutnud, tema laseb jätkuvalt edasi talveajas.

Tööle sõites häiris tuisk, nähtavus oli tuisule kohane. Hetkeks mõtlesin, et mõned aastad tagasi tegin 23. märtsil pildi märtsikellukestest. Sel aastal ei tasu neid lillekesi tuisu seest otsima minna.

Tööpäeva hommiku rikkus ära telefonikõne pesamuna koolist. Laps oli haigeks jäänud. Sel kooliaastal on noormees nii tubli olnud, et on aegajalt avaldanud soovi mitte-bussi nädalal õpilaskodusse jääda. Nii oli ta ka sel nädalavahetusel seal. Tuli tegeleda transpordi organiseerimisega. Ise ma pikka maad ei sõida, autojuht 30 kilomeetri kaugusel ja tagatipuks auto ka minu käes. Ja väljas tuisk. Ok, lõpuks saime logistika paika. Koju tormates olin tormakas, jäin kahe rekka vahele sõitma. See oli tõsiselt ebameeldiv, sest tagumine rekka oli väga pepus kinni. Kui eesolev rekka pidurdas, siis lootsin, et ehk õnnestub tast mööda lipsata. Nii kui nina välja pistsin, vaatasin traktoriga tõtt, pidurdasin ja pugesin rekka taha tagasi, ise jäin ootama kõksu selja tagant, õnneks seda ei tulnud. Moraal – tegele selle asjaga, millega praegu tegeled, mitte ära ürita nii öelda järgmist võibolla juhtuvat probleemi oma peas lahendada.

167 kilomeetrit sinna ja siis 167 kilomeetrit tagasi. Tagasitulek  oli uinutav, eks seesama hommikune kellakeeramisjärgne uue kellarežiimiga harjumine võtab aega. 

Keerasime Ristile sisse. Seal on alles jäetud pisike jupike raudteed.

Igal järgneval päeval on mul olnud mingid erinevad tunded. Teisipäeval näiteks oli kärssanud ajude tunne, kolmapäeval oli lõuad väsinud tunne ja neljapäeval: mul on vist jalad ka olemas tunne.

Igatahes tüübil õnnestus 40 kätte saada, palavikukraadi ma mõtlen.

Paraneme, vist. Palaviku oleme saanud 39 peale.

Ärge haigeks jääge ning nautige algavat kevadet!

Signe

Üks osa päevast

Sõidan. Mõned lumehelbed sajavad taevast alla. Poole tee peal panen kojamehed tööle, sest mõnele lumehelbele on lisandunud veel mõned. Enne kojujõudmist sajab juba ilusti. Kevad.

Ajalehed on mitu päeva lugemata. Aga lehe lugemine on harjumus lapsepõlvest.

Otsin uudiseid netiavarustest. Ei jõua kaugele. Leidsin uudisnupu juures olevalt pildilt enda.

Tuli meelde, et tahtsin otsida ühe bändi videot. Leidsin.

Klõpsasin järgmist videot, mis tundus huvitav. Ahah, sain targemaks. Sajaanide mäestiku kahe künka vahel on üks monstrumehitis, mida ehitati 17 aastat.

Aga terve selle aja kummitab, miks täiskasvanud ära unustavad selle, et nad ka kunagi lapsed on olnud.

Lihtsam on mõista lapsi.

Signe