„Naabrinaine, oled sa
kodus“ hõiskab keegi ukse vahelt.
„Jaa, jaa, olen siin,
omas kiiktoolis. Tule aga siia, lapseke“.
„Me nüüd siis läheme,
tulime head aega ütlema“.
Maali naabrinoored
läksid maalt ära ... linna. Neil ju laps, kel erivajadus. Riigi seaduste järgi
on kõik hästi „korraldatud“, määratud vastutajad ja nii edasi, aga kallis riik
ei tea tegelikust elust midagi. Tundmatu on teema, et maal ja linnas on elu
erinev ning maal ei olegi võimalik asju teha nii nagu linnas. Maaelul on omad
võlud, aga maal elamine on tehtud raskeks.
Maalil on mõtted. Ta tunneb
ennast nagu siis kui oli noor tüdruk ja pidi otsustama ameti ja muude asjade
üle ehk siis paika panema oma tuleviku. Millegipärast on täna see mõtlemine
raskem. Noored lahkuvad, nad olid Maali tugi, abilised, sõbrad ja seltsilised. Kas
jääda nüüd üksi siia kaugele? „Kui jälle kuskil kukun, nagu mineva aasta? Ei ole
ju siis minu noori, kes mind vaatamas käivad“. No poes saab käidud ja oma
toimetused ka suudab Maali ise ära teha, aga ikkagi miski kripeldab ...
Aga siin on Maali kodu,
siin on õunapuu akna taga, siin on mälestused ja palju, palju erinevaid
lugusid.
Maali veel jääb. Maale.
Oma koju.
Head!
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar