Vaesus, kokkuhoid, koonerdamine

Täna töö juures ütles üks töökaaslane, et vaesed on kõik need, kes saavad alla 1000 euro palka. Ta televiisorist kuulis. Ma ei vaata televiisorit, nii et ma ei oska kommenteerida. Kas ma tunnen ennast vaesena sellepärast, et ma pole kunagi sellist palka näinud? Ei. Ma ei saa endale lubada kõike mida tahan, samas leian, et ei peagi kõike endale lubama. Iga ost tuleb eelnevalt ikkagi läbi mõelda, kas seda asja on  vaja. Tühja kõhuga otse töölt tulles poodi minnes võib jah silmadega kõike süüa ja kätega korvi laduda, aga seda ei pea tegema. Ostude nimekiri telefoni vahele ja toimeta selle järgi.

Kui on vaja piskuga hakkama saada, siis õpid nii mõndagi. Ma ei lubanud kunagi omale emotsioonioste. Tegin valmis nädala menüü. Vaatasin alati seda, mida mul kodus on ning millised soodukad poes. Selle järgi koostasin nädala menüü ning poes käimise korrad. Kui tüdrukud väikesed olid, kudusin ise kindad, mütsid, kampsunid, õmblesin kleidid, püksid, isegi ühe jope ja tunkepüksid. Varemalt kirjutasin millalgi sellest, kui sul midagi ei ole ja mil moel see loomingulisusele hästi mõjus. Vanadest riietest sai teha voodikatted, pajalapid, kuumaalused pottidele-pannidele. Kodus olid ka mõnda aega kangasteljed, nii et kodu põrandad said vaipadega kenasti kaetud. Kudusin neid ka tellimise peale ja kingitusteks. Kangasteljed tõin sõbranna käest, kasutamiseks. Need olid lahti võetud. Ei teadnud ma midagi sellest, kuidas neid kokku panna, veel vähem teadsin ma kangakudumisest, lõime panemisest või käärimisest. Aga kõik on õpitav, kui on soov ja tahe. Omaette elama asudes kulus ära ka lapsepõlve seebikogu. Väärt kohad olid niinimetatud kaltsukotid, kust sai materjali lapitehnikas tööde jaoks ja ka riideid, mida sai ümber teha. Käisin aastaid ühe laheda villase mantliga, mille lihtsalt ringi tegin. Laste lasteaiakotid ja minu poekotid olid tehtud lapitehnikas, nii ei pidanud poest ostma kilekotte – igatepidi loodussäästlik ja keskkonnasõbralik lähenemine ju? Heegeldatud, tikitud linikud laudadele ja ristpistes tikitud padjad diivanile, hiljem ka lapitehnikas padjad. Kusjuures padi, mida tudides enam pea alla ei tahtnud panna, siis lapitehnikas kleit selga ja ilus küll 😉

Sinine vaip on alles, kasutusel senimaani. Aga kellele ma teised vaibad tegin või kinkisin, ei mäleta.

No jälle ma ei tea, kellele need sai, mälusopp kahtlustab, et said kingituseks.

Kudumiseks sai igasugust põnevat materjali kasutatud. Mulle meeldis see vaip väga, sest sai mõnusalt karvane. Aga kes omanikuks sai, no jälle ei mäleta.

Olen/olin ma vaene, kokkuhoidlik või kooner? Vastust ma ei saanudki 😊

Signe