Aja planeerimisest

Rõõmustan Teid nüüd vahepeal ka kirjutamisega. Paus tekkis taaskord tingituna ajast:  minu oskusest, tahtmisest oma aega planeerida. Jätsin valikusse  tegevused, mis ei olnud kirjutamisega seotud. Kuigi päris kirjutamiseta ei saanud, tegin seda nö poolunesena ja mitte blogisse.

Tänane teemamõte tuli ühe inimese suust kuuldud lausest „aega laialt käes“. Meil ei ole kellelgi aega laialt käes, sest aeg liigub oma kindlas tempos ja kõigi jaoks ühtemoodi. Ei liigu minu aeg kiiremini Sinu omast ega ka vastupidi. Päeva jooksul me teeme mitmeid tegevusi, mis on seotud nii töö, pereelu, kodu, õppimise ja teate – ka mittemidagi tegemisega. Minu jaoks on aeg väärtus. Mul on kahju kulutada oma aega mittemidagi tegemise peale. Samas olen kõvasti arenenud ning selgeks teinud, et tuleb leida aega ka mitte midagi teha. Samas see mõiste – mittemidagi tegemine – iga inimene mõtestab selle enda jaoks lahti erinevalt. Kui loen raamatut, siis ühe minu tutvusringkonda kuuluva inimese arvates on see mittemidagi tegemine. Kui ma mitte midagi ei tee (noh, kui ma teile niimoodi ütlen, et ma ei tee praegu midagi), siis loen raamatut. Mulle on alati lugemine meeldinud, olen pidanud põdema selle pärast, et ma ei tee midagi ehk siis loen 😊. Enam ei põe.

Nojah, tegelikult tahtsin aja planeerimisest rääkida. Aegajalt tabad ennast mõttelt, et tegevusi on liiga palju, samas on elu õpetanud igat minutit kasulikult kasutama. Kui ma tean, et siin või seal tuleb tegevusse kasvõi kaheminutiline paus, siis kasutan selle ära. Kooliajast meenutades: kui laps kuskil uuringul oli või mingeid teste talle tehti, mis kaua aega võtsid – lugesin kohustusliku kirjandust, õppisin eksamiks või töötasin materjale läbi sealsamas arsti ukse taga. Mäletan ühes korrast, kui arst uksest väljudes kummardus, et näha loetava raamatu pealkirja 😊 käsil oli tookord raamat laste agressiivsusest.

Aega ei saa samas alati minuti täpsusega päevas ära planeerida. Noh, laste emad peaks seda teadma ju. Vahet pole, on nad suured või väikesed. „Emme, kas sa mind sinna viid“(sõidutad autoga kuhugi), „Emme, kas sa lauamängu mängid minuga?“ jne. „Jah, ikka. Aga kas sa aitaksid mul käsiloleva töö ära lõpetada?“.

Aga tahaks rohkem jõuda teha, väga palju rohkem. Kui inimesele on antud pea mõtlemiseks, siis mõne kodaniku pea jahvatab ideid rohkem välja kui keha neid teostada jõuab. Ja siis põed tegemata asjade pärast.

Inimene.

Lihtsalt inimene.

Mõnikord õnnelik, et jõudis mõtted teostada, mõnikord vihane, et ei tulnud toime tegevuste planeerimisega aega. Ja mõnikord "paganapärast" väsib ära kah.

Signe

:)

Ööpäevas on 24 tundi, nädalas seitse päeva ja nii edasi. 
Olen teadmata ajaks levist väljas...

Signe

Korraks kirjutan ka

Nonii, maja leidsin üles, mis mul vaja. Hoones sees jäin aga hätta. Maja plaan mind targemaks ei teinud. Siis tuleb käiku võtta loogika ning loogika toimis. Jõudsin sinna, kuhu mul vaja jõuda oli. Inimesi oli ukse taga üksjagu ja need inimesed olid kõik ninapidi nutitelefonis. Suhtlusajastu J. Me kõik pidime minema suhtlema, seekord silmast silma. Majast väljumisel aitas isiklikus ajus olev GPS.

Aga muidu möllan ehk siis viidan aega oma lapse korteris. Pahteldan ja krohvin, natuke värvin kah. Enamus värvimistöid tahab siiski teha see keskmine, ta lihtsalt on sinasõbram pintslite ja värvidega. Jama on selles, et üksi nokerdades on selline tunne, et ei jõua iialgi valmis. Teed ja teed, tahaks tulemust näha. Remondiks läheb vist sada aastat. Lisaks on töid, mis mehemõistuse ja käte jaoks. Aga seniks nokerdan edasi.

Vabal sekundil lõpetan poolikuid käsitööasju. Raamatud kahjuks ootavad ... neid on kaks, mis praegu pooleli, üks järjehoidjaga ühes toas ja teine teises – et siis sinna kuhu on aega tagumik maha potsatada, siis seda raamatut loen.

Korraks kirjutan ka. Siia.

Signe

Siiruviiruline maailm

Kes soovib suvel asjalik olla ning kirjutamisega tegeleda? Mina momendil mitte. Luban endale suviseid tegevusi nagu näiteks pahtliseid ja värviseid käsi 😊.

Selline see maailm ongi - siiruviiruline ning erinevates toonides. Asjalik olemine, see on täpselt nii nagu me ise enda jaoks mõtte selgeks mõtleme. Jah, mulle meeldib aegajalt mõtteid kirja panna. Samas meeldib mulle ka oma kätega midagi teha. Ok, ok, natuke muidugi läksin liiale ka nende remonttöödega - pean natuke puhkust oma kehvakestele käekestele andma, on nad mul sellised ullikesed oma olemuselt 😊. 

Kui puhkust näete siis puhake 😉
Signe

Maha kantud

Kevade hakul ühes blogipostituses kirjutasin vaid ühe lause: „Äraaetud hobused lastakse maha“. Rohkem ma seda teemat ei käsitlenud.

Võimalusel armastan lugeda. Minu lugemisvaraks ei ole ilukirjandus, ei viitsi armastusromaanidele kaasa elada. Pigem leian enda jaoks huvitavat enamuse inimeste jaoks imelikest raamatututsest. Nii ka seekord ajendas mõtteid kirja panema loetu.

Ma jõudsin sõnani loovus ning üllatusin. Hans J. Eysenck on loovust eristanud kahel viisil – loovus kui iseloomujoon ja loovus kui saavutus. Lühidalt öeldes loovus kui iseloomujoon näitab meie võimet olla looja ja loovus kui saavutus meie võimet oma tegevuse tulemusel teha midagi uut. Neid viimaseid on vähe.

Üldiselt ollakse loovuse defineerimisel suhteliselt üksmeeletus seisus.

Tänu targale raamatule tean oma peas nüüd loovuse levinumat käsitlust, kuid teile edasi ma seda anda ei oska. Veel. Pean mõtteid setitama.

Kui kirjutan loovusest, siis miks kirjutan maha kandmisest? Sest mõtted läksid laperdama lugedes lauset: „ ...kõik näivad ülistavat loovust, kuid ei armasta loomingulisi inimesi.“ („Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, lk108). Seletus sellele lausele oli üks, lihtsam on töötada inimestega, kes täidavad kiiresti ja täpselt ülesandeid.

Kas sellepärast siis kantaksegi meist mingil moel erinevad inimesed lihtsalt maha, sest nad on tülinaks? Sest meie mugav elu saab häiritud? Sest nad mõtlevad teistmoodi? Sest nad ohustavad meid ja meie edu ning saavutusi? Sest nad teevad asju teistmoodi? Sest nende loovuse tulemusel loodu võib olla midagi väga uut ning selle uue valguses näime me sõna otseses mõttes lollina? Valisin oma mõttekäikude lahti seletamiseks meelega Eysencki käsitluse loovusest 😉

Vastus ka Eysencki küsimusele, miks on nii vähe neid viimaseid?Sest me tapame nad eos.

Ei ole pessimist, olen täitsa optimist. Sellepärast kirjutangi.

Signe

Laoriiulis: https://et.wikipedia.org/wiki/Loovus ja

"Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, 2018, Tartu Ülikooli Kirjastus

Maris joonistab, lõuend

Mõned pildid lõuendil.
Head vaatamist!

Emme unistus saada seinale silmad

Sünnikodu

Aitäh!
Signe

Koduleht: https://martsy.weebly.com/minust.html

Puhkuse ootel

Nojahnoh, ootan jah 😊

Töötaja õigus ja kohustus on puhata 😊, nii lugesin targast kohast. No õigus õiguseks, aga et lausa kohustus. Mnjaa. Ja minu plaanid -  mida ma puhkuse ajal teha kõik kavatsen. Esiteks on tekkinud üks raamatuvirn, mis tahab madalamaks ladumist ehk siis lugemist. Teiseks kulub osa minu ajast pahteldamise,värvimise, krohvimise ja muu sellise peale. Pole vist puhkust, kus ma poleks selliste asjadega tegelenud. Kuskil võiks käia kah, enamvähem on suund paika pandud, marsruut veel mitte.  Tavaliselt avastame Eestimaad. No ei tõmba mind soojad maad. Esiteks kardan lennata, teiseks mida ma selle kuumaga peale hakkan ja kolmandaks, kuskil niisama peesitades saab minust natukese ajaga närvipundar 😊.

Need on mõned asjad – aga nii umbes 777 asja on veel, millega hing ihkab tegeleda.

Lihtsalt segane inimene. Istuks kiiktooli ja ei teeks midagi. No ja siis kolmandal päeval hakkaks selle kiiktooliga kiikuma. Nii peab puhkama! Sest töötaja kohustus on puhata.

Nii vana ja ikka pole veel õppinud, kuidas peab asju tegema.

Signe

Tark koht: https://www.tooelu.ee/et/tootajale/toosuhted/puhkus/puhkuse-ajakava-ja-kestus