:)

Ööpäevas on 24 tundi, nädalas seitse päeva ja nii edasi. 
Olen teadmata ajaks levist väljas...

Signe

Korraks kirjutan ka

Nonii, maja leidsin üles, mis mul vaja. Hoones sees jäin aga hätta. Maja plaan mind targemaks ei teinud. Siis tuleb käiku võtta loogika ning loogika toimis. Jõudsin sinna, kuhu mul vaja jõuda oli. Inimesi oli ukse taga üksjagu ja need inimesed olid kõik ninapidi nutitelefonis. Suhtlusajastu J. Me kõik pidime minema suhtlema, seekord silmast silma. Majast väljumisel aitas isiklikus ajus olev GPS.

Aga muidu möllan ehk siis viidan aega oma lapse korteris. Pahteldan ja krohvin, natuke värvin kah. Enamus värvimistöid tahab siiski teha see keskmine, ta lihtsalt on sinasõbram pintslite ja värvidega. Jama on selles, et üksi nokerdades on selline tunne, et ei jõua iialgi valmis. Teed ja teed, tahaks tulemust näha. Remondiks läheb vist sada aastat. Lisaks on töid, mis mehemõistuse ja käte jaoks. Aga seniks nokerdan edasi.

Vabal sekundil lõpetan poolikuid käsitööasju. Raamatud kahjuks ootavad ... neid on kaks, mis praegu pooleli, üks järjehoidjaga ühes toas ja teine teises – et siis sinna kuhu on aega tagumik maha potsatada, siis seda raamatut loen.

Korraks kirjutan ka. Siia.

Signe

Siiruviiruline maailm

Kes soovib suvel asjalik olla ning kirjutamisega tegeleda? Mina momendil mitte. Luban endale suviseid tegevusi nagu näiteks pahtliseid ja värviseid käsi 😊.

Selline see maailm ongi - siiruviiruline ning erinevates toonides. Asjalik olemine, see on täpselt nii nagu me ise enda jaoks mõtte selgeks mõtleme. Jah, mulle meeldib aegajalt mõtteid kirja panna. Samas meeldib mulle ka oma kätega midagi teha. Ok, ok, natuke muidugi läksin liiale ka nende remonttöödega - pean natuke puhkust oma kehvakestele käekestele andma, on nad mul sellised ullikesed oma olemuselt 😊. 

Kui puhkust näete siis puhake 😉
Signe

Maha kantud

Kevade hakul ühes blogipostituses kirjutasin vaid ühe lause: „Äraaetud hobused lastakse maha“. Rohkem ma seda teemat ei käsitlenud.

Võimalusel armastan lugeda. Minu lugemisvaraks ei ole ilukirjandus, ei viitsi armastusromaanidele kaasa elada. Pigem leian enda jaoks huvitavat enamuse inimeste jaoks imelikest raamatututsest. Nii ka seekord ajendas mõtteid kirja panema loetu.

Ma jõudsin sõnani loovus ning üllatusin. Hans J. Eysenck on loovust eristanud kahel viisil – loovus kui iseloomujoon ja loovus kui saavutus. Lühidalt öeldes loovus kui iseloomujoon näitab meie võimet olla looja ja loovus kui saavutus meie võimet oma tegevuse tulemusel teha midagi uut. Neid viimaseid on vähe.

Üldiselt ollakse loovuse defineerimisel suhteliselt üksmeeletus seisus.

Tänu targale raamatule tean oma peas nüüd loovuse levinumat käsitlust, kuid teile edasi ma seda anda ei oska. Veel. Pean mõtteid setitama.

Kui kirjutan loovusest, siis miks kirjutan maha kandmisest? Sest mõtted läksid laperdama lugedes lauset: „ ...kõik näivad ülistavat loovust, kuid ei armasta loomingulisi inimesi.“ („Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, lk108). Seletus sellele lausele oli üks, lihtsam on töötada inimestega, kes täidavad kiiresti ja täpselt ülesandeid.

Kas sellepärast siis kantaksegi meist mingil moel erinevad inimesed lihtsalt maha, sest nad on tülinaks? Sest meie mugav elu saab häiritud? Sest nad mõtlevad teistmoodi? Sest nad ohustavad meid ja meie edu ning saavutusi? Sest nad teevad asju teistmoodi? Sest nende loovuse tulemusel loodu võib olla midagi väga uut ning selle uue valguses näime me sõna otseses mõttes lollina? Valisin oma mõttekäikude lahti seletamiseks meelega Eysencki käsitluse loovusest 😉

Vastus ka Eysencki küsimusele, miks on nii vähe neid viimaseid?Sest me tapame nad eos.

Ei ole pessimist, olen täitsa optimist. Sellepärast kirjutangi.

Signe

Laoriiulis: https://et.wikipedia.org/wiki/Loovus ja

"Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, 2018, Tartu Ülikooli Kirjastus

Maris joonistab, lõuend

Mõned pildid lõuendil.
Head vaatamist!

Emme unistus saada seinale silmad

Sünnikodu

Aitäh!
Signe

Koduleht: https://martsy.weebly.com/minust.html

Puhkuse ootel

Nojahnoh, ootan jah 😊

Töötaja õigus ja kohustus on puhata 😊, nii lugesin targast kohast. No õigus õiguseks, aga et lausa kohustus. Mnjaa. Ja minu plaanid -  mida ma puhkuse ajal teha kõik kavatsen. Esiteks on tekkinud üks raamatuvirn, mis tahab madalamaks ladumist ehk siis lugemist. Teiseks kulub osa minu ajast pahteldamise,värvimise, krohvimise ja muu sellise peale. Pole vist puhkust, kus ma poleks selliste asjadega tegelenud. Kuskil võiks käia kah, enamvähem on suund paika pandud, marsruut veel mitte.  Tavaliselt avastame Eestimaad. No ei tõmba mind soojad maad. Esiteks kardan lennata, teiseks mida ma selle kuumaga peale hakkan ja kolmandaks, kuskil niisama peesitades saab minust natukese ajaga närvipundar 😊.

Need on mõned asjad – aga nii umbes 777 asja on veel, millega hing ihkab tegeleda.

Lihtsalt segane inimene. Istuks kiiktooli ja ei teeks midagi. No ja siis kolmandal päeval hakkaks selle kiiktooliga kiikuma. Nii peab puhkama! Sest töötaja kohustus on puhata.

Nii vana ja ikka pole veel õppinud, kuidas peab asju tegema.

Signe

Tark koht: https://www.tooelu.ee/et/tootajale/toosuhted/puhkus/puhkuse-ajakava-ja-kestus

Karjumisest

Mõned päevad tagasi lugesin lehest fotograafist, kes sattus metsas silmitsi karuga. Ei taha endale ette kujutada seda olukorda. Ise olen korra metsaretkel kaameraga käies sattunud metsanotsude söömahetkele. Vaatamata sellele, et mul kaamera kaasas oli, ei teinud ma mitte ühtegi pilti. Mu ainus mõte oli tookord, et saaks tuldud teed tagasi mindud enne kui nad mind märkavad. 😊

Lugesin lookese juures olevat Aleksei Turovski kommentaari, mida teha siis kui mõmmik metsas sinu teele satub. Mis oli esimene nõuanne? „Karjuda ei ole vaja mitte kellegi peale“. Ja minul tekkis mõttekoht. Kui laps teeb pahandust või ei kuula meie sõna, mis me tavaliselt teeme? Karjume. Kui mõne inimesega ei saa kohe kuidagi suheldud, mis me siis teeme? Karjume. No mis pagana pärast me karjume? Hea küsimus. Me ei oska teistmoodi oma hetketundeid, emotsioone väljendada.

Turovski soovitab karuga rahulikul häälel rääkida, siis loom rahuneb ja läheb minema. Kui aga karjud, siis võib ta sind rünnata.

Ehk oled jälginud kasse või koeri omavahel hetk enne seda kui nad karvupidi kokku lähevad? Nad on turris ja kurja häälega.

 Räägi lapsega ka rahuliku häälega, siis ta rahuneb.  Mõnikord võib see  rahunemine  jupike aega võtta. Suppi sa naljalt tulisena ei söö, nii et tekkinud muret, pahandust saab lapsega arutada siis, kui ta on rahunenud. „Asjaga tuleb kohe tegeleda! Muidu arvavadki, et kõike võib!“ Jah, tulebki kohe tegeleda, aga suurema tõenäosusega leiame positiivsema tee siis, kui laps on rahunenud ning valmis meiega diskussiooni laskuma.

Natuke räägin siia juurde ka konfliktidest. Konflikti olemuse oskas kaasahaaravalt lahti seletada üks minu õppejõud. Tavaliselt kui küsida, mis on konflikt, siis vastatakse, et erimeelsus. Seda kindlasti. Aga kui minule maitseb seljanka ja lauanaabrile hernesupp, siis on meil erinev arvamus lemmiksupist ehk siis erimeelsus, kuid ometigi pole me selle pärast konfliktis. Supp pole põhjustanud peretülisid. Kui ma nüüd arvan, et lauanaaber peaks ka oma lemmiksupiks seljankat pidama, siis vististi on lahti kodusõda. Konflikt ja emotsioon, need on teineteise osad.

Karjuma hakataes valame vaid õli tulle. Mõlema osapoole emotsioonid vaid kerkivad ja kerkivad. Tulemuseks konflikt.

Minu ümber on tõsiselt vahvaid inimesi, kelle silmis on sära, ind, soov muuta maailm paremaks paigaks.

Mõnikord olen aga kurvemast kurvem. Oma üleolekut näidates näitad kahjuks enda kõige haavatavamat külge.

Signe

Laoriiulis: https://www.ohtuleht.ee/880446/fotod-mul-oli-toesti-surmahirm-kujutasin-endale-ette-kuidas-ta-tombab-mind-juba-lohki-

artikkel tasuline