Tuisk ja libe tee

No ma mõtlesin, et paneks kirja oma tubliduse. Oma arust olin väga tubli. Nii, ja kuskohas? Ikka tuisusel maanteel sõites 😊 ei, ma ei sõitnud kraavi, ausõna 😊 Minu jaoks on tuisuga sõitmine ekstreemsport. Teadjad teavad, milline on minu käe ja minu omavaheline koostöömudel 😊 Sellepärast on ka halvad teeolud minu jaoks ekstreemsport. No esiteks imestan ma alati neid rallijaid, kes minust mööda rallivad. Kui tee on libe-libe-libe, sulbine ja lisaks tuul kah sellne, mis kõrge auto kõikuma paneb, siis ei suuda ma kuidagi arendada kiirust 90 kilomeetrit tunnis 😊 Sõidan vastavalt teeoludele, sest oluline on jõuda sihtpunkti. Teiseks ... sama, mis esiteks ja kolmandaks, sama mis esiteks 😊 Tallinn-Tartu maanteele jõudes oli nautimiseks sõna otseses mõttes lumekeeris. Pärast uudistest lugesin õnnetustest Tallinn- Tartu maanteel ... 😡

Palun olgem ettevaatlikud, liikleme vastavalt teeoludele.

Turvalist liiklemist!

Signe 

Kuidas ennast tunda ...

... kui manustatava tee kogus on pöördvõrdelises seoses lõõride läbilaskvuse ja aevastamise intensiivsusega? No näedsa, suutsin üle hulga saja aasta haigeks jääda, olin selle tunde totaalselt ära unustanud. Arvasin, et olen õppinud õigel ajal asjale pihta saama, kui tõbi tahab tulla ja vormistada kiiremas korras vasturünnak. Seekord läks natuke teisiti. Suutsin töö juures oma pisikese kabineti korralikult pisikuid täis aevastada. Mis siis muud, kui et tuleb ennast ravima hakata. Teed läks ohtralt sisse, mida rohkem seda tarbisid, seda hullemaks aevastamine muutus. Nojah, ega ma kade ka polnud (ettevaatust, nüüd tuleb alkoholireklaam), lisasin teele ka Jägermeistrit. Lisaks muudele ravimitele kuulus menüüsse põdrasamblatee. Olete proovinud? Hehe 😊 See on ikka päris hullu maitsega asi. Ühesõnaga, täielikult raisus olemine. Vaatasin aknast õue ja tundsin nukrust. Väljas oli fantastiline ilm pildistamiseks ja ma ei suutnud mõelda muud kui et tahan magada, sest magada ei saa, kuna lõõrid ei käi läbi. Ja kui õnnestubki mingil moel tukastama jääda, siis ärkad selle peale, kui tunned kuidas nina seest kõditab.

Huh

Signe

Mõttepaus

Kui laps kasvab liiga kiiresti, siis on vaja minna poodi ning osta parajamad riided. Ja et midagi saada, tuleb minna suurde kaubanduskeskusesse, sest ilma proovimata ei saa ning hea hind on ka oluline. Suures linnas suures poes jälgisin inimesi. On see tarbimishullus, on see vajadus, on see ajatäitmine, kvaliteetaeg? Igatahes suutsin häda pärast paarist poest läbi hüpata ja vajalikud asjad saada, õnneks ei pidanud väga palju otsima. Asjad käes, siis minekut. Hirm tuli peale, et muutun samasuguseks massiks.

Keskmine laps kinkis mulle jõuludeks raamatupoe kinkekaardi, realiseerisin selle raamatuks. Jõudsin lugemisega lehekülg 79 ja jäin toppama, sest tekkis mõttepaus. Linnaskäik ja inimeste jälgimine kaubanduskeskuses segunes selle mõttepausiga. Carl Gustav Jung oma „Analüütilises psühholoogias“ räägib kollektiivsest mitteteadvusest. „Kollektiivses mitteteadvuses te olete teisest rassist inimesega identne, ... „(C.G. Jung, lk 79). Et kui oled kuskil kellegi hulgas, siis oled mingil moel selle hulgaga samasugune.

On olemas ju ütluski: ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes oled sina.

Mina oma mõttepausist sain üle, saan nüüd edasi lugeda raamatut. Kahjuks Teile ma seda tekkinud mõttepausi lahti seletada ei osanud. Luban, et ei kirjuta enam nii keerulistest asjadest 😉

Järgmise keerulise asjani 😉

Signe

 Laoriilulis Carl Gustav Jung „Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika“ 2017

Lihtne ja keeruline

Kõige keerulisem on lihtne asi, no see on teada ammu, aga ühel päeval nii öelda avastasin uuesti. Tegelikult teemat enam ei mäleta, millest see avastus tuli. Täna avastasin vastupidist, kõige lihtsam on keeruline asi. Miks nii? Mis asjad on tavaliselt keerulised? Probleemide lahendamised, konfliktolukorrad ja kõik muu selline. Ütlete, et need ongi keerulised. No mingis mõttes jah. Aga teate, keeruliseks lähevad nad siis kui algne põhjus on unustatud, meelest läinud. Kui lapsed omavahel tülli lähevad, siis emana jõuad sa neid lahendama alles siis, kui nad sinu juurde „kaebama“ tulevad. Konflikti lahendamine on keeruline, sest astud ju mängu poole pealt. Üks räägib ühte ja teine teist. Kui nii teevad, siis on isegi hästi, tegelikult kui hakkad asja tuumani trügima, siis ega nad ei oskagi täpselt kirjeldada, millest siis see tüli alguse sai. Toimub „kaklus“ nii öelda „kakluse“ pärast. Oh, ärge nüüd arvake, et mu lapsed ainult kraaklevad ja kaklevad omavahel, eks nad mõnikord nagistavad jah. Me kõik teeme seda, sest inimestena oleme erinevad, mõistame asju erinevalt ja tõlgendame olukordi-inimesi nii öelda omast vaatenurgast. Kui oma lapsi „maid“ jagamas vaatan, siis näen, ega me täiskasvanud pole paremad. Tihti on ju mingi erimeelsuse tekkides meil puudus oskusest olukorda mõistlikult lahendada ja just sellepärast, et kui juba sõneluseks läheb, ununeb see, miks läks sõneluseks. Lumepalli veerema lükates kasvab see suuremaks. Kõrvalvaatajana laste kraaklemist vaadates saan öelda: aitab, see piisavalt suur pall, et lumememme ehitada.

Erimeelsused tuleb lahendada, aga ära tülitse tülitsemise pärast vaid räägi selgeks erimeelsus.

Signe

Laoriiulis mu oma kolm last 😊

Aasta

Aasta vahetub peagi. Kas peaks tegema sellest kokkuvõtte? Proovin. 

Mis ma siis teinud olen? Eks blogilugeja teab, sest ühte ja teist olen pajatanud ka oma tegemistest lisaks mõtete ladumisele. Kiikasin oma aasta mõtteid, millised need siis on olnud. Kõige loetum postitus blogis räägib tütre valikulisest mutismist ja tundest kui ei suutnud enam vaiki olla. See kurbuse tunne, kui sinu aastatega saavutatu tahtis käest kaduda; edusammud, mille nimel on vaeva nähtud, kippusid käest libisema ja seda ainult sellepärast, et kõik arvavad, et nad teavad kuidas on kõige õigem, ise tegelikult teemasse ei süvene .... Madalseisu saime lahendatud, me ei anna lihtsalt alla. Kui soovid aidata, siis esmalt mõtle, ega sa oma tegutsemisega asju hullemaks ei tee. Uuri enne palun, mis on oluline ja millist abi tegelikult vajatakse. 

http://siisimotteladuja.blogspot.com.ee/2017/01/ei-saa-mitte-vaiki-olla.html

Sellel aastal tuli blogisse ka üks proua, kel nimeks Kükametsa Maali. Ta käib küll harva, kuid sellegipoolest avaldab ta aegajalt oma vanainimese mõtteid. Aga mitte ainult, Maali tuli koos aruteluga haldusreformist ja utilitarismist. Utilitarismi kohta on hea raamatu kirjutanud Igor Gräzin. Sügisel lehest  ühte Gräzini arvamuslugu lugedes kirjutas ta ka Kükametsast. See selleks. https://www.ohtuleht.ee/843250/igor-grazin-haldusreformi-probleemid-alles-algavad

 http://siisimotteladuja.blogspot.com.ee/2017/04/miks-on-nii-ja-mitte-teisiti.html

Vaieldamatu lemmik on Teile olnud postitus mu tütre piltidest. Aitäh.

http://siisimotteladuja.blogspot.com.ee/2017/07/maris-joonistab.html

Kiire ülevaade minu tegemistest ka siis selle aasta jooksul. Aasta 2016 lõppes minu jaoks sellega, et olin kipsis. Uue aasta algus tähendas taastumist, mis aga ei läinud hästi. Selleks, et käsi uuesti mingil määral toimesse saada, tähendas tüsistuste likvideerimst ning seejärel taastusravi. See tähendab omakorda seda, et kõike ma enam vasaku käega teha ei saa, pean koormustega ettevaatlik olema, motoorika on narrivõitu ja noh aegajalt suudab see käsi mul ikka kopsu üle maksa ka tõmmata, kui näiteks maha pillatud toorest kanamuna peab koristama hakkama. Oma endisele ametile pidin nägemist ütlema.

Kevadel, mis kevadel, ikka suve hakul panin selga ilusa kleidi ning käisin tõin koju paberi, mis anti tasuks kolme aasta töö/õppimise eest. Omandasin sotsiaaltöötaja kutse ning sügisel alustasin antud valdkonnas ka tööd. 

Ainus asi, millega ma rahul ei ole, on see, et pole saanud kaamerat kätte võtta niipalju kui varasemalt. Mõnusaid kolamisi ja looduspilte olen saanud vähe teha. See eest olen sattunud mõnele üritusele, kus on saanud teha mõned klõpsud. Lisaks väsis mu vana "seebikarp" enne ühte tähtsat sündmust, kus pidin olema "operaatoriks" ja õhtujuhiks ning muretsesin uue "seebikarbi". Uue masina tundma õppimiseks aega ei olnud .... vaatamata sellele saab uue "seebikarbiga" viis pluss pilte.

Aasta on olnud mitmekesine. Olen kohanud, tuttavaks saanud väga paljude uute inimestega. Saanud uusi mõtteid, kogemusi, teadmisi. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen seda – et kui vähe ma tegelikult tean. Aga seda, mida ma tean – jagan ka Teiega.

Tänud kaasaelajatele!

Kaunist aastavahetust!

Signe

Kaunist jõuluaega!

Ma ei taha kirjutada suuri sõnu. Püüan väljendada suuri tundeid - armastage oma lähedasi. Hoidkem üksteist, hinnake seda mis meil on, väärtustage hetki koos laste, vanemate, sõpradega - inimestega, kes on meile tähtsad ja keda me kiiretel aegadel võibolla kipume ära unustama. Kallistage, öelge hea sõna, olgem olemas.

Armastusega

Perekeskset jõuluaega Teile!

Signe

Küsimuste esitamine

Ega sa salatid ei soovi? Aaa, eee, tänan, ei soovi.

Ega teil kliendikaarti ei ole? Mida? On ikka.

Ma tegin salatit, ega te seda kaasa ei soovi, saaksin panna? Ei, tänan, vist ei soovi.

Sa vist täna minu juurest läbi ei saa hüpata? Kas tahad siis, et tulen või ei tule? Ma ei saa su küsimusest aru.

Ma ei tea, kuidas peaksin küll vastama küsimustele, kui minult küsitakse küsimus moel, kus on sees sõna EI. Vastus on juba küsimusse sisse kirjutatud ju. Ma siis tõesti ei soovi, ei ole, ei saa. Üritan viisakas olla 😊.

Poleks mõelnud sellise asja peale, kui sel nädalal poleks juhtunud kuulma eitavas vormis esitatud küsimusi.

Kas salatit soovid? Lause lühem ja mõistetavam. Vastus ei või jaa. Aga jah, kui soovid et külalised sinu salatit ära ei sööks, siis küsi eitavalt 😊 sel juhul on lootust, et seda ära ei sööda 😊.

Palun kliendikaarti või küsimusena: kas teil on kliendikaarti?

Ehk oli nädal lihtsalt selline? Aga jälgin tähelepanelikumalt, kuidas me küsimusi esitame 😊 😉

Signe