Virisen või olen kriitiline?

Virr virr virr virisema. Ja seda virinat tuleb aga isuga, ma ei näe kuskilt lõppu. Oh meid inimhingi küll. EKI andis mulle virisemise kohta erinevaid sõnu, hädaldama, kaeblema, nurisema.

Miks me viriseme? Ma ei virise, minu arvamus on kriitiline – sellisena võiks kõlada vabandus. Kuskohast läheb siis piir virisemise ja kriitika vahel? Mulle tundub, et see on ikka väga õhkõrn. Kriitiline meel peab olema, muidu ei liigu asjad paremuse poole edasi. Samas leian, kui oskan olla kriitiline, siis oskan asjadele välja pakkuda lahendusi või muul moel tegeleda probleemiga. Virisejana teen suu lahti ja nõuan. Ise jälgin eemalt ning kõigele lisaks tegelen süüdistamisega (virisemisega) ning viskan õhku tuhandeid mikse. Nii et õppigem vahet tegema mõistlikul kriitikal ja virisemisel.

Tahad asju paremaks muuta? Aga palun! Hakka tegutsema ja ära näita oma naabri peale näpuga, nagu väike laps.

Mis meid virisema paneb? Me pole rahul mingi antud olukorraga. Mis siis teha? Võiks mõelda kõigepealt tekkinud olukorra üle, mis asi on see nüüd ja praegu, mis mind virisema paneb. Sõnastada enda jaoks tekkinud tunne – enda jaoks, mitte teisi süüdistades. Seejärel mõelda, millised on minu soovid – jälle et ei suunaks seda soovi teiste kaela, vaid paku välja tegevus, kuidas olukorda parandada. Tulemuseks peaks olema koostöö. On ju meie elus tavaliseks saanud, et on inimesi, kes tegutsevad, teevad, organiseerivad ja teine pool on siis selliseid, kes ainult virisevad tegutseja inimese tehtu/tehtava üle. Õppigem siis seda õhkõrna piiri nägema/tundma, tahame ju tegelikult kõik, et elus asjad paremaks muutuks ükskõik siis mis valdkonnas, selleks peame me õppima ka ise asjade parandamisele kaasa aitama ja mõistlikul moel.

Küsimus Teile, kas ma praegu virisesin või olin kriitiline?

Signe

Pärlid meie elus

 

Meie lapsed on pärliteks meie elus. Nad annavad sihi, teekonna, nad on meie tulevik. Oleme uhked oma võsukeste tegemiste, saavutuste üle. Mõnikord oleme ka kurvad, õnnetud, pahased, sest nad suudavad pahandust teha või siis pole me lapsevanematena nende saavutustega rahul. Aga tegelikult on lastest rõõmu ikkagi ju rohkem, kui muid negatiivseid tundeid. Mõnikord aga võib elu olla selline „kurjem“ ja annab lapsele terviseprobleemid. Lapsevanemana oled pandud sellisel juhul tõsiselt „rakkesse“. Küll kappad arstide vahet, kurvastad, kui saad arstilt halbu uudiseid, lähed rõõmust segaseks, kui kuuled paranemisest. Mõtled, nuputad, võimled, teed lapsega harjutusi, istud ja õpid temaga koos läbi mängu – püüad kõike teha nii, et laps õpiks ka ise tundma rõõmu oma edusammudest. Vead teda taastusravisse, paned pea tööle, kuidas mittemillestki nuputada vahendeid, mänge, tegevusi tema arendamiseks. Suur osa erivajadustega laste vanematest elavad kui topeltelu, kes teevad mis aga vähegi võimalik oma lapse heaks on teha, samas peavad nad tööl käima, sest elama peab kusagil ja kõhutäis maksab ka midagi, riideid on selga vaja jne. Kui paljud peavad vastu sellele koormusele? Ma ei tea.

Tegelikult ei olnud mul mõttes kirjutada sellest vaevast ja valust. Laps on rõõm, suuuuuuur rõõm. Enamus lapsevanemaid tõesti rabelevad, et võimaldada oma erivajadusega lapsele parim. Mõnikord tähendab see üle mõistuse „lolli“ rabelemist. Lapse tervisemured tähendavad lapsevanemale praegusel momendil tõsist liiklemist mitmete erinevate instantside vahet. Tervis – meditsiiniasutus, haridus – haridusasutus, teenused – sotsiaalvaldkond  (ehk siis ühed teenused) ja rehabilitatsioon (ehk siis teised teenused). Tihtipeale juhtub, et nii mõnigi teenus dubleerib teist – näiteks käid lapsega rehabilitatsiooniasutuses logopeedi teenusel ja seda pakub ka kool, või hoopis vastupidi, kool keeldub sinu lapsele logopeedi teenust andmast vaatamata vajadusele, sest eelmisel aastal said sa rehabilitatsiooniasutusest seda teenust. Kuna neid erinevaid instantse on mitu, siis võib ka kõige püüdlikumal lapsevanemal tekkida segadus, et siis kelle poole ma mingi murega pöörduma pean. See süsteem on tegelikult üks paras Körtpärtli särk.

Reet Rääk on teinud ettepaneku erinevate teenuste sidustatud mudeli. Probleemid on väga hästi lahti kirjutatud ning ettepanekud on asjalikud. Seda oli hea lugeda selles suhtes, et on aru saada, et inimene ei istu kuskil „kõrgemal“, vaid on olnud kahe jalaga maa peal. Mul õnnestus viibida kohtumisel ministeeriumi esindajatega ning kasutasin võimalust küsimus õhku visata. Esimese „hurraaga“ ma oma küsimusele: kelle asi on HEV lapsed, ei saanud. Vastus rahuldas mind sellel määral, et seesama teenuste sidustatud mudeli ettepanek on töös ja lootust on, et lapsevanemal läheb natuke kergemaks ning lõppeb ka lõputu raha raiskamine teenuste dubleerimise osas. Peale kohtumist püüdsin ikkagi kinni mulle vastuse andnud inimese ja kordasin küsimust: „kelle mure on HEV lapsed?“. Lähtuvalt perekonnaseadusest on see lapsevanema mure. Jah, seda ma tean isegi. Oskan seaduseid lugeda ja ma arvan, et enamus lapsevanemad ju rabelevadki selle nimel, et oma tervisemuredega lapsele võimaldada parim, mis antud olukorras on. Muretsen nende laste pärast, keda ei märgata, kelle vanematel puuduvad oskused, tahtmine, jaks, võimalused ja mis iganes mured või probleemid. Kes küll peaks märkama õigeaegselt, et miskit on halvasti? Õigeaegne märkamine on väga oluline!

http://erivajadus.ee/uritused/

Eesti rahva tuleviku jaoks peaks olema iga laps väärtuseks … .

Millised on meie väärtused inimestena? See on koht, kuskohast peaksime alustama. Mõelgem oma väärtuste üle.

Signe

Viha

 

See on nii imelik sõna – viha. Olen kindel, et me oleme kõik seda tundnud. Aga kas me seda endale tunnistada oleme julgenud ja ka välja näidata? Või veel hullem, näitame välja viha, seda endale tunnistamata? Viha on raske teema. Selleks, et selline tunne tekkida saaks, peab olema midagi halba juhtunud. See halb ei pruukinud olla eile või üleeile, see võis olla ka millalgi varem ja isegi nii palju varem, et meie mälus ei pruugi olla teadliku mälestust sellest. Viha võib meid panna tegema halbu asju … teeme sellega halba endale, teistele … . Viha taltsutada  - võimatu?

Kas peab viha peitma, taltsutama? Viha peitev inimene võib muutuda kättemaksuhimuliseks või vastupidi, olla hirmunud. Ta ei tea tegelikult, mis teda vaevab, kuskohast pärineb see tunne ning mis on vihatunde algpõhjus.

Meid kõiki on mingil moel kasvatatud, õpetatud seda, mis on ilus ja hea ja mida teha ei tohi, pole ilus. Kas pole nii, et meile on selgeks tehtud, et halva tunde tundmine on vale ja paha? Ja siis üritame käituda „hästi“ kuni see paha tunne nimega viha meist ikkagi välja ronib?

Enda vihast kinni hoida on nagu kuumade süte hoidmine, et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina. Need on Buddha sõnad. Tahaks öelda, et jäta see vihatunne maha, aga nii pole seda võimalik teha. Äkki proovida ronida selle tunde juurteni, teada saada selle tunde põhjus ning lubada endale põletushaavadeta olemist? Tahtsin öelda, et viha ei ole tegelikult keelatud tunne, selle pärast ei pea ennast halvasti tundma. Mõistes seda tunnet endas kahjustame nii ennast kui ka teisi vähem. Mõistmata/teadmata selle tunde põhjustajat hävitame iseend, halvimal juhul kahjustame ka enda ümber olevaid inimesi.

Rahvakeeli, süda sai täis!

Tegelikult, armastust Teie südamesse J

Seekordne seltsiline mõttelaos oli Martti Paloheimo „Lapsepõlve mõjud“

Signe

PANEKS BLONDIINI

 

Mõtlesin vahelduseks blondi ka panna, ups. Ärge siis nüüd frivoolselt kah mõelge, ma mõtlesin, et noh blondiini loogikat. Lõin google otsingusse sõna blondiin ja sain vastuseks terve rea blondiininalju . Hakka või nutma. Blondiin võrdub rumalus?!

Ajalehest käis läbi uudis, et blondiinid pole üldse rumalad. Samas pole ma kunagi mõelnud, et inimese rumalus on kinni juuksevärvis. Mõni musta peaga (mõtlesin musta värvi värvitud peaga, mitte pesemata peaga) tüüp võib sada ja seitse korda rumalam olla, kui too blondiin. No nii nagu seal ajaleheartiklis väideti. Mulle tegelikult sellised uudisnupud ei istu, andke siis uuringu tegija koos uuringu nimetusega kah, eks. Ma võin ka siia kirjutada mida iganes ja väita, et asjad on nii, aga kui ma näpuga näidata ei oska, et mu väide pärib sellelt teoreetikult või laos oli abiks kodanik „A“, siis on  mu jutt mula .

No mis on loogika? Väidete seostatus. Et kui väidan, et blondiin on loll, siis väide või väite eitus on tõene, muud võimalust pole. Aga antud väite üle mina arutleda ei oska, sest väited peavad olema põhjendatud ja mina oma väidet põhjendada ei oska. Nii et kallikesed, tehke mulle (antud momendil blondiinile), selgeks selle väite mõte?

Et ennast klassikalises väites blondiinina tunda, polnud mul rohkemat vaja kui ühte ajalehe artiklit. Seal väidetakse, et blondiin pole rumal, väidet ei tõestatud. Rahvasuu räägib blondiinide rumalusest, aga oma väidet ei tõesta.   Ja üleüldse, kas mõeldakse loomuliku või värvitud blondiini.

Blondiini loogika pole ju üldse rumal, rumal on antud momendil too  mitteblondiin, kes seda loogikat ei taipa.

Punkt.

Ääää, kohuke?

Signe

Aeg ei peatu ... või siiski?

Aeg – kel on ja kel ei ole. On inimesi, kel on igav, neil on aega laialt käes ning nad ei oska selle ajaga midagi peale hakata. On inimesi, kes tormavad oma tegemistega nagu segased, sest peas on sada mõtet ja projekti, mis kõik tegemist tahavad. Üllataval kombel need viimased suudavad kõik oma mõtted ja projektid ka ellu viia. Mingil viisil nendele inimestele omasel moel lihtsalt teevad kõik ära ja õigeks ajaks.

Vaatasin seda kella, see on pandud vana hoone seinale. Ja see kell meeldib mulle selle räsitud olemisega taustal. Pilk kellale tuletab meelde aja mõõdet ja mõtet. Aeg ei peatu.

Anname sõnale „aeg“ tähenduse. Kas me mõistame selle sõna tähendust kõik üheselt? Inimteadvus annab sõnale ühe tähenduse, suheldes teistega ehk siis kommunikeerides avastame, et teine inimene ei anna sellele sõnale samast tähendust. Ühele on aeg väärtus, teisele on aeg veniv. Tähendus tekib tõlgendavas meeles ja igaüks tõlgendab tähendusi individuaalselt. Mina tõlgendan nii, sina teistmoodi ja mina ei saa seda, mida mõtlen ja näen sinu teadvusesse kanda. Aga ma saan oma kogemust ja mõtteid, ehk siis neid tähendusi, mis ma asjadele, olukordadele ja kõigele muule annan, antud momendil sõnale „aeg“ jagada teistega ehk siis ma kommunikeerin. Samas me teame, mis on aeg – kirjeldus lähtub objektist, mitte ei tugine sellest. Tõlgendamine toimub oma arusaamadest lähtuvalt ning tegutseme vastavalt sellele, mis tähenduse me asjadele ja sõnadele anname. Ja nii tulebki välja, et on inimesi, kel on aega ja kel ei ole.

Aeg ei peatu, aeg on väärtus. Hindamatu väärtusega on aeg oluliste inimeste seltsis.

Riiulis oli seekord Raivo Palmaru artikkel „Kommunikatsioon ja kultuur“ ajakirjast Akadeemia

Signe

Inimesed on ilusad ja head

Memmeke toob makaronipaki: “Ma rohkemat ei jaksa, aga ma tõesti tahan aidata“. Tädi, andke meile ka see paber ja natukese aja pärast tulid lapsed kommipakkidega. Hea oli näha-kuulda, et inimesed on kursis toidupanga tööga, „Jaa, ma tean mis te siin teete, ma ei vaja infovoldikut, olen ise ka osalenud vabatahtlikuna“, ütles nii mõnigi ja naases natukese aja pärast kärutäie kaubaga. Oli neidki, kes ei pidanud vaevaks minna teise poodi ostma, mis tema jaoks rahakotisõbralikum oli, et naasta kotitäie kaubaga.

Meenutasin hetkeks toda negatiivset sotsiaalmeedias levinud postitust, ega postitajaks oli ju inimene, kes ise selles ei osalenud. Miks meil on kombeks kritiseerida midagi, mida ise kogenud pole? Sõnavabadus, ütlen, mis tahan. Mnjah, päris nii see ka nüüd ei ole. Iga õigusega kaasneb ka kohustus, seda me endale tunnistada ei taha. Oma nn sõnavabadusega ei tohi me liiale ka ikka minna. Enne peaks mõtlema kui kritiseerima hakata kuuldu põhjal. Seoses sellega tuleb lapsepõlvest meelde "telefonimäng", kus ühest otsast öeldi "lilled on kollased" ja teisest otsast kuulsid "kus on lapsed". Mõistust võiks natuke olla J ning vastutada oma sõnade eest. Mina sain igatahes positiivse kogemuse, sattusin toimetama fantastiliste inimestega, kes teevad oma tööd südamega. Nägin ka seda, et meie südames pole kadunud headus, et aidata endast nõrgemaid. Me märkame. Mitte ainult toidupanka annetades, vaid ka mujal.

Victor Hugo: „Kurjus ei tule inimesest, sest inimene on oma põhiloomult hea“. (Hüljatud).

Märkame ka edaspidi ja ikka positiivses valguses, eks! Selleks et head teha, pole alati vaja asju või raha anda. Anda võib ka naeratuse, hea sõna, lille, kallistuse …

NB! Kas pole viimasel ajal kuidagi väga palju neid "appikarjeid"?                                    

Päikest Teie tegudesse ja sõnadesse!

Signe

Võim

 

Ühest teemast siin blogis käis läbi mõiste võim. Prooviks seda sõna natuke lahata. Mida mõistame võimu all? Kas me mitte ei seosta võimu raha, positsiooni, jõuga? Eks sellepärast, et kui ajalugu vaatame, siis on võim ennast teostanud hirmu abil.

Max Weberi ütluse kohaselt on inimese võime sundida oma tahet peale teistele inimestele. Võimu kohta võiks öelda ka mõju. Ekslikult arvatakse, et võimu saab omada. Ei saa. Foucault`i mõtet järgides on võim vahendid, tehnikad, taktikad, mida kasutatakse, võim on aktiivsete suhete võrgustik, võim on lahing oma tahtmise saamiseks. Võim teostab end, mitte ei kuulu kellelegi. Võim on mehhanism, mis toimib nii ülevalt alla kui ka alt üles. Meie mõtetes näeme võimu ainult ülevalt alla toimimas. Alt üles võimu teostamine tundub hullumeelsena? Miks ei usu me seda, et ka meil on võim? Läheme jälle ajalukku, siis näeme, kuhu kadus usk. Võim on kui oskus, või nagu ütles Väike Prints  „Igaühelt tuleb nõuda ainult seda, mida ta anda võib. Võim põhineb mõistusel.“ 

Kuidas siis ikkagi on lood selle võimuga? Kas elame edasi selle mõttega, et võim on jõud, raha, positsioon? Lähen korraks tagasi suu sulgemise teema juurde, eks siingi arvatakse end olevat võimupositsioonil, kasutatakse hirmu oma tahtmise saamiseks. Rahvakeeli on ju parim kaitse rünnak, kui arvatakse oma positsiooni ohus olevat. Järelikult on see positsioon saavutatud valedel eesmärkidel ja valede vahenditega. Võim ei võrdu positsiooniga. Võim on pigem oskus, tarkus, võimalus tegutseda nii, et tulemuse pärast ei peaks häbi tundma.

Võim igapäevaselt meie ümber – kodus, tööl … riigis … . Lapsevanemana kasutad võimu kasvatada oma lastest targad, hoolivad ja tublid inimesed. Tööl allud sa tasuvõimule, teed tööd, et saada tasu selle eest. Riigivõim? Võim kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist, õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu. Kõik on ju tegelikult ilus ja korras ning õige. Paberil. Seni kuni me ei mõista, kuniks me lubame, valime ja laseme riigivõimu korraldama inimesed, kes ei mõista võimu mõistet, jäämegi ootama asjalikust. Seni kuni isikliku võimu teostamine on olulisem, pannakse järjekindlalt sahtlitesse kõik, mis võib takistada isikliku võimu teostamist.

Väike Prints ütles, et võim põhineb mõistusel. Igaühel on võim otsuseid teha, tähtis on õige eesmärk ja õiged vahendid.

Taina rullimiseks kasutan õiget vahendit. Tainarulli ülesandeks on tainast rullida, mitte sellega kellelegi piki pead anda. Sama on ka võimuga.

Signe