Porilomp

Äikesepilved kogusid ja kogusid ennast. Tundus, et ehk läheb mööda ja siis sisuliselt vastassuunast keris pilve ikka väga kiiruga kodu kohale. Jägisin, kas tuua oma kaamera või mitte, no lõppkokkuvõttes jooksin lausa selle järgi, sest kõik käis nii kiiresti. Välku mul pildile saada ei õnnestunud, pigem filmisin seekord, mida ma tavaliselt ei tee. Seisin rõdul ja toetusin vastu aknalauda ja olin kolme sekundiga märg, kaamerast ma ei räägi, objektiiv oli lausa läbipaistmatu. Läksin välja, nagunii kleit tilkus vihmast, vahet pole, kus olen.

Lapsed väiksemad olid, siis peale äikest kamandasin nad porilopi 😊

Vanem tütar liitus peagi minuga vihmases olemises, pläterdasime lombis.

Pärast läksid nooremad ka õue. Sadas aga see ei häirinud neid. Kiikasin üle rõdu ääre, pläterdasid lombis J

Imelik emme? Ei ole. Täitsa tavaline. Mul ei ole probleemi riideid pesta.

Mina: Mul on jalanõud märjad.

V: Miks?

Mina: Ma käisin lombis.

V: Mis sul sinna asja oli 😊?

Jah, mis on ühel 42 aastasel porilompi asja?

Elektrit pole juba mitu tundi. Kell on pool üksteist, väljas ladistab vihma ja lapsed läksid õue. Õues on pime, välk näitab vahepeal valgust ka 😊 õnneks on see eemal. 

Igast hetkest on võimalik leida midagi 😊

Ära kiru ilma, see on selline nagu ta on.

Päikeselist olemist ka vihmas!

Signe

Lennus kogu aeg

Mulle meeldib lugeda paberajalehte. Päevasündmuste ja uudisetga püüad küll kursis olla veebiuudiseid sirvides, lugedes ja vaadates .aga vat ajalehel on mingi oma võlu. Mis siis, et selleks ajaks, kui leht köögilauale jõuab, on mõni uudis minu jaoks juba vana ehk siis nii öelda läbi loetud. Mäletan lapsena, et ootasin kohe seda kellaaega, kui leht postkasti jõudis, et siis sokkis trepist alla joosta ja postkastist ajaleht võtta, see lahti lüüa ning lugeda. Kui mõni ajakiri lehe vahel oli, siis oli tegemist lausa pidupäevaga. Ons siis see harjumus lapsepõlvest?

Igatahes juhtus augusti esimesel nädalal selline lugu, et nädalajagu lehti ootab aknalaual virnas, sest sirvida pole neid aega olnud, uus nädal käimas ..... Ja ega netiväljaandeidki polnud aega, no kui aus olla, siis võimalust kah vaadata. Võib öelda, et lisaks netivabale ajale oli periood ka ajalehevaba.

Perega käisime Saaremaal, muljetamisringist saite lugeda eelmisest postitusest. See oli üks väheseid asju, mis arvutis kiiruga tehtud sai. Nädala lõpul põrutasin koos ühe ütlemata laheda seltskonnaga Vana-Võitu Maapäevale. Kuidas küll sellisesse kohta sattusin? Aegajalt vabatahtlikult erinevates kohtades tasa ja vaikselt toimetades märgatakse sind, see tähendab kui oled andnud korra sõrme siis võetakse lõpuks kõik ja ikka positiivses mõttes. 😉

Maapäevad toimusid 4.- 6. augustil Vana-Võidus Viljandimaal. Kolmeks päevaks oli korraldajate poolt kokku pandud tihe programm. Esimese päeva enne- ja päälelõuna olid tutvusmisreisid küladesse – käisime Vana-Karistes

 Uue-Karistes

ja Rimmu külas

Uue-Karistes tundsin ennast kui koolilaps. No kui teada sain, et meiega vestleb Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud, siis mõistsin oma tunnet. Tema kõnelusest – teate, ELU käib mööda poeteed siiski. Egas ma ise poleks osanudki sattuda suure tee pealt kõrvale vaatma meite külasid. Meie Eesti külad on ilusad ja inimesed nendes vahvad ja ettevõtlikud. Tuntakse rõõmu väikestest asjadest, luua ilu enda ümber ning eestlasele omaselt toimetades viia elu külas edasi. Kell kolm algas rongkäik Viljandis ja isamaalise kõne pidas C. R. Jakobson Viljandi Kesklinna kooli õuel.

Õhtul oli Vana-Võidus peale avatseremooniat õhtusöök delegatsioonidelt, kus iga maakonna delegatsioon oma laua hea ja paremaga täitis. Oh, vaatasin saarlaste pakutud suitsulestasid ja jätsin maitsemata, sest olin ju just Saaremaalt  tulnud ja ennast lestaks söönud.

Laupäevane päev algas inspiratsioonitunniga, mille moderaatoriks oli Urmas Vaino. Minule jäi märksõnana tallele omavaheline suhtlemine, sest isegi püüan aegajalt targutada teemal – märgakem, suhelgem. Järgnesid teemakojad. Osalesin Ahti Bleive ja Kaja Juuliku poolt läbi viidud teemakojas: „Kogukonna koostöömudelid kohalike omavalitsustega“. Väga sisukas, päevakohane ning uusi mõtteid andev. Päälelõunasel ajal osalesin „Mille peal püsib Eesti küla elujõud – ürgses rütmis" teemakojas. Kaasa tulid minuga märksõnad: teeme koos, oleme koos, perekond, traditsioonid ja laul.

Õhtu  eel toimus pärnade istutamine iga maakonna delegatsiooni poolt.

Eriliseks tegi pärnade istutamise see, et saabus  meie president ja istutas ka oma pärna. President pidas  kõne maapäevalistele. Tuleb vaid tõdeda, et väga hea kõne oli ja esitas ta selle suurepäraselt. Õhtu lõppes simmaniga Untsakate saatel. Teate, ma noor inime, aga polka võttis ikka võhmale küll. Siis kui väsimus võimust võtma hakkas, ei tulnud magama minekust midagi välja, sest Moldova delegatsiooni liikmed oma laulu ja tantsuga köitsid kõik meeled, see oli võimas.

Järgmise päeva hommik algas debatiga „Maaelu arengu suundumused Euroopas ja kuhu liigub Eesti?“, mille moderaatoriks oli Märt Treier. Jäin sellest kahjuks ilma, sest osalesin samal ajal maakondade võistumängul „Turvaline küla“. Kuuldavasti oli debatt teravaks läinud. Lõputseremoonial osalesid peaminister Jüri Ratas ja maaeluminister Tarmo Tamm, üle anti Eesti maakogukondade manifest.

Enne kojutulekut saime maitsta meistrite tehtud võileivatorti – 19 tundi tihedat tööd Eesti naistelt. 

Enne kojutulekut ühika poole marssides püüdis üks osalenutest mu kinni ja kostitas suure ja kõva kalliga ning ütles.“Kuni su küla veel elab, elad sina ka, aga mina hoopis ütlen, et kuni mina veel elan, elab mu küla ka“. Natuke edevust on hea!

Olin koju jõudes megaväsinud aga silmad säravad senini.

Sära silmisse!!!

Signe

Muljetamisring. Saaremaa

Tunne oma Eestimaad. Seekord võtsime ette Saaremaa. Oleme küll aastat viis tagasi ringi saarele pääle teinud, aga kuna Muhus ka sugulased, siis osutus valik Saaremaa kasuks. Meil oli aega kaks päeva. Tahtsime minna kahe perega ning selle sobiva aja leidmine ei olnudki nii lihtne. Puhkused on erinevatel aegadel ja minagi vaatamata momendisele kodusele olekule olen suutnud oma aja niimoodi ära planeerida, et puhkamiseks nagu polegi aega 😊. Juba see kahe päeva marsruudi paika panemine oli paras töö. Soov oli palju näha ja võimalikult erinevaid asju. Lisaks pidasin oluliseks nii mõnegi vaatamisväärsuse looga ennast kurssi viia, et oskaksin perele ühte-teist pajatada. Õnneks on olemas härra Google ja lisaks Maps, kus nii mõnegi marsruudi eelnevalt läbi sõitsin.

Peale laevalt maha tulemist võtsime suuna Pädaste peale, sugulastele külla. Sealt lahkudes jäid tee äärde Mäla kalmed.

Tegemist ajaarvamise vahetusse dateeritava kiviristkalmega.

Seejärel suundusime surnuaeda, soov oli onu haual ära käia. 

Võtsime suuna edasi Üügu pangale. See on Muhu suurim pank. Jajaa, ei ole rahapank, see ilus looduses olev pank 😉

Nagu näha, uudistamine võib olla ohtlik.

Sellegipoolest olin julge. Ja tuleb välja, et ma polnud ainuke julge. Üleval uudistajad lihtsalt olid teistmoodi julged.

Kui Muhust ja Saaremaast rääkida, siis ei saa üle ega ümber Väikese väina tammist.

Vaatan ja vaatan seda tammi ning imestan, kuidas küll see liiklus kunagi sellele tammile peale mahtus. Nojah, õnneks polnud enne uue tammi avamist see liiklus nii tihe ka, kui tänasel päeval, kus Saaremaa suvisel ajal vallutanud turistide vool.

Orissaares tegime väikese einepeatuse ja suundusime edasi Maasi maalinna. Otsisin neid maalinnasid, neid on saartel üksjagu ja kas teate ka, miks? Mina tean. Ootan vastuseid 😊😊 Maasi on üks, millest on tänaseks päevaks midagi ka vaadata. 

Kogu selle maanteelõigu peal mööda saare põhjarannikut köitsid mind tee ääres "asjad", mis sundisin lõpuks auto peatama ja pilti tegema. 

Ei saa mööda, üle ega ümber Angla tuulikutest. Kas Teie teate, mis vahe on Hollandi tüüpi tuulikul ja pukktuulikul?

Ööbisime Pidula Forellis. Julgen julgelt seda ka Teile soovitada. Majakesi mitut sorti, kus ööbida, kohapeal saab õhtul fantastilise õhtusöögi ja tellimisel ka hommikueine.

Järgmine hommik algas mul operatsiooniga "Puuk". Õnneks oli vanemal tütrel kaasas pintsetid, et see imepisike elukas kintsust kätte saada.

Kuna olen genealoogiahuviline ja ema isapoolsed sugupuu otsingud viisid Saaremaale "Mustjalga" 😊 siis ajaloolisest huvist käisime surnuaias otsimas esivanemate haudasid. Leidsime Mägisid. 

Kiikasime ära siis ka selle kurikuulsa Karujärve. Ahah, ütleks. Too järv lainetas sel päeval hullemini kui meri.

Sõrve säär. Seal jäi kaldale minust:

Järgmisel suvel pidavat lubatama ka tuletorni, nii et tuleb millalgi uuesti see reis ette võtta.

Tagasi sõites jääb tee äärde Tehumardi. Leidsin sealt metsa alt viinamäe teo 😊 

Kehakinnitust otsisime Kuressaarest, ema kohtus oma ammuse tuttavaga ning siis oli järgmiseks peatuspunktiks Pöide kirik. 

Tollel kirikul pole torni. Kirik on ehitatud kunagiste Pöide ordulinnuse varemetele 14. sajandi keskel, ümber hoone jalutades on seda ka näha, ehk siis tegemist kindluskirikuga. Võimas.

Kuidagi kiirelt läksid need kaks päeva.

Avastamisrõõmu Eestimaal Teilegi!

Signe

Maris joonistab

Tänan, et oled uudishimulik 😊 head vaatamist

september 2015

Portree Least, 2015

august 2014

Portree emmest 😊, 2015

juuli 2014

märts 2015

2014

detsember 2014

august 2014

http://martsy.weebly.com/minust.html   Koduleht 

Signe

Millega sa tegeled?

Kui aus olla, siis tegelen sellega, mis antud momendil mind huvitab. Kirjutamine see hetkel ei ole. Aga paar rida panen kirja sellegipoolest, endal kah hea pärast lugeda, millega siis aega veedetud on ning millega hakkama saadud. Tavaliselt saan hakkama lollustega. Eip, vale sõna, pigem juhtub minuga alatasa midagi. Ja kui ei juhtu, siis ei tegele ma ka järelikult millegagi. Lihtne ja loogiline. Vähemalt minu loogikale vastav loogika.

Aga kui aus olla ja järele mõtlen, siis polegi ma lollustega viimasel ajal hakkama saanud. Kõik mis ette võtan, saab ilusti äpardusteta ära tehtud. Noh, maasikal käies autoga kahe kraavi vahel ukerdades ja autol otsa ringi keerates pelgasin näiteks seda, et jõuan sinna kraavi põhja. No mis teha, kui nii mõtled, kuigi tegelikult ju seda ei juhtunud ja sedasi mõeldes keerad  ilma asjata enda närvid taeva poole krussi. Tegele probleemiga siis, kui probleem käes, mitte ära mõtle häda ette.

Paistab, et minu igasuviseks lemmiktegevuseks on saanud remondi tegemine. Võtsin seekord ette koha, kus kuningas jala käib, ehk siis WC. Ega ta just hää välja ei näinud, torusid väga mitu tükki seinas ning minu mõistus seni ei teinud tööd, mida selle seinaga ette võtta. Ühel momendil käis plõks ning ma teadsin täpselt, mis tahan. Vaja läks segu, et suured ebatasasused ja augud likvideeritud saaks, seejärel pahteldamist, mida ühe käega on tüütu teha. Värvimisel suutsin oma hella selja ka valutama saada, sest see enese väänutamine ruumis, kus ruumi ei ole, oli ikka üks paras kunsttükk. Lapse soovil sai ruum armsalt hele-heleroosa. Hätta jäin kah, ei ulatanud kõige kaugemat nurka mingil moel värvima. Ei aidanud redel ega enese pikemaks venitamine – kui ei ulata, siis ei ulata. Õnneks leidis ka see olukord lahenduse. Pintslivarre pikemaks meisterdamine jäi ära, appi tõttas minust mõned sentimeetrid pikem inimene.

Enne

Pärast

Vähe sellest, et kodus mökerdan pahtlite-värvidega, võtsin ette ema juures rõdu seina. Isa pandud soojustus vajas krohvimist. Ja natuke krohvi kulub ju igale naisele ära. Ok, minu puhul küll kulus aeg seina krohvimisele. Ootan nüüd, millal selle värvi alla panna saab.

Hakkaks äkki nüüd asjalikuks?

Signe

Hetk

Me elame tulevikus ja minevikus. Minevikust õpime, mõnda asja ei unusta, mõni mälestus püsib. Tänasel päeval toimetame tuleviku pärast, et meil oleks parem, lihtsam, kergem või ka rohkem asju, parem majanduslik seis ja nii edasi.

Ärgem unustagem ära praegust hetke. Õppigem seda nautima, sest ka igas praeguses hetkes on midagi head ja ilusat, kui oskad vaid vaadata. Kui Sa ei oska praegust hetke nautida, siis milleks meile mineviku õppetunnid või rabelemine tuleviku pärast.

Ka tänane päev on tähtis, ära palun unusta seda!

Signe

Linnapäev

Kirjutan Teile enamasti mingitest oma mõtetetest, mis mind kuskilt kummitama jäävad, aegajalt viskan lugemiseks mõne loo oma igapäevastest tavalistest tegemistest. Eile öösel kell kaksteist mõtlesin, et soh, lugu kirjutamata ja asi jääb teil lugemata ja ainult sellepärast, et mu silmad otsustasid minu eest magamamineku üle.

Meil oli linnapäev suure tüdrukuga täna. Kevadel millalgi arst helistas ja ütles, et paneb psühholoogi aja meile, jutt oli põgus ning miks ta selle aja paneb, aru nagu ei saanudki. Me maainimesed käime linnas rongiga, ei tule minul kätesse seda julgust autoga Tallinna linna sõitma minna. Aga mulle meeldib isegi rohkem see ühistranspordi variant, sest teate, näeb ja kuuleb rohkem. Linnas liikleme ka jala, sest need agulimajad, kust me läbi jalutame, tekitavad mõnusaid mõtteid. Seekord oli tunda, et viimatine loetud raamat Herman Sergolt „Meri kutsub“ mõjutas neid mõtteid. Vaatasin neid maju ja silme ette tuli pilt tänavast ja inimestest, mis võis siin olla sada aastat tagasi.

Polikliinikusse jõudes sain šoki, saabusime 20 minutit enne vastuvõttu ning kui ma registratuuri järjekorra pikkust nägin, siis sain aru, et õigeks ajaks kabineti ukse taha me ei jõua. Järjekord liikus teo tigi-tigu sammul. Vastuvõtuajast oli juba kümme minutit möödas, kui mu telefon helises. Helistajaks tundmatu number. Võtsin vastu. See oli meid ootav doktor, ütlesin kus olen ja tulen, ei tea millal. Lõpetasime kõne. Minuti pärast nägin, kuis registratuuri proua tõusis ja pistis nina ukse vahelt välja ning jõudis küsida, kellel on arsti aeg? Meil. Vaatas otsa ja sõnas, lipake üles. Tütrele oli kavas arstil teha mingi test, mille tegemine võtab kaua aega. Peale vestlust läksime teisele korrusele, tüdrukule anti juhtnöörid kätte. Mainisin tüdrukule, et lähen koridori, nurga taha raamatut lugema.

Käisime enne poest läbi ja piiga ostis kolm raamatut. Võtsin need kotist välja, kiikasin ning valisin Jesper Parve „Minu Bali“ . Hakkasin lugema. Ega ma enne silmi ei tõstnud raamatult, kui see läbi oli. Vaatasin kella ja pidin ehmatusest istuli kukkuma, ah mis istuli, ma ju istusingi, polnud kuhugi kukkuda. Kahmasin ennast püsti ja läksin kiikasin ukse vahelt, kus tüdruk pidi olema. Kabinet tühi!!!. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin alla. Tüdrukud polnud ka siin. Saatsin sõnumi. Peale veerand tundi ootamist polnud vastust ikka veel. Läksin õue ja helistasin, enne märkasin, et aku kohe-kohe läheb tudule. Oh, õnneks tuli helistamise peale sõnum vastu ja siis pistis mu telefon oma pea padjale. Piiga polnud lihtsalt tähele pannud seda, kus ütlesin, et jään koridori lugema ja kuna kabinetist välja astudes ei olnud mind võimalik näha, siis läks ta mind maja peale otsima.

Raudteejaama poole jalutades vaatasin aga seda ühte agulimaja, mis mul iga kord silma jääb. Maja on täitsa viltu juba vajunud. Ülemisel korrusel paistab, et elanike ei ole, üks aken on lausa eest ära vajunud, aga esimesel korrusel on majal lausa aknad vahetatud ning elatakse sees. Huvitav lääpas maja.

Rongis olime juba peatusevahe sõitnud, kui piletimüüja meieni jõudis. Neiu ostis pileti enne mind, ta saab sooduspiletiga sõita. Klienditeenindaja pöördus minu poole.

Mina: „Aegviidu palun“

Klienditeenindaja: „Täis?“

Mina: „ Jah, äää, eee, ei!!! Ma olen täitsa kaine!!“

Klienditeenindaja: „Õhtu pikk ees, küll jõuab veel“ ja siis vaatab ehmunult mulle otsa. Nüüd oli tema kord ääää ja eeee teha „Appi, ma ei saanud kohe pihta“, saan oma täispileti ja lahkub minu juurest laginal naerdes. No teate, see eesti keel.

Koju jõudes ootas mind hernesupp, uh, milline nälg on kallal. Supp söödud, jõuab ema minu juurde ja viin ta kontserdile. No kui suvetuur koju kätte tuleb, siis tuleb ema välja viia. Kuna mulle meeldib tantsida, siis ei jää sellel kontserdil tantsud tegemata, oma jala sain keerutatud.

Kell on kaksteist, vaatan kella ja ei jaksa kirjutama hakata. Ütlen, et homme hommikul postitust ei saa. Mulle vaadatakse ümmarguste silmadega otsa ja lausutakse umbes sellised sõnad: „Olgu hommikul valmis kirjutatud ja kogu lugu!“

Nojah.

Ilusat päeva!

Signe