Hetk

Me elame tulevikus ja minevikus. Minevikust õpime, mõnda asja ei unusta, mõni mälestus püsib. Tänasel päeval toimetame tuleviku pärast, et meil oleks parem, lihtsam, kergem või ka rohkem asju, parem majanduslik seis ja nii edasi.

Ärgem unustagem ära praegust hetke. Õppigem seda nautima, sest ka igas praeguses hetkes on midagi head ja ilusat, kui oskad vaid vaadata. Kui Sa ei oska praegust hetke nautida, siis milleks meile mineviku õppetunnid või rabelemine tuleviku pärast.

Ka tänane päev on tähtis, ära palun unusta seda!

Signe

Linnapäev

Kirjutan Teile enamasti mingitest oma mõtetetest, mis mind kuskilt kummitama jäävad, aegajalt viskan lugemiseks mõne loo oma igapäevastest tavalistest tegemistest. Eile öösel kell kaksteist mõtlesin, et soh, lugu kirjutamata ja asi jääb teil lugemata ja ainult sellepärast, et mu silmad otsustasid minu eest magamamineku üle.

Meil oli linnapäev suure tüdrukuga täna. Kevadel millalgi arst helistas ja ütles, et paneb psühholoogi aja meile, jutt oli põgus ning miks ta selle aja paneb, aru nagu ei saanudki. Me maainimesed käime linnas rongiga, ei tule minul kätesse seda julgust autoga Tallinna linna sõitma minna. Aga mulle meeldib isegi rohkem see ühistranspordi variant, sest teate, näeb ja kuuleb rohkem. Linnas liikleme ka jala, sest need agulimajad, kust me läbi jalutame, tekitavad mõnusaid mõtteid. Seekord oli tunda, et viimatine loetud raamat Herman Sergolt „Meri kutsub“ mõjutas neid mõtteid. Vaatasin neid maju ja silme ette tuli pilt tänavast ja inimestest, mis võis siin olla sada aastat tagasi.

Polikliinikusse jõudes sain šoki, saabusime 20 minutit enne vastuvõttu ning kui ma registratuuri järjekorra pikkust nägin, siis sain aru, et õigeks ajaks kabineti ukse taha me ei jõua. Järjekord liikus teo tigi-tigu sammul. Vastuvõtuajast oli juba kümme minutit möödas, kui mu telefon helises. Helistajaks tundmatu number. Võtsin vastu. See oli meid ootav doktor, ütlesin kus olen ja tulen, ei tea millal. Lõpetasime kõne. Minuti pärast nägin, kuis registratuuri proua tõusis ja pistis nina ukse vahelt välja ning jõudis küsida, kellel on arsti aeg? Meil. Vaatas otsa ja sõnas, lipake üles. Tütrele oli kavas arstil teha mingi test, mille tegemine võtab kaua aega. Peale vestlust läksime teisele korrusele, tüdrukule anti juhtnöörid kätte. Mainisin tüdrukule, et lähen koridori, nurga taha raamatut lugema.

Käisime enne poest läbi ja piiga ostis kolm raamatut. Võtsin need kotist välja, kiikasin ning valisin Jesper Parve „Minu Bali“ . Hakkasin lugema. Ega ma enne silmi ei tõstnud raamatult, kui see läbi oli. Vaatasin kella ja pidin ehmatusest istuli kukkuma, ah mis istuli, ma ju istusingi, polnud kuhugi kukkuda. Kahmasin ennast püsti ja läksin kiikasin ukse vahelt, kus tüdruk pidi olema. Kabinet tühi!!!. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin alla. Tüdrukud polnud ka siin. Saatsin sõnumi. Peale veerand tundi ootamist polnud vastust ikka veel. Läksin õue ja helistasin, enne märkasin, et aku kohe-kohe läheb tudule. Oh, õnneks tuli helistamise peale sõnum vastu ja siis pistis mu telefon oma pea padjale. Piiga polnud lihtsalt tähele pannud seda, kus ütlesin, et jään koridori lugema ja kuna kabinetist välja astudes ei olnud mind võimalik näha, siis läks ta mind maja peale otsima.

Raudteejaama poole jalutades vaatasin aga seda ühte agulimaja, mis mul iga kord silma jääb. Maja on täitsa viltu juba vajunud. Ülemisel korrusel paistab, et elanike ei ole, üks aken on lausa eest ära vajunud, aga esimesel korrusel on majal lausa aknad vahetatud ning elatakse sees. Huvitav lääpas maja.

Rongis olime juba peatusevahe sõitnud, kui piletimüüja meieni jõudis. Neiu ostis pileti enne mind, ta saab sooduspiletiga sõita. Klienditeenindaja pöördus minu poole.

Mina: „Aegviidu palun“

Klienditeenindaja: „Täis?“

Mina: „ Jah, äää, eee, ei!!! Ma olen täitsa kaine!!“

Klienditeenindaja: „Õhtu pikk ees, küll jõuab veel“ ja siis vaatab ehmunult mulle otsa. Nüüd oli tema kord ääää ja eeee teha „Appi, ma ei saanud kohe pihta“, saan oma täispileti ja lahkub minu juurest laginal naerdes. No teate, see eesti keel.

Koju jõudes ootas mind hernesupp, uh, milline nälg on kallal. Supp söödud, jõuab ema minu juurde ja viin ta kontserdile. No kui suvetuur koju kätte tuleb, siis tuleb ema välja viia. Kuna mulle meeldib tantsida, siis ei jää sellel kontserdil tantsud tegemata, oma jala sain keerutatud.

Kell on kaksteist, vaatan kella ja ei jaksa kirjutama hakata. Ütlen, et homme hommikul postitust ei saa. Mulle vaadatakse ümmarguste silmadega otsa ja lausutakse umbes sellised sõnad: „Olgu hommikul valmis kirjutatud ja kogu lugu!“

Nojah.

Ilusat päeva!

Signe 

Maali, see Kükametsa Maali

Maali istub oma aias õunapuu all pingil ja ei tee täna midagi. Suur suvi on käes aga ilusaid ilmasid pole olnud, aga täna paistab isegi päike. Maali lihtsalt mõtleb ja meenutab aegasid, mis olid enne.

Jaanid olid ära, nooruses sai ikka pidus kah käidud ja suure jaanilõkke ääres lauldud, tantsitud ja mänge mängitud. Ei tea, kas tänapäeva noored kah sedasi Jaane peavad? Mängud tõid lõbu majja ja naerda sai palju-palju. Naabrinaine korra ütles, et kui ta sedasi jaanipidus mängu mängima läks, siis kõrvalseisjad olid kommenteerinud, mina küll sedasi ennast rumalaks ei taha teha. Maalil kohe tüki mõtlemist palju. Mismõttes rumalaks? Ah, too kommenteerija ise pigem rumal, kas siis too enese umbe joomine on siis parem või? Ei, Maali sellest teemast rohkem mõelda ei viitsi.

Maali meenutab hoopis heinaaega. Reha käes sai ikka neid vaalusid kokku tõmmatud ja eriti meeldis see töö, kui tuli kärus kuhja teha. No teate, selline nutikate inimeste töö. Koormasse pidi palju mahtuma ja hunnik pidi kindel ka olema. Pärast koorma otsas kodu poole liikudes oli hea vaade heinamaale. Kõige lõbusam oli muidugi heinakoormast alla saamine. Lapsed vist tänasel päeval ei tea sest heinateost miskit?

Oli aeg, kus külas oli palju elanike. Täna Maali istub üksinda, sest küla on tühi. Ainult naabrinoored on veel jäänud, aga ega neil ei ole lihtne ... Maali muretseb nende noorte pärast, kuis nad hakkama saavad. Talvel, kui Maali trepil komistas ja käe kipsi sai, siis olid noored suureks abiks, tõid poest leiba ja aitasid ahju kütta. Maali tahaks noori rohkem aidata, aga enam ei ole seda jaksu palju, sest vanus kiusab. Tahtmist on rohkem, kui ihu teha lubab. Noortest on saanud justkui omad lapsed. Kui vaid maale selliseid inimesi rohkem jaguks, kes maaelu väärtuseks peavad.

Maali on ilmaelu uudistega ka ikka kursis, ta kuulab raadiot. Aga mitte ei mõista seda poliitikavärki, mis aetakse. Maali jaoks see nii segane värk, et peas on lõpuks „kruubipuder“, kus üks kruup ei erine tegelikult teisest kruubist. Käib mingi kokku-lahku, annab-ei anna, võtab-ei võta, peab-ei pea. Imelik.

Maali mõtleb, et äkki tegi päike lagipäehe liiga, sest mõtted läksid kah peas sassi. Peab toimetama minema, siis pole aega lolluste peale mõelda.

Maali

Vabandust

Signe 

NB, ei ole prototüüpe 😉

Tuulepea

Kus mu telefon on? Kas keegi on näinud? Kuhu ma selle panin? Ok, leidsin. Eks ma panin korraks käest ära, lihtsalt ebatavalisse kohta ja ei oska otsida. Nii oli üleeile ja eile ja täna. Homme ka? Telefon pole ainuke asi. Ja ma pole ainuke. Emme, kus mu jope on? Emme vastus, et võta sealt kuhu panid. Lõpuks otsime juba kõik koos, sest jope kadunud kui tina tuhka. Helistan emale ka, et kuule, kas laps peale aktust jope ikka võttis kaasa? Või jättis äkki kohvikusse? Auto sai ka teistpidi tuuseldatud. Lõpuks istub laps tugitooli ja mõtleb .... Äkki on kotis? Ja ongi. Või siis tuleb teiselt lapselt paanikas sõnum .... emmmmmeee, ma unustasin lilled maha. Õnneks sai lilled ilusti-kenasti mu sõbrannaga lapsele järgi saadetud. Sõbranna veel muigas: „Käbid ei kuku kännust kaugele“. Oh? Olen ma tõesti nii silmapaistev tuulepea? Häh, parem silmapaistev tuulepea kui igav nohik nurgas.

Lõbusat Jaani!

Signe

Grrrrrr

Ma olen väääääsinud, avastasin selle täna. Ma ei viitsi mõelda ja teha midagi asjalikku. Vaja oleks arvutis paar tähtsat asja ära teha, aga kuna nendega kiiret pole, siis ..... ma ei tahaaaa. No tegelikult ma tean, et pärast pingsat perioodi ei tule mul see väsimus kohe peale, vaid nii kuskil nädala pärast. Aga noh, ega ma siis niisama ei istu. Käin ja koristan. Leidsin käsitöö kastist paar poolikut lapitehnikas asja, lõpetasin need ära. Enne magaminekut kulutan aega lugemiseks, öökapile sigines kooliajal hunnik raamatuid, mida lugeda tahaks. Neelan neid nüüd jupphaaval, alustasin Navarrost. No on huvitav ja hariv lugemine, kui viitsin, teen millalgi ka kokkuvõtte. Ja muidugi see koristamine, kui kooliajal lihtsalt koristasid, siis praegu käib aga üks sorteerimine ja iga asja juures mõtlemine, kas seda on vaja. Omaarust tegin raamaturiiuli ka korda, aga pole rahul, peaks paremini asjad ära süstematiseerima, noh umbes nii nagu raamatukogus. Õnneks pole neid raamatuid väga palju, ainult kolm kaks- ja kaheksakümmend riiulit. 😊😊😊 Aga riiulist lugeda pole küll enam midagi, seal loetud raamatud.

Ootan siis, mil see väsimus minu juurest lahkub. Tegelikult togin ja toksin juba praegu teist jalaga, sest ma ei taha, et ta mind sedasi tüütab. See on segav.

Kolm aastat oli majas periood, kus kõik Kutsarid olid koolilapsed. Vanem tütar jõudis minu kooliaja jooksul igal aastal mingi tunnistuse tasku pista, kõigepealt keskkool, siis pehme mööbli restaraatori paberid ja nüüd siis ka pagari omad. Tegelikult on see fantastiline. Kes valikulise mutismiga kursis on, see teab kui keeruline on mõne murega .... Loodame, et leidub siin Eestimaa peal ka tööandja, kes .... Jätan mõtte lõpetamata, kirjutan sel teemal mingi aeg pikemalt.

Loen ja koristan ja ei targuta.

Päikest!

Signe

Reede

„Kuule, homme on reede ja kas uut blogipostitust ka lugeda saab? Kiire aeg sai ju mööda?“ „Aaa, ahah, misasja, mida, oota, mul pole mõtteid, kuule, ma pole veel teemast väljagi saanud ja sa tahad, et nüüd tarka panema hakkan? Äääää?“

Nojahnoh, no oli natuke tempokam periood ning polnud aega kirjutamiseks, mis siis, et mõtteid oli kuhjaga.

Nüüd on aega, aga mõtteid pole, sest pea on tühi. Võtan lihtsalt mõnesekundilise pausi.

Peale sekundist pausi suutsin juba mõelda, et olen hüpik, sest tegelikult on pea mõtteid ja ideid täis. Oh, sedasi on raske olla ju.

Nii et jah, täna on reede ja peate leppima mõtete virrvarriga ehk siis vabanduste hunnikuga, mika ma midagi ei kirjuta või noh täpsemalt öeldes, ei pane tarka. Tegelikult suutsin paberile panna mõned read, märguandeks Teile et olen tagasi.

Unista.

Kui unistad, siis mõtle, kas saab teoastada.

Ole realist.

Tegutse, mitte ära ainult mõtle, et vaja teha.

Samm sammu haaval ja julgelt, saad ehk enda kohta nii mõndagi huvitavat teada, milleks kõigeks sa võimeline oled.

Signe

Nõustamisest. Episoodidena raamatust....

Meil kõigil on oskus jutustada lugu – mis meiega on juhtunud, mida me mõtleme, oleme läbi elanud ja me teeme seda omal moel. Selle loo jutustamine on kui narratiiv, sündmuste kirjeldus. Iga inimene jutustab asju erinevalt. Inimene, kes tuleb nõustaja juurde oma lugu jutustama, on üksi oma valus. Nõustaja juurde tulemine annab võimaluse lugu analüüsida. Nõustaja ülesandeks on luua „ruum“, et nõustatav saaks oma lugu rääkida. See „ruum“ on inimese ja nõustaja suhte vaheline ruum, et inimesel tekiks võimalus rääkida.

Minu enda elus on lood väga olulised. Olen õppinud neid rääkima, teen seda ka kirjalikult oma blogis „Mõtteladuja“. Olen nendest lugudest õppinud, kuidas asju parandada, kuidas teistmoodi teha või kuidas asju teistmoodi mõnest teisest vaatenurgast  vaadata. Lugusid olen õppinud uuesti rääkima ja lähedastega jagama, vahepeal ma ei teinud seda. Elul on aegajalt kombeks pakkuda läbielamiseks raskeid hetki. Enda läbielamised on õpetanud teisi inimesi kuulama. Kuulama just nii, et olen enese teadmata õppinud looma ruumi enda ja minu poole pöördunud inimese vahele. Tarbin lugudena enda läbielamisi, samuti loetut. Minu hoiakud nõustamise suhtes on positiivsed. Tähtis on aidata inimesel üles leida need ressursid, mis on kuhugi kadunud.

Abiotsiv inimene on juba tegutseja. Ta loob oma maailma, teeb valikuid ning vastutab. Mõned sündmused on sellised, mille üle pole inimesel võimu, siinkohal tuleb appi nõustaja, kes aitab inimesel otsustada, mis nende sündmustega peale hakata. Tuleb leida sobilik käsitlusviis. Alustuseks tuleb kokku leppida eesmärkides. Kui eesmärk seatud, siis saab vaadata, mida nende eesmärkide täitmiseks ette annab võtta. Selged eesmärgid ja meetodid on nõustamises tähtsad. Eesmärk on peamine pidepunkt edasiliikumiseks. Nõustaja ja inimese ühine arusaam eesmärgist on vajalik, et mõlemad liiguksid ühes suunas. Seejärel saab paika panna nö tegevuste jada, et inimene saaks oma eluga toime tulla. Hea nõustaja suudab ülesandeid formuleerida nii, et inimene oleks võimeline nendega toime tulema. Ülesannete täitmiseks on palju erinevaid meetodeid – vestlus, probleemikesksed tegevused (näiteks lõdvestusteraapia), tegelemine kunsti, loominguga, kultuuriressursid ( kino, teater), nõustaja isiklikud ressursid (omaenda kogemuste rakendamine). Nõustaja ülesanne on selle kahepoolse võimaluste kogumist leida sobiv, samas ta ei tohi nö ära otsustada lõpptulemust. Sedasi asetab ta ennast „targema“ positsioonile ja ei väärtusta inimest.

Probleemide lahendusviise on mitmeid. Nõustamine on üks nendest – läbi suhte. Suhteid on meie elus erinevaid, nõustaja ja nõuandja  suhe on konkreetne. Suhe inimesega, kes on väljaspool probleemi. Nõustaja peab suutma luua sellise suhte, kus inimene suudaks rääkida oma valust. Eesmärgiks peaks olema sellise suhte loomine, kus inimene suudaks kasutada nõustamist oma elus edasi liikumiseks. Suhte loomine on kui maja ehitamine, oluline on vundament ja samas tuleb valmis olla selleks, et midagi võib valesti minna. Kuulmisoskus on oluline, tähtis on nö „kohal olla“, usaldus. Kusjuures usaldussuhte loomine ei pruugi olla kerge tänu inimese eelnevatele kogemustele, ta võib seda pidevalt testida. Emotsionaalne ausus, et inimesel ei tekiks kahtlust, mida nõustaja nüüd ütlemata jätab. Näidata tuleb hoolimist, jäta oma vajadused kõrvale, rõõmusta teise inimese saavutuste üle. Nõustamissuhe on justkui liit, kus inimene ja nõustaja püüavad koos toime tulla keeruliste probleemidega. Isiksuskeskse nõustamise peamine idee ütleb, et inimesel võivad puududa suhted, kus ta saab tema ise olla. Psühhodünaamilise mudeli puhul on käitumine ajendatud teadvustamata teguritest. Transaktsioonianalüüsi kohaselt on inimese isiksuses kolm eraldi „mina“ tasandit, laps, täiskasvanu, vanem.

Tihtipeale on nii, et teiste inimestega hästi läbi saada, õpime oma raskeid tundeid alla suruma. Tunded ja emotsioonid mõjuvad sageli ebamääraselt sellepärast, et inimene näiteks on kasvanud sellises keskkonnas, kus ei peetud seda heaks. Peale tunnete ehedat väljendamist kaasneb sellega ka füüsiline kergendus. Nõustamises on oluline eristada tunnet ja emotsiooni. Tunne on see, mis on südames. Emotsioone me väljendame kehaliselt. On olemas raskestimõistetavaid või segaseid tundeid, on tundeid, mida on tagasi hoitud ja osa tundeid mis on väljunud kontrolli alt. Nõustaja peab olema kompetentne tunnete ja emotsioonide teadvustamisel, peab olema oskust topelttähelepanu nii enda kui kliendi tunnete ja emotsioonide suhtes. Sellepärast on oluline nõustaja isiklik areng, võimalus näiteks asju läbi arutada superviisoriga. 

Nõustamise eesmärgiks võib olla käitumise muutmine, mingi kindlapiirilise harjumuse muutmine. Käitumise muutmine on raske tegevus. Inimese käitumine kujuneb käsikäes sotsiaalse keskkonnaga. Käitumise ümberkujundamine on nagu samm tundmatusse. Võiks proovida ülesannete jagamist sammudeks ehk siis alaülesanneteks. Oluline on aru saada motivatsioonist, miks inimene soovib muutust ette võtta. Nõustaja ülesandeks on aidata inimesel mõista, miks ta mingites olukordades käitub nii nagu käitub. Tihtipeale jõutakse inimese sisemistele vastuoludele. Kõige olulisem käitumise muutmisel on muutuseks valmisolek, teiste toetus. Samuti on tähtis muutumise ettevõtmisel, et kõik oleks täpselt paika pandud, see suurendab muutumise õnnestumist. Samuti on vältimatu muutumisel tagasilangus, neid peab õppima tunnistama. Tagasilangust võib püüda ennetada, selgitades välja need tegurid, mis võivad seda põhjustada. Muutumisel võib kasutada kognitiiv- käitumusliku meetodit, või siis isiklike ressursside aktiveerimist, kus keskendutakse nendele olukordadele, kus probleemkäitumist ei teki. Käitumise muutmist võib ette võtta ka projektipõhiselt, kus kogu ettevõtmist tuleb vaadelda kui projekti.

Teiste inimeste eluraskustega tegelemine nõuab palju väljakutseid. 

Olen mõjutatud teadmisest, et iga inimene on ainulaadne. Nad tunnetavad maailma erinevalt ning vajavad erinevat lähenemist – näiteks erinevad diagnoosid. Leian, et mida laiemad on teadmised, seda tulemuslikumalt on võimalik saada positiivseid lõpplahendusi.

Signe

Laoriiulis:

McLeod, J. (2007). Nõustamisoskus.