Miks on nii ja mitte teisiti?

Vahest mõnest mõttest ei saa enne rahu, kui oled suutnud selle mõtte paberile panna. Kursusetööd tehes töötasin läbi palju erinevaid uuringuid, samal ajal kerkis teravalt esile haldusreformi teema. Mulle jäi nii mõnigi asi mõistetamatuks, miks tehakse nii ja mitte teisiti. Tehtava kursusetöö teema oli küll teine, polnud haldusreformiga seotud, kuid mõtlemisvõimelise inimesena oskan asju analüüsida, näha ka muid uuringutes kajastatud näitajaid ning seoseid luua. Üllatuma on vale sõna öelda, kui peaksin kirjeldama oma arvamust sellesse, kuidas suhtuti ja suhtutakse inimeste arvamustesse, kes mõtlevad teisiti.

Sirvisin filosoofide eetilisi tõekspidamisi ning jäin millegipärast peatuma Jeremy Benthami eetikal: „Ühiskonna eesmärgiks peab olema suurima hulga inimeste suurim hüve“.  (Gräzin, 1990, lk 27) Sellist mõtet oleksin nagu kuskilt kuulnud või lugenud. Sarnase mõtte leidsin Eesti 2030 peamise arengueesmärgina, kus elamisvõimalused tuleb tagada igas Eesti asustatud paigas. (Üleriigiline planeering 2030¬+, 2012, lk 16) Jeremy Benthami tõekspidamises on üks huvitav nüanss: millele tuleks siis rõhku pöörata, kas suurimale hulgale või suurimale hüvangule? Ise ta sellele lõpliku vastust ei andnud. (Gräzin, 1990, lk 101). Haldusreform räägib samuti sellest, et paljudele ja palju. Aga mida või kellele? Kus on rõhk? Püüan natuke seda mõtet lahti harutada, toetudes Jeremy Benthami utilitarismile.

Panin tähele, et haldusreformi eesmärki pole sisse kirjutatud seda, kelle või mille jaoks tuleb toetada võimekuse kasvu ja konkurentsivõime suurendamist. Samuti on seadusesse sisse toodud numbriline näitaja ehk siis elanike miinimumarv omavalitsuses. Toonitatud on kvaliteetseid teenuseid. (Haldusreformi seadus, 2016). Otsides võimekuse indeksit näitajaid, ei sisalda see teenuse kvaliteedi näitajaid. (Rivo Noorkõiv, Kaja Ristmäe, 2014, lk 6). Mille alusel väidetakse siis, et kvaliteetne teenus on kvaliteetne ainult siis kui elanike arv omavalitsuses on just selline? Sõna kvaliteet toetuseks ei leidnud ma ühtegi toetavat uuringut. Nii et lõppkokkuvõttes kogu haldusreformi  aluseks olev uuring põhineb tasuvusel. Selline lähenemine toetub utilitarismile, sest siin arvestatakse ainult numbrilisi näitajaid, see tähendab, utilitarismi eetika on matemaatiline. Loogilise järeldusena võib öelda, et seadusesse ei saagi sisse kirjutada, kelle jaoks haldusreformi tehakse, sest uuringud põhinevad tasuvusel, mitte sellel, mida inimesed tahavad või asjast arvavad. Minu silmadega haldusreformi seadust lugedes hakkame palju, võimekamalt saama, aga küsiksin, kes? 
Palju inimesi?! Palju inimesi tähendab valikut, kõigile ei jagu nagunii, sest pole olemas piiramatuid ressursse.

Väikene vald, kas tõesti nii halb ja paha? Eestis on ometigi üksjagu väikevaldasid, kes saavad paremini oma elu korraldamisega hakkama kui mõni suurvald. Väikeses vallas teab inimene teist inimest, on võimalik jõuda reaalselt  mureni. Kükametsa Maali mure lahendamine on samuti lihtsam, sest kui naaber teab ja tunneb oma naabrit, siis ei hakata talle pakkuma teenust, millest kasu ei ole. Kui Maali on üks saja seast, kes oma murega ametniku juurde jõuab, siis esimese probleemina tuleb välja ajaressurss – kuivõrd palju on reaalselt võimalik tegeleda Maali murega. Kuna aega napib, siis asjasse süvenemata võimaldame Maalile mingi teenuse, mis aga ei rahulda tema vajadusi. Nüüd aga oleme juba raisanud rahalisi ressursse. Ei ole võimalik pakkuda palju ja paljudele, kvaliteet kannatab ühel või teisel moel. Huvi pärast otsisin, kas on tehtud mingit kokkuvõtet kohalike omavalitsuset pakutavate teenuste kvaliteedist. Leidsin aastast 2012 Riigikontrolli auditi, kus tõstatati küsimus: kas teenuste pakkumise kvaliteeti saab hinnata? (Avalike teenuste pakkumise ... , 2012) Järeldustest on näha, et probleemiks on pigem teenust pakkuvate spetsialistide vähesus ning see, et määramata on nõuded kvaliteedile. Üldises plaanis olid tulemused head. Välja olid toodud KOVide seisukoht, et nad ei soovi liituda naabritega. Ja ometigi on meil tänaseks päevaks käimas haldusreform, vaatamata sellele, et keegi väike ja vähemuses olev on selgelt välja öelnud ka oma arvamuse. Utilitarismi idee on selles, et palju ja paljudele aga lähtuda tuleb kasulikkusest. Kasulikkus tähendab aga numbreid ja mida ilusamad majanduslikus mõttes need numbrid on, seda parem. Kasulik, aga kellele? See, et Kükametsa Maali väikevallas on saanud oma kvaliteetse teenuse, ei ole ju majanduslikult kasulik. Jälgides utilitarismi ideed, kus moraalselt on õige see, et tulemuseks on suurim õnn suurimale võimalikule hulgale, kas siis selles valguses Maali heaolu tagamine polegi olnud moraalselt õige? (Meos, 2013, lk 515) Kui mul tekib antud protsessis, haldusreformis küsimusi, siis sooviks nendele vastust saada. Millegipärast vastuste asemel olen rohkem kohanud rünnakuid, mitte argumenteeritud vaidlusi. Samas võib öelda, et küsimuste esitajad ja oma arvamuse avaldajad on ju tegelikult arvuliselt vähemuses. Aga nagu välja tuleb, sellega arvestama ei pea, sest Riigikogul on olemas mandaat teha oma tegusid nii, nagu nemad heaks arvavad. Kogu protsess sobib ideaalselt utilitarismiga, kus eetiline on kõik, mis toob kaasa kõige suurema kasu. Utilitarism lubab valikut, kus enamust säästes võib vähemus kannatada. Utilitarism lubab ebaõiglust. Nii et Kükametsa Maali ohvriks toomine ülla eesmärgi nimel on õige.

Utilitarismi eetika lubaks justkui kõike. Kui inimesel on soov midagi teha, siis seda ka ta teeb. Peaksime tänapäeval mõtlema valikute puhul ju nii, et valime selle, mis lähtub headest kavatsustest. Ma ei vaidle vastu haldusreformi vajalikusele, vaid mõtteainet pakuvad teatud käitumis- ja tegutsemisviisid. Jeremy Benthami puhul on kõik motiivid võrdväärsed. (Gräzin, 1990, lk 97) Kui minu kui võimulolija soov on mitte arvestada Kükametsa Maaliga või siis minust erineval arvamusel oleva inimesega, siis seda ma ka ei tee, isegi siis mitte, kui tehtava teo lõpptulemuse kvaliteet võiks seeläbi paraneda. Tegija tegu on õige nii või teisiti, kui tegija kavatsused on olnud head. Tegelikult ei ole võimalik see mõte – suurim õnn suurimale hulgale inimestele. Vähemuses olev inimene ei saa tunda õnnetunnet, kui see tunne on temalt ära võetud enamuse inimeste pärast.  Küsiksin, miks me inimestena ei võiks ennast näidata arenemisvõimelistena? Miks jääme oma eetiliste tõekspidamistega 18-19 sajandisse? Rahvana omas riigis on meid liialt vähe, et mitte arvestada ka selle inimesega, kelle arvamus on teistsugune ja keda me nimetame vähemuseks.

Kas arutelu antud teemal andis mulle juurde teadmisi? Andis ikka. Kui enne püüdsin asjadest aru saada, siis peale arutelu mõistan rohkem, miks tehakse nii ja mitte teisiti. Me kõik peame mingeid  käitumisviise või tõekspidamisi õigemaks kui teisi. Minu arvamuse kohaselt on iga inimene tähtis, arvestamine teistsuguse arvamusega parandab nii mõnegi teo lõpptulemuse kvaliteeti. Mingis mõttes lähtume kõik utilitarismist, tsiteerides I. Gräzinit raamatust „Jeremy Bentham“: „Ainuüksi naudingu ja kannatuse määrata on see, mida me teeme“. (Gräzin, 1990, lk 73) Vähemuses olev inimene ei soovi kannatusi.

Signe 


Laoriiulis: Igor Gräzin "Jeremy Bentham"

 Indrek Meos "Filosoofia sõnaraamat"

"Üleriigiline planeering 2030+"

Riigikontrolli audit "Avalike teenuste pakkumise eeldused väikestes ja keskustest eemal asuvates omavalitsustes" (2012)

Haldusreformi seadus

Rivo Noorkõiv, Kaja Ristmäe "Kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse indeks" (2014) 

Millestki ja mittemillestki

Kükametsa Maali istub oma kitse, kanade ja koeraga metsas. „Eesti 2030“ visioon räägib, et tuleb tagada elamisvõimalused igas Eesti asustatud paigas. Maali elab kaugel metsa sees, pood jääb 25 km kaugusele. Ah mis mets see enam on, vanasti oli jah suur ümberringi, nüüd jalutad ja näed ainult puudeta laikusid mõne üksiku puuga. Tee, mis Maali juurde viib, on kevadiselt porine ja pehme. Maalil on vaja poodi minna, leiba on vaja ja muud kraami kah. Kodanikuühiskonna idee räägib, et naaber aitab naabrit. Naabrid jah ka kilomeetreid eemal olemas. Noor pere kolme lapsega, kes on miskil põhjusel maale elama jäänud. Meeldib maal. Naabripere üks laps on erivajadusega, mis paneb pere 24/7 toimetama. Nad hää meelega aitavad Maalit, aga praegu pehme tee peal oma vana autoloksuga raske liikuma pääseda. Aega ka vaja leida ja nuputama päevaplaani kallal. Aga poes nad käidud saavad, koos on kergem. Raskem on siis kui lapsega suures linnas arstil vaja käia, sõit võtab ju raha ja päev läheb selle pääle ää. Naaber aitab naabrit, Maali annab mune noortele sõidu eest. 

Pereema on palju pidanud muretsema, nuputama ja mõtlema. Aga igal inimesel on omad jõuvarud ning tervis ei ole enam see, depressioon. Seniks kuni abi sai .... . Vana süsteemi järgi sai omale töövõimetuse. Täna tunnistati osaliselt töövõimeliseks ja peab olematust sissetulekust ennast näitamas käima linnas ning tõestama kui väga ta tahab tööle minna. Aga omal ajal üheks  kurja juureks oligi see, et ta ei saanud tööle minna. Polnud last kuhugi jätta ja kui leidnukski tööd, läinuks palk tööle sõitmise peale. Uus süsteem sildistas pereema luuseriks, hirm haiguse süvenemise ees on suur, sest meeleolu pole hea. Aegajalt mõtleb pereema teise pere peale, kes lähikonnas elas. Nad läksid minema, linna. Neil oli eestkostetav peres ja keskmine laps tahtis heasse kooli minna. Vähese rahaga hakkama saamiseks pead olema tõeline kalkulaator. Ei saa ju tõestada kohtule naabrite käest muna ja piima ostmist, pole tõestusmaterjali, miks eestkostetava arvelt sularaha pidid välja võtma ja naabrimemme hambad pole kaarditerminaliks, veel vähem huvitab naabrimemme raha kuskil „masinas“.

Majanduslik jõukus, turvalisus, võimaluste mitmekesisus – Säästev Eesti 21. Mõisteid on võimalik defineerida mitmeti. Kükametsa Maali mõistab seda ühteviisi, naabrinaine teist ja mina siin Eestimaa kuskil nurgas kolmandata moodi.

Tahtsin kirjutada Maalist, kukkus välja teisiti. Ahjaa, mul ei ole ees prototüüpe, vaid lihtsalt panin sõnad mõtete najal paberile.

Kas me tegelikult ikka jõuame reaalselt reaalse inimeseni?

Signe

Abipalve!!!!!

Kuldar 
Kuldar on viieaastane poiss, keda aasta algul südamerikke tõttu opereeriti. Operatsioonijärgselt tekkis kahjuks südame seiskumine ning ta sai raske ajukahjustuse. Peale kahte kuud haiglaravil viibimist sai Kuldar Haapsalus taastusravi. Tänaseks oleme jõudnud koju ning püüame toime tulla uue elukorraldusega. Igapäevaselt vajab Kuldar lisaks hooldamisele pidevat tegelemist. Taastusravis ette näidatud harjutuste järjekindel tegemine on olnud edusammudega, oleme märganud aktiivsuse tõusu.
Kuna nii mõnedki sõbrad tuttavad on avaldanud soovi Kuldarit aidata, siis avasime talle oma arveldusarve EE411010011759596226 Kuldar Hendrikson.
Sinu toetust ja abi kasutame Kuldari taastusraviks (soovime ühineda aju-käsi seminariga) ja erinevate abivahendite soetamiseks.
Täname Lastefondi ja Ambla valda suure toetuse eest!
Teid ette tänades ja parimat soovides Kuldari emme-issi.

Pipar, sool ja igasugu muud maitsed

See on mage.

See on piprane.

Mis maitse see veel on?

Kirjutatav tekst on maitsestatud. Igaühele maitseb see isemoodi. Igaüks tõlgendab seda omamoodi. Räägitavat teksti mõistame me igaüks omast vaatevinklist. Niipalju kui on inimesi, on ka erinevaid tõlgendusi asjadele ja olukordadele. Või nagu Peter Berger ja Thomas Luckmann ütlevad, meil on igaühel reaalsusest erisugune ettekujutus. See reaalsus on teadmine, mis juhib meie käitumist. Nii kuidas tajume reaalsust, vaatame ka teatud olukordi ja isikuid ning tulenevalt sellest vaatest kujuneb ka meie käitumine. Et siis kirjutatav tekst ja räägitav jutt ei ole kõigile ühtemoodi mõistetav. Samas me jagame oma maailma teistega, suhtleme. Ei saa öelda, et oma arvamustes me pole teistest mõjutatud. Meie ümber on kommunikatsioon. Igasugune suhtlus maailmaga – kommunikeerimine. Kommunikatsiooni käigus jagatakse informatsiooni. Kuidas me saadavat informatsiooni tõlgendame, sõltub meie reaalsusest. Ühele pipar, teisele sool ja lõppkokkuvõttes on olemas ka igasugu muud maitsed.

Minu mõtteladu – koht kuhu otsustasin mõtteid ladustama hakata. Ühele on olnud minu mõtted soolased, teisele piprased, kolmandale hoopis magusad ja see meeldib mulle. Järelikult olen Teid kaasa mõtlema pannud. Vabandan, kui kohati on tekstid rasked. Samas püüan ka mõnda teemat käsitleda võimalikult lihtsalt filosoofiasse laskumata.

Filosoofia, ohjah, elufilosoof nagu ma olen.

Terry Pratchett,1948-2015 (ulmekirjanik)

„Kes on filosoof?“ uuris Brutha.
„Inimene, kes on nii arukas, et on leidnud endale töö, kus ei pea raskeid asju tõstma.“

(“Väikesed jumalad”, 1992)

Signe

Laoriiulis raamat Berger, P. & Luckmann, T. (1966). The Social Constructin of Reality.

Saamatus

Alati ei ole asjad hästi. Mõnikord võivad asjad tunduda suisa väga halvasti. Asjad, mis ei ole hästi ja on suisa halvasti, nõuavad tegelikult remonti. Mingil moel parandamist, et siis jälle hästi oleks.

Kas meil on õigus ennast aega-ajalt halvasti tunda? Ikka. Aga kui tunnedki ennast halvasti ja seda välja näitad, siis öeldakse sulle, et sa oled luuser. Meie maailm on ehitatud kuidagi selliselt, et pead olema kogu aeg edukas. Kui sina moment edukas ei ole, kantakse sind maha.

Äkki sa vajad hetke iseendale? Millegipärast sa ei või seda endale lubada, sest kodanikuna pead sa olema riigile igal hetkel kasulik. Samas need eluhammasrattad, kuhu vahele on võimalik jääda – mõned ongi sellised, kuskohast väljapääsu pole lihtne leida. Mõnikord mõne probleemi lahendus kipub keerlema kui nõiaratas. Lahendus on justkui lihtne aga see eeldab midagi, mis viib sind probleemi juurde tagasi.

Mul on suur väsimuse hetk. Olen neli aastad kakelnud oma käega. Tegelikult saan selle pooleteisekäelisena olemisega talutavalt hakkama. Aga ma ei jaksa enam jagada seletusi, et vaatamata sellele, et mul on kaks kätt keha küljes, olen teatud asjade tegemisel väga saamatu.

JOKK

Signe

Egoism

Vestlesin ühel päeval oma muusaga. Nagu ikka peale neid vestluseid toimub mõtete laoriiulis väike toimetamine.

Teemaks seekord jälle aitamine. Pean oluliseks seda, et me märkaksime abivajajaid ning õpiksime olema toeks ja abiks võimaluste piires. Seekord jäin aga mõtlema selle peale, kuidas mõned inimesed õpivad teiste head ära kasutama. Eks siin peab aitajal endal olema silma ning taipamist, et seda ei juhtuks. Tegelikult on kurb meie maailmas suhtumine, kus teame väga hästi meile vajalike inimeste asukohta just siis, kui meil midagi vaja on. Muul ajal ei meenu nad meile mittemingil moel. Või teist tüüpi inimesed, kes teavad, et on korra sinu käest abi saanud ning tulevad järgmisel korral juba nõudmisega: „anna veel“. On ka kolmandat sorti inimesi, kes peavad sinu antut väheseks ning tulevad võtavad ise juurde.

Vana tõde on see, et anna abivajajale õng mitte kala.

Märka abivajajat, ole hooliv. Aga ära lase endale liiga teha.

Egoism ehk isekus, see on vajalik, et ellu jääda. Oskus on aga õppida olema täpselt parajalt egoistlik. Kuidas seda isekust parajaks timmida, ma ei tea ega oska nõu anda. Lihtsalt peale seda väikest vestlust pidasin vajalikuks tähelepanu juhtida sellele tõsiasjale, et aegajalt kiputakse ära kasutama headust.

Õppige kõiki tarkusi läbi iseenda südame laskma, nii nad saavad teie tarkuseks. (Luule Viilmaa)

Nii et kuulakem oma südant.

Signe

Ma olen tark, ilus ja hea

Võtan teadmiseks!
Uudishimulik oled!

Signe