Ei saa mitte vaiki olla

Seekord pani mind kirjutama hoopis see, et tundsin ennast halvasti. Mind oleks justkui rünnatud, aastatega tehtu ja saavutatu sattus ohtu.

Teadjad teavad mu tütre valikulise mutismi lugu. See teekond ei ole lihtne olnud, sest mul pole olnud õpetajat, nõuandjat, pole olnud õpetusi ega juhiseid. Ei ole minul inglise keele oskust, et natukenegi sel teemal targemaks saada ja ei olnud 14 aastat tagasi saada ka muid materjale, mis tutvustanuks ärevushäiret. Elu oli kui pidev jalgratta leiutamine. Aga mul oli usk, mul on usk täna ja mul on usku homsesse.

Tahan anda mõned lihtsad nõuanded. Need võivad endalgi ununeda aegajalt.

Me kõik soovime, et meid võetakse sellisena nagu me oleme. Kui sa soovid, et ma muutuksin, siis küsin, kas ma ei meeldi sulle. Miks soovid mind muuta? Andestan sulle, sest sul on üllad eesmärgid, aga see kelleks sa mind muuta tahad, ei ole mina. Tegelikult ma muutun kogu aeg. Igal päeval saan mingi uue kogemuse või teadmise  võrra rikkamaks. Ma ei ole homme see, keda sina tundsid eile. Aga kui sul on siirast pilku minu jaoks, siis sa näed seda muutust. Mis ma öelda tahan? Oleme inimestena väga erinevad, oleme erineva temperamenditüübiga. Mõni meist tormab ja toimetab pidevalt ringi, suhtleb palju, alustab pidevalt mingite uute projektidega, kaasab, suunab, õpetab. Aga meie seas on ka märksa rahulikumaid inimesi, kes ei vaja pidevat melu. Me arvestame ju sellega ning ei sunni neid tegema asju, mis on nende jaoks raske. Tööl näiteks ei saa ju panna läbirääkimiste laua taha inimest, kes on loomult väga leebe. Palun ära püüa mind muuta sinu sarnaseks, ära ütle, et ma pean, sest see on mulle hea ja kasulik. Selline sund võib hoopis mulle liiga teha. Sest kõige selle tegemine, mis sa soovid, ei ole  minu jaoks lihtne.

Ole mõistev!

Ära kiirusta!

Ära nõua!

Ära küsi MIKS? MILLAL? Palju on selliseid küsimusi, millele sooviks isegi vastust saada.

Enne kui tegutsed, pea palun nõu mõne asjatundjaga või vii ennast teemaga korralikult kurssi, muidu võid teha rohkem halba kui head ning ära nullida teiste aastatega tehtud töö.

Usu!
Usalda!

Kuula!

Mõtle kaasa!

Ole loov!

Ära halvusta, sunni, nõua! Pigem aita meelde tuletada  positiivseid ja tugevaid külgi. Ehk on vaja hoopis sinu pilku ja loovust nende tugevate külgede kasutama õppimisel/õpetamisel. Aga samm haaval! Ära sunni ja nõua …

Mõtle enne kui tegutsed. 

Signe

Kuule ...

... miks sa mind sellise pilguga vaatad? Kas mu tundlad pole ühepikkused? Või olen liiga kortsus? Või on mu maja liiga suur, tekitab kadedust? Või äkki hoopis väike, kuidas küll sellises uberikus elada saab?

Tahtsin kirjutada millestki muust aga teen seda mõni teine homme. No ma lihtsalt avastasin selles kuupäevas ja kuus ühe olulise asja, mis ütleb mulle, et ma tulin kunagi siia maailma. Päikest vaatama, tähti taevas lugema, metsast maasikaid ja mustikaid otsima, raamatutest tähti kokku lugema, pilte joonistama, õpetama ja õppima, huvituma ajaloost või hoopis tegelema spordiga. Me kõik teeme midagi, mis meile meeldib. Ja need asjad on nii erinevad, mis meeldib ühele, see ei meeldi teisele.

Ah … ära vaata mind sellise pilguga. Ma ei viitsi täna mingit mõistujuttu ajada. Aga ma igaks juhuks kontrollin üle, kas mu tundlad on ühepikkused.

Ma tegin endale halvaatorti, kingitus endale. Mmmmm

Tee ka enda olemine mõnusaks, kasvõi hetkeks … teetass näppu, mõnusalt tugitooli ja …

Signe

Südameasi

Usk on Sinu südameasi.
See sõltub Sinu pilgust, kuidas asju vaatad ja mida Sa näed.


Signe

Autoga tangot tantsimas

Sellel kõige tuisusemal päeval ja tuisusemal hetkel oli mul ühel päeval vaja ema juures käia. Sest ema palus poest ja apteegist mõnda asja.

Tee ei olnud väga tuisanud, sõitmiseks oli tee keskel lausa lumevabakene ala. Ja sellel momendil keset tuisku ei tulnud mul mõttessegi, et võiks ju sahaga selle lahti keegi ajada, sest möllukene polnud väga pikalt kestnud ning tegemist külavaheteega. Õnnetuseks oli tee libe kah selle värske lume all. Kurvides olid tantsuliigutused kindlustatud. Tegelikult ei midagi hullu, täitsa tavaline talvine olemine ja liiklemine. Minu mõistus sai otsa hoopis siis kui vastu tuli mõni auto. Et kui kesk teed on lumevaba kohakene liiklemiseks, siis see ongi mõeldud „minu“ jaoks, vastutulev auto mingu kuhu tahab? See siis tähendas korduvalt enese tõsist lumevaaludesse sõitmist nii et auto tantsis tangot. Korra tekkis isegi selline olukord, kus vaatamata sellele, et ennast ikka väga lumevaalu surusin, möödus teine auto nii ligidalt, et hää meel selle üle, et peeglid alles jäid. Õnneks nägin mäkke sõites auto tulevihkusid ning võtsin hoo maha, suurema hoo korral olnuks tango märksa energilisemate liigutustega ja vaevalt siis mööduv autogi koksamiseta jäänuks.

Egod laksuvad igal pool. Minu ego laksub ka praegu, palun arvesta ka teiste liiklejatega. Kiitsin ema, et selliste teeoludega ise poodi ja apteeki ei läinud. Ja ei ole mõtet riidlema hakata, mis ronid siis  liiklema kui nii koba oled. Jama hakkab sealtmaalt, et pooleteisekäeline inimene peab ka elama ja toimetama. Ja kui ühte kätt terviklikult olemas pole, siis olen sinu ja teiste jaoks „koba“.

Jälle kogemuse võrra targem.

Vat selline pahur põrsas olin seekord.

Signe

Tõmma pidur pääle

Elu, tuul ja kaamera. 

Jah, just tõmma, mitte tõmba. Mõnikord on valesti öeldud-räägitud sõnal lihtsalt rohkem jõudu. Aaa, et millele pidur pääle tõmmata? Ma eluaeg olnud alakaaluline ja tahtnud kah inimesekaaluliseks saada. Kuna aasta 2016 on minu jaoks olnud suht „sitt“, kus mind on teenida suutnud vaid üks käsi, siis enamus sellest aastast olen veetnud operatsioonidest taastumisega, mitte töölkäimisega. Ainus positiivne lugu kogu selles asjas on see, et ma olen tervelt 10 kg raskem. Aga rohkemat küll ei soovi, aeg pidur pääle tõmmata. Lihtsalt uue riietekapi sisu hankimine ei ole minu meelistegevus, sest ei suuda tegeleda šoppamise ja asjade valimisega.

Nonäed, unistused vahel ka täituvad. Mulle ei meeldinud olla alla 50 numbriline, nüüd olen üle 50 numbriline. EI ME EI RÄÄGI VANUSEST, VAID KAALUST.

Signe 

Mis toimub?

Sa oled segaduses. Keegi ütles halvasti, või käitus sinuga inetult. Või juhtus midagi, mis polnud plaanitud. Esitad hulga küsimusi, miks, milleks, kuidas, mismoodi. Kõik sinu esitatud küsimused saab panna kahte sõnasse: mis toimub? Kas sa tegelikult pead mõistma, mis toimub? Ma ei tea. Ja kui teada saadki, kas sul sellest enesetunne paraneb? Võib-olla.

Ära küsi, mis toimub. Küsi, mis ma tahan? Kui oled segaduses, siis saad ju tegeleda ainult iseendaga. Teiselt aru pärimine, selgituse soovimine selles, mis toimub, ei pruugi lahendust anda, sest ta ei tea äkki isegi, mis ta tahab. Ta on ka võib-olla segaduses. Tema käitumine tuleb sellest, et ta ei oska olukorda hinnata, defineerida, mõista.

Ma saan teha vaid seda, et mõtlen selgeks, mis tahan. Ma tahan, et mulle ei öeldaks halvasti, ei käitutaks inetult, ei taha, et juhtuks seda, mis plaanitud polnud. Ma ei saa teise suud sulgeda, kui ta halvasti öelda tahab, ma ei saa teise keha ja emotsioone kontrollida, kui ta minuga halvasti käitub. Ma ei saa juhtumisi takistada, sest ma ei tea ette, kas asjad õnnestuvad või mitte. Võtame kasvõi minu selle puude vedamise lugu. Tahtsin ju head, kiiresti ja lihtsalt. Aga juhtus see, et pidin vaeva nägema rohkem, kui plaanitud oli. Küsisin, mis toimub? Miks auto sõna ei kuula? Küsisin endalt, mida ma tahan? Tahan, et auto käivituks. Selle asemel, et tunnistada enda lõputut kiirustavat tempot ning sellest tingitud uimasust ja tähelepanematust, keskendusin sellele, kuidas auto käima saada. Muidugi, ma ju tahtsin, et auto käivituks, kuid otsisin viga mujalt kui endast. Nii lihtne see ongi.

Mõtle, mida sa tahad. Kas ikka teed ise kõiki asju õigesti ehk siis otsid lahendust õigest kohast? Nii et kui küsid, mis toimub, siis küsi ka, mis ma tahan?

Signe

Ma oskan

Elu koosneb kohustustest. On asju, mida teeme südamest, mõnda kohustusest. Kuidas kellel  ja kuidas kunagi. Praegu on selline aeg, kus pean vanemate juures puid tuppa vedama, mul ei ole selle töö vastu midagi, lapsena sai seda kogu aeg tehtud. Ainuke jama on selles, et pean alati otsima kaasa seltsilise, sest ühe käega selle töö tegemine paras ettevõtmine. Enamus ajast on töötegijaks keskmine tütar, lisaks saab ta vanaema juurde minnes autoga sõitma õppida. Kuna puukuuri juurest on trepikojani paras maa ning vedada tuleb vähemalt 7-8 korvitäit, siis olin seekord nutikas tüdruk ning lasin lapsel auto puukuuri ette ajada. Vanaema oli küll hädas, et ruumi vähe ju, kas saab hakkama. Sai küll ja lausa 5 plussi eest. No vanaemadel on omadus muretseda. Ladusime auto tagumise otsa  täis. „Äkki tagurdaksid siit ise ära“, arvas vanaema. Pole hullu, eks võin seda teha, kuigi tütar saab sellega väga hästi hakkama, aga mõnikord on lihtsalt  targem sõnakuulelik olla. Hops autosse, kus võti on, ahah, käivitan…. Misasja…. Auto ei lähe käima. Proovin kohe mitu korda. Mootori võtab järgi. Starteris viga ei ole. Aku sai ka alles hiljuti vahetatud. Nutika tüdrukuna proovin paari nippi kah, no ei miskit. Vahepeal helistan teispoolele ja annan teada, et kui mind x kellaajaks kodus pole, siis pead järgi tulema (no ta oli teises Eesti otsas sel momendil). Mõtlen, proovin uuesti. Võtan võtme eest ära, kiikan kapoti alla. Lähen proovin uuesti. No ei lähe käima, ei lähe!!!!!!! Krokodille autost ei leidnud, see nali jääb siis ära. Vaatan maja ees olevaid autosid, ahah, vanaisa autoga saab käima tõmmata. Aga auto sellises kohas, kuhu teisega ligi ei pääse. Peab siis parema koha peale katsuma lükata. Meid on kolm naist: üks ühekäeline, üks alles opilt tulnud ja tütreke kallis. Ja autoks pea kahetonnine jeep. Mis muud, ema rooli keerama, mina olen võimeline kasutama ühte kätt ja lapsest olen kasvatanud korraliku Eesti naise. Andis nügida, aga liikuma saime. Vahepeal pidin lausa karjuma, liigu kallis, sest meie jalad tegid libedal pinnal spagaati ning masin tuli imekergest kallakust kuidagi üles saada. Nägin kuidas naabrinaine „elu“ piilus. Oeh. Proovin veelkord käivitada ja veelkord. Kusjuures võtan mitmeid kordi võtme välja….. kappan tuppa papsi kutsuma, et tõmbame siis käima. Viskan käpuli ja otsin, kuhu sellel autol siis köis kinnitatakse. Naabrimees tuleb koju ja kutsun ta naistele appi. Selgitan olukorda ja ka tema proovib korduvalt, näen isegi seda, kuidas ta autol võtmed eest võtab ning esiistmele viskab. Uurib kapotialust elu aga paneb sama targalt kinni tagasi ning ei mõista olukorda. Istub autosse ja katsub uuesti käivitada, vaatab korra võtmekimpu ning küsib, siin on mitu võtit. On jah, ma teise lõhkusin suvel ära. Järgmisel momendil auto käib. ????????? Kasutaks õiget võtit, eks!!!! Mul on tõsised naerukrambid, jälle sain blondiinitembuga hakkama!!! Inimesed on vaikselt tubadesse imbunud, laulan üle hoovi kõva häälega: „ Ma olen niiii armas blondiin“ ja sõidan trepikoja ette.

Mõnusat jõuluootust!

Signe