Jälle kipsis

Jajah, olen jälle kipsis ja ikka seesama vasak käsi, minu diktaator. Kui keegi oleks mulle eelmine aasta öelnud, et oled 11. kuu pärast jälle kipsis, siis oleksin ta saatnud sooja koha peale.  Ehk nüüd peale seda operatsiooni lõpetab käsi oma diktaatori rolli. Kui eelmine aasta lapiti purunenud sidet, siis seekord korrigeeriti liigest natuke – vaeva ja valu pakkus selline peen nimi nagu liigeste artroos.

Operatsioonile sattumine oli ootamatu, seni oli peale viimast arstil käiku teadmine, et läheb oi kui kaua, sest järjekorrad on pikad. Aga hea, et asjad nii läksid, sest olen oi kui pikalt rivist väljas olnud. Vaatamata valuvaigistitele kippus see valu randmes „ajudele“ ja tundsid, kuis reaktsioonikiirus oli kadunud ei tea kuhu … .

Ma rohkem ei kirjuta Teile. Ühe käega trükkides tuleb hunnikus kirjavigu.

Naeratused näole!
Ja kuidas ühe käega hambapastat hambaharjale saada?

Signe

Me oleme tundlikud

Tundlikumad kui tunnistada tahame.
Tundlikumad kui välja näitame.
Juba julguse puudumine seda tunnistada näitab kui tundlikud me võime olla.

Signe

Edu ja läbikukkumine

Mis on edu?

Mis on läbikukkumine?

Edu – edasiminek aga ka kordaminek ja tunnustus.

Läbikukkumine – ehk siis ei miski.

Kuidas saada edukaks? Ma ei tea. Pole olnud edukas, veel vähem oskan vastust anda sellele. Samas võiks ikkagi katsuda uuesti seda sõna edu defineerida. Meie tänapäeva maailmas tegelikult kiputakse eduks  pidama seda, mis välja paistab: hea töökoht, karjäär, majanduslik kindlustatus – maja, auto kallid riided. See kui näiteks insuldi läbi elanud inimene on õppinud uuesti oma eluga toime tulema, millegipärast avalikkuse silme all eduks ei nimetada. Minu silmis aga küll. Et siis see, kui inimene satub olukorda, mida võib nimetada „ei miski“, on läbikukkumine. Insult – seis on ei miski ju tegelikult. Ja kui ta suudab naasta igapäevaellu moel, et suudab enamvähem oma eluga hakkama saada, siis leian et ta on tunnustust väärt. Ühiskonna jaoks tänapäeva Eestis on ta siiski kahjuks kui keegi, kes on koormaks. Jah, on asju, milles vajab ta tuge ja toetust.

Oma soovis edukad olla kipume tihti mitte tähele panema endast nõrgemaid. Ütleme et meil on kiire. Ei ole minagi sellest patust puhas, ütlen minagi, et mul on kiire. Ja siis tõmban selle kiire olemisele ruttu augu sisse, ühe osa kiirest jätan praeguseks ja teise osa kiirest lükkan eemale. Kahe kiire olemise vahele saab kenasti paigutada mõne sellise tegevuse, mis teeb kellelegi head. Leia aega oma naabrimemme mure kuulamiseks, leia aega lapsega lauamängu mängida, leia aega hobi jaoks, leia aega tähele panna inimesi enda ümber.

Kardame läbi kukkuda? Ikka. Aga milles läbi kukkuda? Mis see läbikukkumine siis ikkagi on? Ma ei ole saanud edukaks, olen siis läbi kukkunud? Ei ole jah karjääri ja uhket maja jne. Aga ma ei tunne ennast läbikukkununa. Seni kuniks suudan õppida igapäevaelust, näha maailma ning tunda rõõmu inimestest enda ümber, saada inspiratsiooni lihtsatest vestlustest, tegemistest, olemistest, siis võin öelda, et olen edukas – iseenda jaoks ja iseendale. Mul ei ole vaja kellelegi midagi tõestada!

Jah, maailm milles elame on üks, aga meie silmad näevad seda erinevalt.

Natuke lugemist minu tegemistest mujalt ka:

http://www.ambla.ee/documents/6165445/10299002/10-Obtoober+2016.pdf/4b7a97ed-6c61-4e26-ba08-38bff9b27b72

Signe

Raskused elus

Mõnikord ei lähe elus asjad lihtsalt. Sulle antakse lahendada ülesanded, millele lõpptulemuse leidmine tundub võimatu. Samas lahendamatuid olukordi pole olemas, ikka on mingi väljund asjale olemas. Ja kui sa tõesti olukorda kuidagi lahendada ei suuda vaatamata pingutustele, siis peab mõtlema, kas see on üldse sinu probleem. Lahendus seisneb hoopis kellegi teise tegemises või tegemata jätmises.

Kuidas defineerida sõna raske? Ühtepidi palju kaaluv. Teistpidi rohket vaeva nõudev või keeruline ülesanne.

Tihtipeale on üksi raskeid olukordi elus lahendada keeruline. Hea nõu ja abi kulub marjaks ära. Tore, kui sul on toetav pere või tugivõrgustik ümber. Kui juhe kokku jookseb ja mõtted otsa saavad, siis sinu kõrval oleval inimesel võivad probleemile lähenemisel hoopis teised vaatenurgad olemas olla. Tihtipeale tasub mingi probleemi ilmnemisel lihtsalt kõikvõimalikud lahendusvariandid paberile kirja panna ning neid ükshaaval kellegagi koos analüüsima hakata. Üllatusena võib lahendus seisneda esmapilgul kõige võimatumana näivas variandis.

Paljusid meid on õpetatud ikkagi üksi asjadega maadlema. Kurvaks teeb, kui lähedaselt abi küsides tehakse sulle selgeks, et saa ise hakkama. Või kui oled omadega nii katki, ei oska isegi abi küsida ning lisaks need inimesed, kes peaks sinu kehva enesetunnet nägema, muutuvad hoopis sinu suhtes ülinõudlikuks? Me taluvuspiir on erinev, kuidas me raskustega elus hakkama saame. Mõni vajab rohkem toetust ja abi, mõnele piisab lihtsalt uue suuna näitamisest.

Ka lapsevanemana võiksime rohkem näha oma lapsi, isegi siis kui nad juba täiskasvanud on. Ei saa võtta asju nii, et vaata ise kuidas hakkama saad. Sul on elukogemus suurem kui temal. Kurb kui mõne  mure lahendamiseks tuleb kaasata võõrad inimesed. Samas hea teada, et on hoolivaid ja tähelepanevaid kaaslasi su ümber.

Mina tänan minu ümber olevaid inimesi.

Signe

Kogemused

Mida tähendab sõna kogemus? Ühe tundmatu ütluse järgi on kogemus kamm, mille elu kingib kiilaspäisele inimesele. Aah? Rohkem meeldib nagu Oscar Wilde ütlus, kogemus on nimi, mis antakse oma vigadele. Vigadest õpitakse, kuidas asju mitte teha. Kui kogemus käes, siis ega ikka ei soovi uuesti samasse ämbrisse astuda. Aga ega taipamiseks peab natuke arunatukest ka olema. Mõni teeb ja teeb ja ei saagi aru, et selline tegutsemisviis võib viga olla. Järjekindlalt aetakse oma joru, pangekolinat kilomeetrite taha kuulda. Ta saab kogemuse aga ei õpi sellest.

Mis siis kogemus ikkagi on? Kogetu põhjal omandatud teadmine või oskus. Kui ma oma lapsega õppides otsin sobivat meetodit, et ta oma püsimatuses suudaks laua taga istuda, siis ma kogen erinevaid kogemusi ehk siis läbi katsetuste leian õige meetodi – et lapsel ei oleks õppimine nii vastumeelne ja emme närvid ka alles jääks. Selleks pean eelnevalt kogema ka ebaõnnestumisi. Omandan läbi isikliku kogemuse oskuse, kuidas püsimatu lapsega õppida. Või mida peaksin arvama sellisest situatsioonist, kui sõites kurvi, avastad et sinu jaoks pole ruumi tee peal, sest see on kõige õigem koht möödasõidu sooritamiseks. Lihtsalt jõllitad kahte vastutulevat masinat. Õnneks on bussitasku õige koha peal, suudad sooritada möödasõidu ning rooli tee peale tagasi keerata kraavi sõitmata ning teist autot kriimustamata. Kogemus ehk siis teadmine, et jobusid maailmas ikka jagub. Või mida arvata, kui äsja ametikooli lõpetanu ei sobi ametisse, sest kogemus puudub? Kuidas selle taustal äsja load saanud autorooli võib lubada, tal ka ju väike kogemus? Kui mul teha ei lasta, siis ju kogemust ei tulegi. Neid paralleele võib tõmmata paljudes asjades …

Mida teha ikkagi kammiga, kui oled kiilaspea? Kogemus ju puudub.

Signe

Inimene. Meedia

Raivo Palmaru on öelnud „ … inimesed ei või uskuda mida iganes, sest meie tõekspidamistel on tagajärjed – neist sõltuvad meie valikud ja otsused, millest omakorda johtub tegevus.“.(Pärast tõde tuleb reaalsus, lk 221, 2011) Miks seekord selline algus mõttelao riiulis? Püüan arutleda eelmises postituses kirja pandud sõnale „kuldne keskmine“ üle.

Mis on meedia? Laias laastus võib öelda, et meedia on vahend, mille kaudu jõuab informatsioon meieni ehk siis toimub kommunikatsioon. Mis on informatsioon? Sellele sõnale on palju tõlgendusi, toon Teieni M. Bucklandi ühe versiooni, ehk siis tegemist on protsessiga, mis tähistab info edastust, informeeritust ja inimese teadmiste seisundi muutust. Nüüdisaegses ühiskonnas on meedia info paljundaja, ta on võti osaleva ja end valitseva keskkonna juurde (Meedia ja demokraatia, Palmaru). Mis see teooria kõik nüüd siia puutub? Kui inimesed informatsiooni ei saa, siis tekib küsimusi. Vastusteta asjad ei ole head.

Kipume olema elus need „kuldsed keskmised“, teeme seda, mida meilt oodatakse või arvame meilt oodatavat. Sel mõnel kuldsel keskmisel võib olla väga häid mõtteid, kuid kui saatjaks on mõtteviis „ah, mis nüüd mina“, „see ei sobi, sest teised ei arva nii“, „mis teised minust mõtlevad“, siis raamidest me välja ei astu. Võtame näiteks valimised. Millest lähtume oma valikutes? Mõelge hoolega järele. Paljud süvenevad antavatesse valimislubadustesse? Kas mõtleme, on need reaalsuses toimivad, loogilised? Või valime lihtsalt isiku, sest ta oskab meid „ära rääkida“?  Imetlusest? Võimalusi on kui palju. Vaatame kõige pealt enda „kapsaaeda“, meie volikogu on meie endi, valijate nägu ja mitte kellegi teise.  Loe Palmaru ütlust uuesti, oluline on see, et meie tõekspidamistel on tagajärjed. Valikutest ja otsustest tuleneb tegevus. Aga sellest sõltub juba see, millises keskkonnas me elame, elama hakkame. Valijana mõtle oma valikute peale. Valituna ei anta sulle piiramatut võimu, vaid kohustust esindada oma valijat. Oma valijat esindades ei saa jääda ainult sellele suhtlustasandile, mis oli valimishetkel. Teadmisi tuleb pidevalt täiendada ehk siis aktiivselt suhelda oma valijaga.

Valitule: Kommunikatsioon on oluline. Kui otse suhelda ei oska ja taha, kasuta meediat.

Valija: mõtle, mida mina saan teha, et asjad paraneksid.

Signe

Mõttelao riiulis artikkel „Pärast tõde tuleb reaalsus“ ja „Meedia ja demokraatia“ Raivo Palmarult

Mida me tahame?

Nii nagu meri ei püsi muuli piirides, vaid ronib üle kivide, nii on ka inimesi, kes ei püsi kindlates piirides. Ühiskonna poolt on paika pandud kindlad käitumisnormid ja reeglid. Seadustega on reguleeritud paljutki, sest muud moodi ei saagi. Inimesi on ju igasuguseid, ka väga halbasid kahjuks. Kõike ikka teha ei või, mingid piirid peavad olema.

Mis saab aga siis, kui sa ronid üle „normaalsuse“ piiri mõnel teisel moel? Kui sa ei ole „asjalik“ sellisel moel, nagu sinult oodatakse? Halvimal juhul oled tõrjutute hulgas. Parimal juhul võetakse sind kui värskete ideede genereerijat ja elluviijat, kõik sõltub keskkonnast, mis antud momendil sinu ümber eksisteerib.

Meid koolitatakse kõikvõimalikul moel. Haridus on kohustuslik ning me peame õppima teatud asju. Meist vormitakse inimesed, kes vastaksid ühiskonna ootustele. Meist saavad kuldsed keskmised, kes oma ametites teevad kuldset keskmist tööd. Kõik toimib suurepäraselt. Ja kui siis juhtub tulema keegi, kes ei vasta sellele keskmisele tasemele, mis me siis temast mõtleme? Kui tema mõtte-ja tegutsemiskäik meile ei sobi, siis lükkame ta eemale, sest meie rahulik elu saab rikutud. Ta on segaja.

Kõige lihtsam on elus olla see keskmine.

Kas me ikka teame mida tahame? Kas olles see keskmine, elame äkki liiga tänases päevas? Tulevik meid ei huvita, sest tähtis on minu rahulolu siin ja praegu? Sellised mõtted tekkisid, kui üritasin endale restarti teha. Esitasin ka küsimuse, kas restart ikka toimus ja tekkis ka vaidlusi minu pooliku kirjutise üle. Üle muuli laiutav meri sai meelega pildiks pandud, sest alati pole võimalik takistada mõne teise „normaalsetes“ piirides olemist.

Piiridega või piirideta?

Seekordsele mõttele andis tõuke  Äripäevas ilmunud Janek Mäggi arvamusartikkel „Hallo, Eesti. Maga välja.“ http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/08/19/janek-maggi-halloo-eesti-maga-valja

Signe