Eesmärk?

Olen väsinud, aga kirjutan siiski. Miks olen väsinud? Ahhhh, õppimisest. Minu suurim roll näeb praegu välja igav, istun ainult kirjutuslaua taga kirjutades või siis lugedes kuskil mingeid materjale. Tööl tuleb ka käia.

Keskkond minu ümber pani mõtlema sellele, et kui tahan oma lapsi paremini aidata, siis pean minema õppima. Mis on keskkond? Meid ümbritsev: asjad, tingimused ja suhted – ehk nende süsteem. No katsu puudega lapse lapsevanemana aru saada ja mõista erinevate instantside vahel „lappamist“. 

Reageerimine sellele keskkonnale paneb meid käituma. Et kui käitumist defineerida, siis on see indiviidi nähtavad toimingud, ning stiimul käitumisele võib tulla füüsilisest ümbruskonnast. Ma otsustasin midagi teha, minna õppima. Ok, siiamaani on asi olnud loogiline. 

Vajasin juurde oskuseid. Ja neid on võimalik õppida.

Mul on omad väärtused, ehk siis arusaamad sellest, mis on oluline. Minu jaoks on oluline sära inimeste silmis, et elus saab ilma vägivallata, õeluse ja vihata. Peate mind nüüd „lootusetuks“. Ja mis siis. Headus sünnitab headust. Kurjusel, vihal, õelusel on omad põhjused ja sellega tuleb tegeleda. 

Kõik eelnev on ressurss, mida saab kasutada. Ma tean, kes ma olen ning ma kasutan neid ressursse. Sest mul on eesmärk. See oli nüüd Diltsi püramiid, aga tagurpidi.

Tegelikult on lahendused lihtsad. Peame oskama sõnastada oma eesmärki. Unusta siin loosungid ja emotsioonid. Eesmärk on sõnastatud tingimuste ja tulemustena, mida on vaja saavutada.

Mõtelda, mis on õige,

tunda, mis on ilus,

tahta, mis on hea –

selles tunneb vaim mõistusliku elu eesmärgi.

(Platon)

Probleem?

Analüüs – kui seda pole, ei saa vaadata ka arengut ajas.

Kaasamine – kuidas ja kelle jaoks siis eesmärgid sead? Et mina arvan? 

Loe veel korra, mis Platon ütles. Vabandan, kui tekst raske oli, aga ma olen natuke väsinud.

Signe

Mõttelao riiulis oli jälle enda konspekt.

Härra Vajaduste Hierarhia, Maslow

 

Me oleme inimesed. Selleks et me eksisteerida saaksime vajame hapniku, toitu, vett, tahame magada ja nii edasi. Maslow hierarhia järgi on need esmased, ehk siis füsioloogilised vajadused. Hapniku meil veel jagub, veel. Söögi ja vee hankimisega saame kah vist hakkama, läheme poodi ja ostame. Või maainimesel on võimalus kasvatada oma aiasaadused ise, mõni peab seda tegema olude sunnil, sest pood on väga kaugel ning puudub transport või lihtsalt töö eest saadav tasu ei võimalda elada nö ainult poekaubast. Mis juhtub, kui me neid vajadusi rahuldada ei saa? Vett inimene lihtsalt vajab. Ilma toiduta saame mingi aja hakkama, aga lõpuks muutub nälg ikkagi talumatuks, organism nõuab oma toitaineid. 

Kui me need esmased vajadused täidetud saame, siis tekib turvalisuse vajadus. Me tahame, et me oleksime füüsiliselt kaitstud. Me tahame, et me oleksime emotsionaalselt kaitstud. No ei ole soovi sattuda varga tee peale või mõne liiklushuligaani pärast avariisse. Ei taha ka, et keegi meid mõnitaks, karjuks me peale.

Kui turvalisusega on kõik korras, siis järgmine etapp on armastuse ja kuuluvuse vajadus. Soovitakse enda kõrvale armastavat inimest, lapsi, häid sõpru. Tekib vajadus kuuluda kuhugi sotsiaalsesse kollektiivi. Kes käib sporti tegemas koos sõpradega, kes laulukooris, kes näiteringis.

Järgneb tunnustuse vajadus. Maslow on siin need jaganud kaheks. Madalamal on kuulsus, au, tähelepanu, maine, väärikus, isegi domineerivus. Jah, on inimesi, kes teevad kõik selleks, et saada kuulsaks ja olla pideva tähelepanu all. On neid, kes oma tööga ning suhtumisega teistesse on välja teeninud au. Kõrgem vorm siis enesest lugupidamine ehk enesekindlus, saavutused, oskused, vabadus. Kõrgemat tunnustuse vormi on raskem kaotada, kui esimest. Ehk siis ma olen see, kes ma olen ning ma armastan ennast just sellisena nagu ma olen.

Ning viimaseks eneseteostuse vajadus. Inimene püüab sinna, kuhu tal on potentsiaali jõuda. Olla pühendunud oma arengule. Olla liikvel …

Miks ma sellest kirjutan? Olen jälginud diskussioone omavalitsuste ühinemise teemadel. Meil kõigil on erinev stardipositsioon. Mõne jaoks on tõesti esmatähtis poodi saamine ning ta tunneb muret seal ääremaal elades, ega tema olukord veel halvemaks ei lähe. Muretseme oma ümbritseva keskkonna turvalisuse pärast, kas peame jätkama öise pimedusega, sest tänavavalgustus ei põle või lähevad asjad paremaks. Inimene, kelle esmatähtsad vajadused on rahuldatud, mõtleb näiteks vaba aja veetmise peale. Läheks näiteks rulluiskude või jalgrattaga sõitma, kui oleks sobivat kergliiklusteed.  Tunnustus – tegijal jääb üle ainult mõelda, kas tema teod saavad tunnustatud. Siinkohal peab see tegija mõtlema oma tegutsemismotiividele. 

Selleks, et selles hierarhias kõrgemale positsioonile jõuda, peavad olema rahuldatud esmased vajadused.

Et mis siis on tähtis? 

Millest me juhinduma peaksime?

Ei ole minu tõde sinu tõest olulisem ja vastupidi. Meie oskus peaks olema need tõed koos toimima saada kedagi kahjustamata.

Lihtsalt üks teistmoodi mõte kogu selle asja juures.

Signe

Abiks oli mu oma konspekt 

Virisen või olen kriitiline?

Virr virr virr virisema. Ja seda virinat tuleb aga isuga, ma ei näe kuskilt lõppu. Oh meid inimhingi küll. EKI andis mulle virisemise kohta erinevaid sõnu, hädaldama, kaeblema, nurisema.

Miks me viriseme? Ma ei virise, minu arvamus on kriitiline – sellisena võiks kõlada vabandus. Kuskohast läheb siis piir virisemise ja kriitika vahel? Mulle tundub, et see on ikka väga õhkõrn. Kriitiline meel peab olema, muidu ei liigu asjad paremuse poole edasi. Samas leian, kui oskan olla kriitiline, siis oskan asjadele välja pakkuda lahendusi või muul moel tegeleda probleemiga. Virisejana teen suu lahti ja nõuan. Ise jälgin eemalt ning kõigele lisaks tegelen süüdistamisega (virisemisega) ning viskan õhku tuhandeid mikse. Nii et õppigem vahet tegema mõistlikul kriitikal ja virisemisel.

Tahad asju paremaks muuta? Aga palun! Hakka tegutsema ja ära näita oma naabri peale näpuga, nagu väike laps.

Mis meid virisema paneb? Me pole rahul mingi antud olukorraga. Mis siis teha? Võiks mõelda kõigepealt tekkinud olukorra üle, mis asi on see nüüd ja praegu, mis mind virisema paneb. Sõnastada enda jaoks tekkinud tunne – enda jaoks, mitte teisi süüdistades. Seejärel mõelda, millised on minu soovid – jälle et ei suunaks seda soovi teiste kaela, vaid paku välja tegevus, kuidas olukorda parandada. Tulemuseks peaks olema koostöö. On ju meie elus tavaliseks saanud, et on inimesi, kes tegutsevad, teevad, organiseerivad ja teine pool on siis selliseid, kes ainult virisevad tegutseja inimese tehtu/tehtava üle. Õppigem siis seda õhkõrna piiri nägema/tundma, tahame ju tegelikult kõik, et elus asjad paremaks muutuks ükskõik siis mis valdkonnas, selleks peame me õppima ka ise asjade parandamisele kaasa aitama ja mõistlikul moel.

Küsimus Teile, kas ma praegu virisesin või olin kriitiline?

Signe

Pärlid meie elus

 

Meie lapsed on pärliteks meie elus. Nad annavad sihi, teekonna, nad on meie tulevik. Oleme uhked oma võsukeste tegemiste, saavutuste üle. Mõnikord oleme ka kurvad, õnnetud, pahased, sest nad suudavad pahandust teha või siis pole me lapsevanematena nende saavutustega rahul. Aga tegelikult on lastest rõõmu ikkagi ju rohkem, kui muid negatiivseid tundeid. Mõnikord aga võib elu olla selline „kurjem“ ja annab lapsele terviseprobleemid. Lapsevanemana oled pandud sellisel juhul tõsiselt „rakkesse“. Küll kappad arstide vahet, kurvastad, kui saad arstilt halbu uudiseid, lähed rõõmust segaseks, kui kuuled paranemisest. Mõtled, nuputad, võimled, teed lapsega harjutusi, istud ja õpid temaga koos läbi mängu – püüad kõike teha nii, et laps õpiks ka ise tundma rõõmu oma edusammudest. Vead teda taastusravisse, paned pea tööle, kuidas mittemillestki nuputada vahendeid, mänge, tegevusi tema arendamiseks. Suur osa erivajadustega laste vanematest elavad kui topeltelu, kes teevad mis aga vähegi võimalik oma lapse heaks on teha, samas peavad nad tööl käima, sest elama peab kusagil ja kõhutäis maksab ka midagi, riideid on selga vaja jne. Kui paljud peavad vastu sellele koormusele? Ma ei tea.

Tegelikult ei olnud mul mõttes kirjutada sellest vaevast ja valust. Laps on rõõm, suuuuuuur rõõm. Enamus lapsevanemaid tõesti rabelevad, et võimaldada oma erivajadusega lapsele parim. Mõnikord tähendab see üle mõistuse „lolli“ rabelemist. Lapse tervisemured tähendavad lapsevanemale praegusel momendil tõsist liiklemist mitmete erinevate instantside vahet. Tervis – meditsiiniasutus, haridus – haridusasutus, teenused – sotsiaalvaldkond  (ehk siis ühed teenused) ja rehabilitatsioon (ehk siis teised teenused). Tihtipeale juhtub, et nii mõnigi teenus dubleerib teist – näiteks käid lapsega rehabilitatsiooniasutuses logopeedi teenusel ja seda pakub ka kool, või hoopis vastupidi, kool keeldub sinu lapsele logopeedi teenust andmast vaatamata vajadusele, sest eelmisel aastal said sa rehabilitatsiooniasutusest seda teenust. Kuna neid erinevaid instantse on mitu, siis võib ka kõige püüdlikumal lapsevanemal tekkida segadus, et siis kelle poole ma mingi murega pöörduma pean. See süsteem on tegelikult üks paras Körtpärtli särk.

Reet Rääk on teinud ettepaneku erinevate teenuste sidustatud mudeli. Probleemid on väga hästi lahti kirjutatud ning ettepanekud on asjalikud. Seda oli hea lugeda selles suhtes, et on aru saada, et inimene ei istu kuskil „kõrgemal“, vaid on olnud kahe jalaga maa peal. Mul õnnestus viibida kohtumisel ministeeriumi esindajatega ning kasutasin võimalust küsimus õhku visata. Esimese „hurraaga“ ma oma küsimusele: kelle asi on HEV lapsed, ei saanud. Vastus rahuldas mind sellel määral, et seesama teenuste sidustatud mudeli ettepanek on töös ja lootust on, et lapsevanemal läheb natuke kergemaks ning lõppeb ka lõputu raha raiskamine teenuste dubleerimise osas. Peale kohtumist püüdsin ikkagi kinni mulle vastuse andnud inimese ja kordasin küsimust: „kelle mure on HEV lapsed?“. Lähtuvalt perekonnaseadusest on see lapsevanema mure. Jah, seda ma tean isegi. Oskan seaduseid lugeda ja ma arvan, et enamus lapsevanemad ju rabelevadki selle nimel, et oma tervisemuredega lapsele võimaldada parim, mis antud olukorras on. Muretsen nende laste pärast, keda ei märgata, kelle vanematel puuduvad oskused, tahtmine, jaks, võimalused ja mis iganes mured või probleemid. Kes küll peaks märkama õigeaegselt, et miskit on halvasti? Õigeaegne märkamine on väga oluline!

http://erivajadus.ee/uritused/

Eesti rahva tuleviku jaoks peaks olema iga laps väärtuseks … .

Millised on meie väärtused inimestena? See on koht, kuskohast peaksime alustama. Mõelgem oma väärtuste üle.

Signe

Viha

 

See on nii imelik sõna – viha. Olen kindel, et me oleme kõik seda tundnud. Aga kas me seda endale tunnistada oleme julgenud ja ka välja näidata? Või veel hullem, näitame välja viha, seda endale tunnistamata? Viha on raske teema. Selleks, et selline tunne tekkida saaks, peab olema midagi halba juhtunud. See halb ei pruukinud olla eile või üleeile, see võis olla ka millalgi varem ja isegi nii palju varem, et meie mälus ei pruugi olla teadliku mälestust sellest. Viha võib meid panna tegema halbu asju … teeme sellega halba endale, teistele … . Viha taltsutada  - võimatu?

Kas peab viha peitma, taltsutama? Viha peitev inimene võib muutuda kättemaksuhimuliseks või vastupidi, olla hirmunud. Ta ei tea tegelikult, mis teda vaevab, kuskohast pärineb see tunne ning mis on vihatunde algpõhjus.

Meid kõiki on mingil moel kasvatatud, õpetatud seda, mis on ilus ja hea ja mida teha ei tohi, pole ilus. Kas pole nii, et meile on selgeks tehtud, et halva tunde tundmine on vale ja paha? Ja siis üritame käituda „hästi“ kuni see paha tunne nimega viha meist ikkagi välja ronib?

Enda vihast kinni hoida on nagu kuumade süte hoidmine, et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina. Need on Buddha sõnad. Tahaks öelda, et jäta see vihatunne maha, aga nii pole seda võimalik teha. Äkki proovida ronida selle tunde juurteni, teada saada selle tunde põhjus ning lubada endale põletushaavadeta olemist? Tahtsin öelda, et viha ei ole tegelikult keelatud tunne, selle pärast ei pea ennast halvasti tundma. Mõistes seda tunnet endas kahjustame nii ennast kui ka teisi vähem. Mõistmata/teadmata selle tunde põhjustajat hävitame iseend, halvimal juhul kahjustame ka enda ümber olevaid inimesi.

Rahvakeeli, süda sai täis!

Tegelikult, armastust Teie südamesse J

Seekordne seltsiline mõttelaos oli Martti Paloheimo „Lapsepõlve mõjud“

Signe

PANEKS BLONDIINI

 

Mõtlesin vahelduseks blondi ka panna, ups. Ärge siis nüüd frivoolselt kah mõelge, ma mõtlesin, et noh blondiini loogikat. Lõin google otsingusse sõna blondiin ja sain vastuseks terve rea blondiininalju . Hakka või nutma. Blondiin võrdub rumalus?!

Ajalehest käis läbi uudis, et blondiinid pole üldse rumalad. Samas pole ma kunagi mõelnud, et inimese rumalus on kinni juuksevärvis. Mõni musta peaga (mõtlesin musta värvi värvitud peaga, mitte pesemata peaga) tüüp võib sada ja seitse korda rumalam olla, kui too blondiin. No nii nagu seal ajaleheartiklis väideti. Mulle tegelikult sellised uudisnupud ei istu, andke siis uuringu tegija koos uuringu nimetusega kah, eks. Ma võin ka siia kirjutada mida iganes ja väita, et asjad on nii, aga kui ma näpuga näidata ei oska, et mu väide pärib sellelt teoreetikult või laos oli abiks kodanik „A“, siis on  mu jutt mula .

No mis on loogika? Väidete seostatus. Et kui väidan, et blondiin on loll, siis väide või väite eitus on tõene, muud võimalust pole. Aga antud väite üle mina arutleda ei oska, sest väited peavad olema põhjendatud ja mina oma väidet põhjendada ei oska. Nii et kallikesed, tehke mulle (antud momendil blondiinile), selgeks selle väite mõte?

Et ennast klassikalises väites blondiinina tunda, polnud mul rohkemat vaja kui ühte ajalehe artiklit. Seal väidetakse, et blondiin pole rumal, väidet ei tõestatud. Rahvasuu räägib blondiinide rumalusest, aga oma väidet ei tõesta.   Ja üleüldse, kas mõeldakse loomuliku või värvitud blondiini.

Blondiini loogika pole ju üldse rumal, rumal on antud momendil too  mitteblondiin, kes seda loogikat ei taipa.

Punkt.

Ääää, kohuke?

Signe

Aeg ei peatu ... või siiski?

Aeg – kel on ja kel ei ole. On inimesi, kel on igav, neil on aega laialt käes ning nad ei oska selle ajaga midagi peale hakata. On inimesi, kes tormavad oma tegemistega nagu segased, sest peas on sada mõtet ja projekti, mis kõik tegemist tahavad. Üllataval kombel need viimased suudavad kõik oma mõtted ja projektid ka ellu viia. Mingil viisil nendele inimestele omasel moel lihtsalt teevad kõik ära ja õigeks ajaks.

Vaatasin seda kella, see on pandud vana hoone seinale. Ja see kell meeldib mulle selle räsitud olemisega taustal. Pilk kellale tuletab meelde aja mõõdet ja mõtet. Aeg ei peatu.

Anname sõnale „aeg“ tähenduse. Kas me mõistame selle sõna tähendust kõik üheselt? Inimteadvus annab sõnale ühe tähenduse, suheldes teistega ehk siis kommunikeerides avastame, et teine inimene ei anna sellele sõnale samast tähendust. Ühele on aeg väärtus, teisele on aeg veniv. Tähendus tekib tõlgendavas meeles ja igaüks tõlgendab tähendusi individuaalselt. Mina tõlgendan nii, sina teistmoodi ja mina ei saa seda, mida mõtlen ja näen sinu teadvusesse kanda. Aga ma saan oma kogemust ja mõtteid, ehk siis neid tähendusi, mis ma asjadele, olukordadele ja kõigele muule annan, antud momendil sõnale „aeg“ jagada teistega ehk siis ma kommunikeerin. Samas me teame, mis on aeg – kirjeldus lähtub objektist, mitte ei tugine sellest. Tõlgendamine toimub oma arusaamadest lähtuvalt ning tegutseme vastavalt sellele, mis tähenduse me asjadele ja sõnadele anname. Ja nii tulebki välja, et on inimesi, kel on aega ja kel ei ole.

Aeg ei peatu, aeg on väärtus. Hindamatu väärtusega on aeg oluliste inimeste seltsis.

Riiulis oli seekord Raivo Palmaru artikkel „Kommunikatsioon ja kultuur“ ajakirjast Akadeemia

Signe